Suvi jõel. Marcia Willett

ta üksi olla ei taha. Homme jõuab siia Claude, Tommy kõige vanem ja armsam sõber. Poisid koos internaatkoolis, koolivaheaegadel tädide juures Kaupmehemajas, lõbusõitudel Londonis – nende sõprus oli tugev kogu elu, elades üle abiellumise, lapsed, suure vahemaa. Claude on nüüd juba ligemale neli aastat lesk ja veedab päris suure osa ajast Dartmouthis Evie seltsis. Mereväe erukomandörina meeldib talle siin linnas olla, meenutada kadetipäevi Briti Kuninglikus Merekolledžis ja vaadata järelkasvu jõevetel.

      Evie tunneb Claude’i vastu eriti sooja sõprust. Claude oli Tommy sõpradest ainus, kes nende armuloost teadis. Ei mõistnud ilmaski hukka, ei kritiseerinud, võttis Evie kui oma kauaseima sõbra sõbranna siiralt sõprusringi vastu.

      „Claude ei saa Marianne’iga eriti hästi läbi,” oli kõik, mida Tommy ütles. „Tahaksin, et teist saaksid sõbrad.”

      Ja sõbrad nad ongi; ja homme hommikul läheb Evie Totnesi talle rongile vastu. Claude sõidab regati ajaks alati siia.

      Evie uitab mööda kaldapromenaadi, kus külalised jõe ääres viivlevad, pöörab siis linna, möödub sadamast, kus seisavad väikesed paadid; läheb üle tee ja lükkab valla Royal Castle’i hotelli ukse. Jämedate tammetaladega pikas ja madalas baaris on vaikne, aeg on nii linnakülaliste kui ka kohalike jaoks alles varajane, nii saab Evie panna käekoti oma lemmiklauale, mis asub kohe akna juures. Ta jätab jaki toolileenile ja läheb leti äärde, et tellida mingi õhtusöök ja klaas Pinot Grigiod. Baari tulvab trobikond lõbusas tujus lärmakaid inimesi, veiniklaasiga laua äärde tagasi pöördudes surub Evie end äsjasaabunutest mööda ja naeratab neile.

      Evie naaldub vabamalt toolikorjule, vaatab välja paadisadama poole, juurdleb, kui palju kordi on ta seal kohvitassi või veiniklaasi seltsis istunud ja käsiloleva raamatu peale mõelnud.

      „Kas sul tuleb üksildane tunne?” küsis Tommy nii mõnigi kord, käed tihedalt ümber Evie põimitud, hääl murelik, et äkki vastab naine „jah” ning süüdistab teda üksijätmises ja ärakasutamises.

      Tema hakkas seepeale ikka naerma, naeris mehe hirmu välja. „Kui mul on pea kõiki neid enda inimesi täis?” küsis ta vastu. „Nalja teed?”

      Ja see oli osaliselt tõsi: pidevalt rüselesid peas vestluskatkendid, süžeeliinid, kummalised juhuseosed tegelaste suhterägastikes.

      Praegu vaatab ta siin Royal Castle’i hotellis pealt, kuidas inimesed söövad-joovad, naeravad, vestlevad; jälgib juba mõnda aega näoilmeid, liigutusi, kehakeelt – ja vaimus ülestähendusi tehes tajub ta ühtlasi noid ammu kadunud sugupõlvi, kes kunagi asustasid seda keskaegset sadamat, kust ettevõtlikud kaupmehed purjetasid varandusi koguma ja kus esimesed ümberasujad tegid Ameerika-teekonnale siirdudes vahepeatuse.

      Tasapisi veini rüübates adub ta korraga, et sedakorda on tema ise vaatluse all: keegi jälgib teda. Kummaline aisting, otsekui riivaks teda kergelt mingi külm õhuvool. Evie laseb pilgul otsekui muuseas ringi käia ja näeb kaugemas nurgas, ukselähedases lauas, üht kõhna heledapäist meest. Too jälgib teda ainitise ja jaheda pilguga: ilme on läbitungimatu, ent kindlasti mitte sõbralik. Teatavas koguses tähelepanuga on Evie juba harjunud. Teda teatakse raamatute kaaneümbristele trükitud fotode järgi, kirjandusfestivalidelt, kohaliku televisiooni saadetest – tihtipeale kohtab ta pilku, mis näikse küsivat: kas ma olen teid kusagil näinud? –, küll aga ei tule tuttav ette see selgesti tajutav vaenulikkus, rõhutatud antipaatia.

      Evie vaatab üle õla mehe poole, proovib sõbralikku kerget naeratust, kuid vaenutsev ja ainitine pilk ei teisene, seega pöördub ta taas aknast välja vaatama. Imelik, aga tekib kuidagi rahutu tunne. Selles väikelinnas on inimesed sõbralikud, nii külalised kui ka kohalikud, ja Evie muutub närviliseks. Ta hakkab juurdlema, kas mees on äkki pärit mõnest vägevast läänepoolsest suguvõsast, mis on ta kirjatöödes sattunud ebasoodsasse valgusse.

      Tellitud õhtueine jõuab kohale ja lustakad äsja saabunud külastajad sätivad end naaberlaudadesse istuma, varjates Evie vaatleja pilgu eest. Ta sööb rutakalt, langenud tobeda hirmu lõksu: mis siis, kui mees hakkab tal kannul käima? Vahest tuleks Kaupmehemajja tagasi minna ja Benilt seltsi otsida? Ent kui ta õhtusöögi lõpetab ja nurga suunas vaatab, pealiskaudselt sõbralik naeratus kenasti näole manatud, näeb ta, et jälgija on ära läinud.

      Kergendustundest nõeluvad läbi fantaasiarikkad ja hirmutavad mõtted – lõpuks on ta ju ikkagi romaanikirjanik –, mille ta kannatamatult eemale tõrjub. Ometi ei jää ta aegamisi ümber paadisadama ega mööda kaldapealset jalutama; Evie kõnnib joonelt koju, Fairfax Place’i kaudu Southtowni, kiigates aeg-ajalt selja taha.

      Paadimajja jõudnud, naerab ta oma ennistise hirmu üle, aga tunneb ikkagi heameelt, et Claude homme hommikul kohale jõuab.

      Teine peatükk

      Rongist vaadates paistab kõik teistsugune. Salakohad, mis jäävad maanteedest ja küladest kaugele; pilguheidud teistesse maailmadesse. Tumeda lombi ääres kügelevad puukontsud, jalgupidi soolakas õlises vees, ja pilliroos valvel seisev haigur. Luiged, igaüks neist rinnutsi oma heleda elegantse peegelpildiga, üleujutatud luhtadel triivimas. Järsku mingi aiamaalappide ristkülik, produktiivne ja korratu, ja erksaks värvitud kitsas paat nimega Bess, kanaliäärse jalgraja juurde kinni seotud. Ja juba paistavadki kaugusest Devoni ümarad künkakesed ja korralikud põllulapikesed – smaragdrohelised, maisikuldsed, maheroosad – otsekui päikese kätte kuivama laotatud kortsus vaibakesed.

      Claude’ile meeldib see rongireis läände, lapsepõlvest saadik nii tuttav, säilitanud endiselt oma võlu ja salalubaduse. See teekond, tunneb ta, tähistab tema eluetappe: koolivaheajad koos TDF-iga Dartmouthis veeta, pärast puhkust merekolledžisse naasta, igal aastal regati ajaks Hampshire’ist kohale sõita. TDF-i ta armastas – ja kadestas. TDF oli kõike seda, mida Claude ei olnud: pikk, kena välimusega, hea suhtleja, populaarne. Claude oli poisipõlves lühike tüüakas punapea, kes – enda silmis – nägi välja nii, nagu oleks ta koost lahti võetud ja üsna ülepeakaela uuesti kokku pandud, ja vanemaks saades tundis ta end neidude seltskonnas ebakindlalt. Aga ega ta TDF-i peale kõigi nende annete pärast, millega teda oli õnnistatud, veel vimma kandnud. Kulla poisu kaasas Claude’i oma maagilisse sõprusringi, puistas ta üle oma populaarsusesäraga ja laenas talle elegantsi, lastes isikliku populaarsuse säraebemetel sõbragi peale pudeneda. Claude tunneb temast puudust, aga samas tunneb tänumeelt Evie vastu, kes tegi TDF-i nii õnnelikuks.

      Kui rong Exeterist välja sõidab, kummardub Claude ettepoole, et uurida aknast jõe suudmeala, kus pikasäärelised hõbehaigrupojad kõnnivad uhkelt mõõnaga taanduva veepiiri kannul ja paadid puhkavad kilgendaval mudal; ja siis pöörab ta pilgu sisemaa poole, Powderham Castle’i pargimaastikule, ja silmab puude varjus värelevas valguses rohtu söövate hirvede häguseid kogusid.

      Kui rong jätkab sõitu Dawlishi ja Teignmouthi suunas, naaldub Claude uuesti vastu seljatuge. Kui päris aus olla, siis Marianne talle eriti ei meeldinudki, ehkki ta püüdis seda mitte välja näidata: sõbra naine oli liiga asjalik, liiga mõistuspärane. TDF sai muidugi aru ja korraldas kokkusaamised Claude’iga Kaupmehemajas ikka neil puhutistel nädalavahetustel, kui Marianne oli hõivatud mõnega oma lõpututest seltskonnaüritustest või tegeles Charlie edukäigu kujundamisega. Claude’i enda naisel Jillyl – heldemeelsel, lahkel, mereväeohvitseri elukutsest johtuvate lahusolekute ja omapäradega harjunul – polnud midagi selle vastu, et abikaasa aeg-ajalt kuivale maale pääsedes TDF-iga Dartmouthi sõidab, aga Evie rollist ta ei teadnud. Ausalt öeldes oli Claude enda privilegeeritud seisundit päris nautinud; oli ta ju nende ainuke usaldusisik. Evie elas oma raamatute ja nende põhjal tehtud telesarjade tohutule menule vaatamata väga esiletükkimatult ja mõlemad olid rõõmsad, et Claude’i näol oli neil olemas ükski hea sõber, kelle eest ei pidanud oma tavatut suhet ja õnne saladuses hoidma. Evie oli Claude’ile kohe meeldima hakanud; naine oli lõbus, vaoshoitud, iseseisev. Claude sai aru, miks just Evie. Ka pärast seda, kui Evie ja TDF abiellusid, jäi Claude neile iseäranis lähedaseks inimeseks. Enda pere tegemistega ülimalt hõivatud Jilly tundis huvi ja oli üllatunud, et TDF abiellub uuesti – ja veel nii tuntud kirjanikuga –, rõõmustas, et Claude on oma lapsepõlvesõbraga headeks sõpradeks jäänud, ent märksa enam keskendus naise tähelepanu vastsündinud