Märgitud mees. Stella Cameron

Maxile selga keerates. „Miks sa seda tegid? Niimoodi neerudesse togida. Mul on juba niigi pidamisega probleeme – kuulsid ise, kuidas doktor Reb…“

      „Tulime siia doktor Savage’iga rääkima,“ ütles Doll endiselt suurte ja ilmetute silmadega. „Teda ei huvita sinu neeruprobleemid, Gator. Kuulsin, et tema ala on näod.“

      Max kergitas Kelly ja Roche’i poole vaadates kulmu ja tõusis. Ta koputas Gatorile õlale. „Otsime rahulikuma paiga.“

      „Võime ka siin rääkida,“ ütles Doll. „Pole siin midagi salajast.“

      „Kuidas siis kurat ei ole?“ ütles Gator näost punaseks tõmbudes. „Tänan, doktor. Suur tänu mõistva suhtumise eest.“

      Nad läksid välja katusealusesse. Gator pistis käed kulunud tööriiete taskusse ja ajas jalad harki. Doll vahtis talle otsa.

      „Võta rahulikult,“ ütles Max. „Ütle otse, mis sulle muret teeb.“

      „Me pole kitsipungad,“ ütles Gator pärast pausi. „Anname teistele, mis võimalik. On ju nii, Doll?“

      „Täpselt.“

      „Võid siit linnast ükskõik kelle käest küsida, ja sulle kinnitatakse, et Hibbsid on suuremeelsed.“

      Max naeratas. Ta tundis mehele kaasa. „Sul on ebamugav mulle oma juttu rääkida. Selles ei saa olla midagi, mis mulle uudis oleks, nii et võta härjal sarvist.“

      Gator tõmbas sügavalt hinge ja lasi kuuldavale köhahoo. „See niiskus,“ ütles ta, osutades vihmale, mis sadas jäise auru sarnaseks uduks. „Sa ju väitsid, et su preili Riley jääb vaid üheks ööks?“

      „Jah.“

      „Ja et ta maksab täna hommikul lahkudes.“

      „Ta ei maksnud,“ ütles Doll vahele. „Ja lisapäev tähendab lisatasu. Tuba on tema all kinni, kuigi ta seal ei maga.“

      Enam ei teinud need kaks Maxile nalja. „Kui ma toa kinni panin, siis ütlesin ju, et te arve minule saadaksite.“

      „Sina ütlesid, et ta jääb üheks ööks, aga välja kirjutamise aeg on kell üksteist. Nüüd ollakse meile võlgu kahe eest – juhul, kui ta homme hommikuks läinud on.“

      Maxil nööris kõri. „Kas preili Riley on ikka veel siin?“

      Dolli näkku ilmus muie. „Seda võiksid sina meile öelda. Sinu eraelu pole meie asi, välja arvatud juhul, kui meid katteks ei kasutata. Meil ükskõik, kui ta sinu juures on. Kuid siis oleks tal arukas ka ülejäänud asjad meilt ära viia, või kuidas?“

      Max ei suutnud kopse korralikult täis tõmmata. „Ma tõin ta eile õhtul hotelli tagasi.“ Ta ei tahtnud mõelda seda, mida mõtles. „Nägin, kuidas ta sisse läks. Võib-olla ta unustas ühe koti maha. Lasen selle talle järele saata.“ Ta võttis taskust rahakoti ja sellest mõned rahatähed.

      Doll oli ebakindla olemisega. „Ta ei võtnud vannitoast midagi kaasa. Ja ta rendiauto on ikka veel hotelli taga.“

      VIIES PEATÜKK

      Annie oleks need õlad ja selle selja ükskõik kus ära tundnud. Max Savage’i vaatamine oli enam kui nauding ükskõik millise nurga alt, välja arvatud siis, kui ta ei tahtnud kellegagi rääkida, isegi Maxiga mitte.

      Pappy uks sulgus ta selja taga. Annie kõhkles, jaki kapuuts vihma kaitseks sügavale näole tõmmatud, ja kaalus, kas mitte tagasi minna. Tal oli ikka veel võimalus märkamatult tagasi sisse minna.

      Mobiiltelefon kõrva vastu surutud, keeras Max end ringi ja nägi teda. Ta pidi teda nägema. Või siis vaatas ta otse Anniest läbi, näol ilme, mis muutis ta võõraks. Pinev ärritus – ja viha – moonutas ta nägu. Annie ahmis läbi suu õhku. Ta oli tõstnud poolenisti käe, et mehele viibata, kuid lasi sel langeda. Pinevas seisundis sinisilmne mees, kes jäi silma paljudele naistele ja tekitas neis tunde, nagu oleksid nad teda näinud meeste moeajakirja kaanel, oli täna hirmuäratavas maskeeringus välja ilmunud. Huultel kõhklev naeratus, läks Annie edasi ja püüdis mehest mööduda.

      Kuna mees rääkis telefoniga, polnud Anniel vaja õnneks rääkida. Ja ta polnud kindel, et seda suudaks.

      Veel enne, kui tal õnnestus parkla suunas põgeneda, haaras Max tal käsivarrest ja naeratas, üksnes suuga, mitte silmadega. Mingi emotsioon muutis ta silmad tumedamaks. Ta keeras telefoni eemale ja ütles: „Üks hetk, Annie.“ Valing oli ta teksajaki õlad tumedaks muutnud. Vihm kleepis mustad juuksed ta pea külge ja voolas mööda nägu.

      Annie noogutas, kuid oleks parema meelega lahkunud ilma paratamatute küsimusteta selle kohta, miks ta nii kurnatud välja nägi. Kui isa Cyrus ta varahommikul koju tõi, olid Joe ja Ellie Gable teda vastu võtnud, Ellie süles Annie kass Irene. Irene oli Annie korteris kuningas ega lahkunud sealt iial. Kuid Gable’id olid ärganud selle peale, et kass oli nende tagaukse juures näugunud.

      Annie oli toonud sõpradele seletuseks lihtsa vale, et Irene oli ilmselt tema lahkudes märkamatult välja lipsanud. Kuid olgu ta peas mis tahes muremõtted, ta ei jätnud iial hooletusse Irene’i, kes oli ta lahkudes Annie sassis voodil maganud.

      Keegi oli ta korteris käinud ja kassi välja lasknud.

      Ei, seekord oli ta olnud nii endast väljas, et oli ukse lahti jätnud. Ilmselt nii see oligi.

      Ta oli pärast kirikus juhtunut kaks korda tukastanud, kuid ikka õuduka kujutistega ärkvele ehmatanud. Cyrus oli hommikul pikalt tema juures olnud ja lõpuks oli Annie Cyrusest hoovava usalduse turvil rääkinud, mis temaga aset leiab.

      Cyrus, kes polnud ilmselt mitte iial mitte kedagi hädasse jätnud, lubas, et on Anniele toeks ja et nad saavad uuesti kokku, et rääkida, kuidas Anniel läheb.

      Esimest korda jätkusid stseenid ka mõned minutid pärast seda, kui ta päris ärkvel oli. Ta keeras näo Maxist eemale ja sulges silmad. Mis see küll pidi tähendama? Mis küll temaga aset leiab?

      Maxi haare ta käsivarrel tugevnes. „Spike, ma ei usu, et temaga midagi juhtunud on,“ ütles Max telefoni. „Jah, loomulikult on selline asi võimalik. Anna andeks. Michele tuli eile autoga Toussainti. Ta üüris lennuväljalt auto. Viisin ta eile pärast õhtusööki Majesticusse tagasi, kuid Gatori ja Dolli jutu kohaselt ei maganud ta seal. Ta asjad on ikka veel toas ja üüriauto hotelli parklas.“

      See telefonikõne ei puutunud Anniesse, kuid ta kuulis iga sõna. Michele on ilmselt Michele Riley, see naine, keda Max lootis uude kliinikusse palgata.

      „Loomulikult olen ma mures,“ ütles Max. „Kuule, pean tulema sinuga rääkima, kuid täna küll mitte.“

      Spike’i juttu kuulates muutus ta ilme süngemaks. „Neid asju teab Kelly,“ ütles ta. „Temal on tööle võtmiseks vajalik informatsioon. Tema teab, mis juhtus. Lasen talle sulle helistada… sobib? Võtame ühendust.“

      Annie suunas pilgu pikkamööda Maxile. Šerif Spike Devoli juttu kuulates oli ta suu ümber tekkinud kahvatu joon. Kui Max taas suu avas, kõlas isegi ta hääl teistsugusena, selles polnud kübetki Annie loodetud soojust.

      Max kinnitas telefoni vööle. „Ma tahan siit minema pääseda ja kohe. Annie, ole mulle seltsiks. Või pole see võimalik?“

      Annie jäi hetkeks mõttesse. Varnast võetud väide, et ta peaks tagasi tööle minema, päästaks ta vabaks. Kuid parema meelega oleks ta koos Maxiga. „Natuke aega saan ikka ohverdada.“ Ta ei uuri midagi. Kui Max tahab talle oma probleemidest rääkida, küll ta siis seda teeb.

      Max astus kiiresti, sammud nii pikad, et Annie oli sunnitud ta kõrval sörkima. Max osutas võtmega ja ta halli Boxsteri3 tuled vilkusid. Ta ei võtnud hoogu maha enne, kui Annie autosse aitas ja tema järel ukse sulges. Paari sekundi pärast oli ta roolis ja pühkis näolt vihmavett. Ta pani mootori tööle ja keeras vihmamärga teed arvesse võttes parklast liiga suure kiirusega välja.

      Annie otsa vaatamata või sõnagi lausumata haaras ta taas telefoni ja vajutas nupule. „Vasta nüüd ometi. Kelly?

3

Porsche kabriolett. Tõlk.