Märgitud mees. Stella Cameron

Liiga sageli.

      Mees lasi kandamil kukkuda ja läks edasi, taskulambi vihk suunatud paksule lehevaibale.

      Hakkas sadama. Vihm pladistas mahalangenud lehtedel ja muutis need säravaks, nii et naine nägi neid selgelt üksteisest eristumas.

      Pea kohal ragisesid oksad ja vingus tuul.

      Kui mees pilgu tõstaks, näeks ta teda. Naine oli siinsamas.

      Naise sõõrmeisse hoovas mingi lõhn. Vaskjas, nagu veri. Ja kõrbenud karvad: selles ei saanud eksida, kuna seda oli ta ju varem nii lähedalt tundnud.

      Mees ütles: „No nii,“ just nagu oleks ta koos lastega ja oleks leidnud just äsja jäätiseputka, mida nad kõik nii väga otsisid. Taas klobin ja mees sorkis tuttuue labidaga lehtedes ja kõdus.

      Tema kõrval maas lamas naise keha, naise laud olid kõrbenud ja silmade asemel olid tühjad mustad augud. Naise juustest oli alles vaid õhuke käsnjas kiht, tuules hõljuvad kiud.

      „No nii,“ kordas mees. Ta ei hakanud auku kaevama, vaid eemaldas umbes poole meetri ulatuses risu. Ta surkis ja kraapis ning lasi kuuldavale rahuloleva ohke, tõstis naise maast, nagu poleks see üldse raske olnud. Naise jäiga keha külge kleepusid mustaks tõmbunud riideräbalad.

      „No nii,“ ütles mees ja lasi laiba, pea ees, kukkuda auku, mis selle endasse neelas.

      Ette sirutatud kätega Annie jooksis mehe poole. „Too ta tagasi. Anna ta tagasi,“ karjus ta. Kuid kui ta mehest haarata tahtis, muutus mees tuleks ja Annie karjatas.

      Ta pea kolksatas vastu altarit. Ta vajus välja sirutatud kätega põlvili ja tundis, kuidas vasaku käe ära kõrvetas. Samal hetkel kuulis ta, kuidas leegid mööda riidekiude tuiskasid.

      Ta avas rasked laud ja nägi liikumist. Talle tundus, et kiriku tagumise pingirea juures. Kapuutsiga kuju. „Ei,“ pomises ta. Siin polnud kedagi.

      Ja siis oli ta päris ärkvel, ajas end jalule, sättis otseks küünla, mille oli ümber ajanud, ja püüdis siidinarmastega liniku ühe nurgaga tuld kustutada. Siis jooksis ta käärkambrisse ja lasi kätele ning kraanikaussi vett. Ta hoidis käsi külma vee all ja taipas, et tal oli vedanud, et vaid nii vähe kannatada sai. Keegi ei pruugi juhtunust teada saada.

      Valu andis järele. Ta leidis esmaabipaki ja sidus vasaku käe ümber sideme, et õhk haavale haiget ei teeks. Tagasi kabelisse minnes võttis ta altarilt liniku ja pühkis sellega marmorilt mustunud jäänused.

      Ta laseb oma raha eest uue liniku teha.

      „Ära ehmata,“ ütles ta selja taga meeshääl.

      Annie karjatas. Ta karjus ja raputas pead ning vaarus tahapoole vastu meest. Higi kleepis riided ta ihu külge. Naine, keda ta oli unes näinud, oli olnud tema, Annie. Need olid kohutavad eelaimused, mitte õudusunenäod. Ja need olid täitumas. Kägisev hääl, mis ta kuulis, tuli ta enda suust.

      „Annie, mina olen, isa Cyrus. Sind otsitakse taga.“

      TEINE PEATÜKK

       Tere, Max!

      Pole kaua kirjutanud. Anna andeks.

      Kas oled juba järgmise ohvri välja valinud?

      Kuidas London oli? Sinna minek oli kaval tegu. Piisavalt kaugel, et kaduda teise ringkaitses meditsiinivennaskonda, kuid mitte nii kaugel, et ei saaks siinsetel asjadel silma peal hoida. Arvatavasti olid üllatunud, kui kiiresti Ühendriikide meedia unustas nii sinu kui su halvad kombed. Mind see küll ei üllatanud.

      Meedia meel on muutlik, selle tähelepanu ei püsi millelgi kaua, kuid see tähendab seda, et nad on alati valmis uue teema kallale asuma või võtma ette mõne vana ja inetu loo – nagu sinu oma – järgmise osa.

      Kas kaotasid Londonis lähedase sõbra? Tead küll, millist sõpra ma silmas pean. Naist. Kui nii, siis oskasid tõendid hästi hävitada. Meie ei kuulnud sellest midagi.

      Soovin, et sa mõnede küsimuste üle järele mõtleksid ja ehk annad mulle kunagi ka vastused teada. Kas sa moonutad nad nii kohutavalt ära sellepärast, kuna sulle pakub rahuldust teadmine, et sa oled üks vähestest, kes suudab soovi korral nende luud ja ihu taas kokku lappida? Kas see mõte ajab su kihevile?

      Kas räägid neile, millised nad pärast välja näevad ja meenutad neile, et sa oskad selliseid haavu ravida – ja naerad öeldes, et surnud naisi sa ei ravi?

      Sa oled tagasi. Kahju küll, kuid püüame sellega hakkama saada. Sa oled valinud peitu pugemiseks omapärase paiga, mis on soodsalt eemal, kuid see ei tähenda veel midagi: paar sõna siin-seal ja kogu linn hoiab sul silma peal. Kui siia jääd, märkab isegi unine Toussaint, millise tähelepanu osaliseks sa saad.

      Mõtle väga korralikult läbi, kellega suhtled, doktor. Hoia end hooradest eemal. Tead ju küll, kui kähku võib su minevik üle kogu riigi kõikidesse meediakanalitesse jõuda – nagu varemgi. Neile meeldis sind toona risti lüüa ja järgmisel korral – kui järgmist korda on – teevad nad seda veelgi suurema mõnuga. See aga sõltub juba sinust. Püüa end kontrollida ja ära topi oma nina sinna, kuhu pole vaja.

      Kas mäletad, kuidas pärast esimest, vaese Isabeli surma lükati hagi tagasi süütõendite puudumise tõttu? Ja teisel korral juhtus sama? Carol oli nii seksikas.

      Kuidas sa küll enne järgmise ohvri tapmist nii palju aastaid ootasid? Või kas ikka ootasid? Kas nende kahe vahel suri veel teisigi naisi, kuigi neid ei seostatud sinuga?

      Kolmandal korral (millest teada saadakse) sul enam nii ei vea.

      Ma ei saagi aru, miks raiskan oma aega, püüdes sind aidata. Kes korra on juba tapnud, jääb alatiseks mõrtsukaks. Sa teed seda uuesti ja ilmselt peagi – kui ma just ei leia võimalust sind takistada.

      Näita õige mu kirja kellelegi, kes saaks sind aidata. Mitte oma vennale Roche’ile. Esimesel pilgul võib tunduda käepärane kasutada perekonnapsühhiaatrit, kuid tema räägiks vaid seda, mis sa kuulda tahad. Kelly muretseks kõigepealt enda pärast ja läheks seejärel paanikasse. Tema tooks su ohvriks, et aga oma nahka päästa. Nii et hoia ka tema sellest eemale.

      Pöördu seaduskaitsjate poole. Räägi neile tõde ära ja näita seda kirja. Ütle, et see on kiri su parimalt sõbralt, ainsalt ausalt sõbralt, kes sul kunagi olnud on, ning palu, et nad paneks su luku taha enne, kui sa millegi jõledaga hakkama saad.

      Jumal aidaku sind ja neid.

      Ma ei kirjuta talle adresseeritud kirjadele alla. Miks ma peaksin seda tegema? Ta saaks aru, et ma püüdsin üksnes nutikas olla.

      Nüüdseks tunneb ta end turvaliselt, nagu oleks lõpuks ometigi minevikutaagast pääsenud, kuid seda ei juhtu iial.

      KOLMAS PEATÜKK

      „Ehitustööd oleksid pidanud juba mitu kuud tagasi valmis olema,“ ütles Kelly Savage. „Veel enne, kui oli vaja hakata ilma pärast muretsema.“ Ta viipas võileivaga restorani akna poole.

      Pappy Tantsu- ja Söögimaja ees, kus Kelly oli nõudnud vendadega lõunast kokkusaamist, oli taevas puude kohal hallikasroheline. Max oli jätnud uudishimu kütmise nimel tegemata ettepaneku kuskile mujale minna, kuigi tal oli küllaga põhjust seda kohta endale hoida.

      Max nägi, kuidas ta kaksikvend Roche tegi eesukse juures kaare ümber siniseks võõbatud tohutu suure alligaatori, ja tõstis käe. Roche’i huvitas märksa rohkem plaadimasin kui vennad. Ta naaldus neoonvärvides vilkuvale masinale ja õngitses taskust münte otsida.

      Kelly keeras end, et paremini näha, ja vangutas pead. „Mina ei saa küll aru, kust see sell pärit on, kuid päris kindlasti mitte samast pesakonnast, kust meie sinuga.“

      „Sinu kohta võib see ju käia,“ ütles Max naerma hakates. Kelly oli nende poolvend, isa poeg lühikesest esimesest abielust, kuid reeglina unustasid nad selle ära.

      Max oli Pappysse helistanud ja hoiatanud Annie Duhonit, et ta tuleb koos seltskonnaga