Suvi jõel. Marcia Willett

õnnestub nüüd selgeks teha, et neid kaarte tasub veelgi müügile võtta. Hetkel on poes aga ülearu palju rahvast, et selle jutuga lagedale tulla, niisiis tellib ta ühe americano ja istub pikale halli pesusametiga kaetud diivanile, kust läbi suurte pärani klaasuste avaneb vaade siseõuele, kus inimesed istuvad päikese käes. Benile meeldib väga see talupoekohvik oma kõrge männipuidust katuse ja suure pitsaahjuga. Kohvik on peaaegu tühi ja ta tunneb end vabalt, naaldub vastu punasest pesusametist katteriidega patju ning tajub üht uutlaadi ja ülimalt kummalist aistingut – ülimat heaolutunnet, mida rebestavad tohutu kurbuse hetked.

      Oli hirmus vapustus, kui Kirsty teatas, et nende abielu on läbi, olgugi et see lonkas juba tükimat aega. Tõeline vapustus oli muidugi see, et naine oli leidnud kellegi teise; mehe, kellega oli tuttav juba lapsepõlves ja hiljem Londonis ülikooli ajal ning kes ta vanade sõprade otsimise veebisaidi Friends Re-united kaudu üles otsis. Mõeldes tollele mehele, kes tunneb Kirstyt juba nii ammusest ajast, tajub Ben põgusat kiivusetorget: väga narr tunne, et naine on teda terve selle viimase aasta petnud.

      Ben sirutab jalad välja, meenub abielu algusaeg ning kui õnnelikud nad siis olid: Kirsty jäi pärast ülikooli Londonisse, sai peol Beniga tuttavaks ja nad armusid. Naine töötas ühes ameerika firmas IT alal; Beni enda karjäär hakkas just kuju võtma ning tal vedas, et sai suure tellimuse, mis võis ehk Kirsty lootused suureks puhuda. Nad üürisid Chiswickis pisikese aiakorteri, mille suutsid Laura sündides Kirsty vanemate abiga päriseks osta. Kakskümmend kaks aastat hiljem elavad nad ikka veel seal. Enam pole meeles, mis hetkest peale kõik need rahamured, lapsevanemakohustused, lihtne päevast päeva rügamine noorusaja kirglikku armastust kulutama hakkasid. Küll aga tajub Ben, et pärast seda, kui Laura ülikooli läks, jäi järele tühjus, sestpeale puudus eesmärk. Võib-olla oli tütar see perekondliku vajaduse liim, mis neid ikka veel koos hoidis: ilma temata oli igapäevane rabamine kuidagi mõttetu. Kirsty hakkas regulaarselt Edinburghi vahet sõitma, vanematel külas käima – või nii ta vähemalt rääkis –, Ben aga võttis endale üha rohkem tellimustöid, mis tõid ta läänemaale, kus talle meeldib olla.

      Ben on maast madalast rõõmustanud, kui saab üksi olla; vaid siis on ta läbi ja lõhki tema ise, mõnda aega vaba vastutusest teiste inimeste eest, kes temale loodavad. Kaasasündinud süütunne ei lase Benil end täiesti vabalt tunda, kui tema tegevusraadiusse jääb kas või üksainuski hing, kes võiks talle mingeid nõudmisi esitada.

      Beni tohutusse armastusse Kirsty ja Laura vastu oli lahutamatult põimunud hirm neid alt vedada, mis – kuidas ta ka poleks mõistuspärast seletust otsinud – andis abielusuhetele jumet. Arvata oli, et vaevalt tajus kumbki neist toda sügavat rahu, mis haaras Beni alati, kui ta sai taas kord autosse istuda ja minna tööasju ajama, mille sunnil mõni hindamatu väärtusega päev üksipäini kodunt eemal viibida. Nood põgusad puhkepausid andsid võimaluse naasta värskendatult, olles taas valmis abikaasa- ja isakohustusi täitma. Et Ben töötas nii palju kodus, sai ta Laura eest hoolitseda, kui tütar väike oli, teda kooli viia ja koju tuua, mängudes ja spordipäevadel osaleda, ja nii kujunes nende kahe vahel välja soe ja kindel sõprus.

      Istudes ja kohvi oodates meenutab ta nüüd nende viimast kohtumist. Ben läks autoga Totnesi rongile vastu ja sõidutas tütre Kaupmehemajja. See oli kummaline sõit, kumbki polnud õigupoolest valmis arutama asju, mis enim hinge peal olid. Selle asemel arutati Laura plaani maailmas pisut ringi rännata ja siis Šveitsi suusakuurordis mägimaja perenaisena tööle hakata; ent kogu selle aja tajus Ben, et Laura on ta kõrval istudes pingul. Kiire ja närvilise liigutusega lükkas tütar oma lühikesi tumedaid juukseid näolt eemale või pigistas käsi teksastesse peidetud pikkade säärte vahele.

      Uksest sisse jõudnud, kukutas Laura koti esikupõrandale ja vallandas sügava kergendusohke.

      „Ma armastan seda kohta,” ütles ta ringi vaadates. „Kohe tuleb nii kodune tunne. Paps, mul on hea meel, et sa siin elad.”

      „Mul ka,” vastas Ben rõõmsalt. „Ei teagi, miks siin nii kodune tundub, aga peaasi, et on. Ju vist kõikide nende koolivaheaegade pärast, mis me lastena koos Charliega siin olime, ehkki eks ma olin ju sama palju aega ka Londonis. Dartmouth on mulle väga armas koht.”

      Nad vaatasid teineteisele otsa, naeratasid, siis tütre näoilme muutus ning Ben sirutas käed välja, tütar tormas ta käte vahele ja surus pea kõvasti tema õla vastu.

      „Ema seletas, mis värk on,” pomises Laura summutatult. „Rääkis mulle Iainist. Tead, see oli ikka täiega šokk. Kuidas sina sellesse suhtud?”

      Ta ajas pea kuklasse ja vaatas isale hingepiinas otsa, pruunid silmad mureärevad, pisarais, ja Ben hoidis tütart veel viivu hästi kõvasti käte vahel, enne kui lahti laskis.

      „Võtame midagi juua,” ütles ta ja läks ees köögi poole. „Kohvi? Teed? Midagi kangemat?”

      „Kas sul puuviljateed on?” küsis Laura. „Kui sul ei ole, siis mul peaks kotis kusagil olema.”

      „Oot-oot.” Ben tõmbas kapiukse valla ja võttis pappkarbi välja.. „Näe. Vali, millist tahad.”

      Laura valis karbist teekotikese, poetas kruusi ja küsis lootusrikkalt: „Mett on?”

      Hetkeks kandus ta justkui ajas tagasi: röstitud ja tavalised meesaiad – Laura armastab ju maast madalast mett. Ben upitas meepurgi riiulilt alla ja pistis Laurale pihku, andis lusika ka ja läks siis ees võlvkaare alt läbi hommikusöögituppa. Nad istusid üheskoos suure laua äärde ning Ben pidas endamisi aru, milliste sõnadega alustada, et jutt mõjuks Laurale veidigi lohutavalt.

      „Mul on tunne, et ema ja mina oleme juba tükimat aega teineteisest eemale triivinud,” lausus ta viimaks. „Küllap oled isegi märganud. Kurb, aga nii juhtub.”

      „Mmm,” häälitses Laura, segades isale otsa vaatamata mett tee sisse. „Nägin jah, et kumbki ajab nagu oma rida. Olite pooleldi lahus või nii.” Tütar tõstab pilgu ja vaatab Benile otsa, silmis uskumatus. „Eks ole, aga mingi teine mees? Ei suuda kohe uskudagi. Veits piinlik hakkas, kui ta mulle rääkis. Ise nii põnevil, just nagu mingi teismeline, just nagu ootaks, et mul võiks hea meel olla. Tegelikult on ema minu meelest päris isekas. Et ainult nagu tema elu on tähtis, ja punkt. Abielu lõhki. Lõpp. Aga meie? Aga sina? Et saadab sind pikalt, sest ise sai mingi uue kutiga tuttavaks?”

      Ben nägi, kui lihtne oleks võita Laura poolehoid, teha panus ühtekuuluvustundele, mis nende vahel eksisteerib. Armastus isa vastu ja halvakspanu ema suhtes, kelle teguviis tütart hingepõhjani solvas, võiksid Laura nii hõlpsasti Beni leeri kallutada. Ben võiks märtrit mängida, haavu demonstreerida ja tütrel end lohutada lasta. Või olla üllas ja vapper ning võita tütre imetlus. Enne ei saanud arugi, kui ohtudeküllane selline olukord võib olla või kui raske on jätta seda enda huvides ära kasutamata: loobuda ahvatlusest manipuleerida.

      „Minu arust nägime juba mõlemad ette, et lõpp jõuab kätte,” lausus ta leebelt. „Aga me ei hakanud selles osas midagi ette võtma. Võiks öelda, et on päris hea, et nüüd oleme sunnitud tõele näkku vaatama, selle asemel et lõputult edasi triivida. Sul on õigus öelda, et sattusime juba pooleldi lahku, aga mul ei ole sellest väga midagi, kullake, peaasi, et sina selle olukorraga nüüd toime tuleksid. Sinul on praegu ju sama raske.”

      „Hirmus kurb on. Loomulikult on,” sõnas tütar õnnetult. „Nagu ei kujuta ettegi, mis nüüd saama hakkab. Okei, ma ei ole enam pisike ja saan aru, et need paar viimast aastat, sellest ajast peale, kui ma ülikooli läksin, olete te emaga enamjaolt teineteisest lahus olnud. Aga on ju, et see lõhub meie pere ära? Enam meil ei olegi ühist kodu. Ilmselge, et emal pole häda midagi. Kui korter saab maha müüdud, läheb ta Edinburghi tagasi, uus elu ja puha. Tal on seal see uus korter ja uus mees, lisaks pole vanaema ja vanaisa ka kuigi kaugel. Aga mis meist saab?”

      „Siin minu juures on sul alati kodu olemas. Seda sa ju tead, kullake.”

      Tütar noogutab, silmad endiselt veekalkvel. „Tegelikult on emal oma korteris üks väike vaba tuba, ta ütles, et ma saan seda kasutada, ja osa asju on mul vanaema juures hoiul – ja nii või teisiti olen ma seal suusakuurordis töötamise tõttu suurema osa tänavusest aastast välismaal. Kui tagasi tulen, saan loodetavasti kolledžisse