Öine administraator. John Le Carré

tahaksin, et te kopeeriksite mulle mõne dokumendi.”

      „Seda et … meil on kohe, kui fuajeest läbi minna, dokumentatsiooniteenuste tuba, madame Sophie,” kostis Jonathan. „Öösiti on seal tavaliselt valves härra Ahmadi.” Tema käsi haaras telefonitoru järele, kuid Sophie hääl peatas ta.

      „Need dokumendid on konfidentsiaalsed.”

      „Olen kindel, et härra Ahmadi on täiesti usaldusväärne.”

      „Ma tänan teid, kuid eelistaksin, kui kasutaksime omaenda vahendeid,” vastas naine, heites pilgu nurgas ratasjalgadega lauakesel seisva koopiamasina poole. Jonathan oli kindel, et Sophie on seda fuajeest läbi käies ammu märganud, nii nagu ta oli ammu märganud Jonathani ennast. Naine tiris käekotist välja kokku voltimata valge paberipataka. Ta lükkas selle jäikade harali sõrmedega üle laua mehe ette.

      „Aga võtke arvesse, et see on väga väike koopiamasin, madame Sophie,” hoiatas Jonathan püsti tõustes. „Siia tuleb lehed ükshaaval sisse sööta. Kas tohin teile ette näidata ja jätta teid siis üksi?”

      „Palun söödame neid lehti koos,” vastas naine pingest tungival häälel.

      „Aga kui need paberid on konfidentsiaalsed …”

      „Palun aidake mind. Olen tehnikaküsimustes idioot. Ma pole praegu mina ise.” Ta võttis tuhatoosist sigareti ja tõmbas. Tema pärani silmad näisid ta enda tegevusest šokeeritud olevat. „Palun tehke seda,” ütles ta Jonathanile.

      Jonathan tegi.

      Ta lülitas masina sisse, pani lehed – kõik kaheksateist – ükshaaval sisse ja kui need välja tulid, luges nad diagonaalis läbi. Ta ei teinud seda teadlikult ega tahtlikult. Kuid ta ka ei keelanud ennast teadlikult. Tema terav pilk oli lihtsalt sama terav kui alati.

      Kiri Nassaust, saatja Ironbrand Land, Ore & Precious Metals Company, saaja Hamid InterArab Hotels and Trading Company Kairos, sisse tulnud 12. augustil. Hamid InterArabi vastus Ironbrandile, mis kinnitab personaalse huvi olemasolu.

      Taas Ironbrandilt Hamid InterArabile, teemaks kaup ja kaubaartiklid number neli kuni seitse meie nimekirjas, lõppkasutaja Hamid InterArabi vastutusel ja ehk teeksime jahi pardal ühise õhtusöögi.

      Ironbrandi kirjadel jäme ja ilutsev allkiri nagu monogramm särgitaskul. InterArabi kirjad üldse ilma allkirjata, vaid suurtähtedes „Said Abu Hamid” tühja koha all.

      Kui Jonathan kaubanimekirja nägi, tegi ta veri seda, mida veri ikka teeb, kui selg kihelema hakkab ja sul tekib mure, kuidas su hääl kõlab, kui sa juttu jätkad: üks lihtne paberileht, ilma allkirjata, ilma mingi päritoluviiteta, ainult pealkiri „Alates 1. oktoobrist 1990 saada olevad kaubad.” Õudused Jonathani minevikust, mis iial ei uinunud.

      „Olete kindel, et ühest koopiast piisab?” küsis ta iseäranis sujuvalt, mis iseloomustas teda kriisihetkedel, nii nagu pilk tule all teravaks muutub.

      Naine seisis, üks käsivars risti üle kõhu ja pihk teise küünarnuki all, suitsetas ning silmitses teda.

      „Te olete osav,” ütles ta, täpsustamata, milles.

      „Noh, tegelikult pole siin midagi keerulist, kui asi ükskord selgeks saab. Kuni paber kinni ei kiilu.”

      Jonathan ladus originaalid hunnikusse, koopiad teise. Ta oli oma mõtted peatanud. Kui ta oleks laipa peitnud, oleks ta mõtlemise sama moodi blokeerinud. Ta pöördus naise poole ja ütles külmavereliselt, ehkki ta seda põrmugi ei olnud, hästi muuseas: „Tehtud.”

      „Heas hotellis võib igasugu asju küsida,” tähendas naine. „Nii et kas teil on sobivat ümbrikku? Muidugi teil on.”

      Ümbrikud seisid vasakul ülevalt kolmandas sahtlis. Jonathan võttis ühe kollase, formaadis A4, ja lükkas üle laua, kuid naine ei võtnud seda.

      „Palun pange koopiad ümbrikku. Siis sulgege ümbrik korralikult ja pange oma seifi. Võib-olla peaksite mingit kleeplinti kasutama. Jah, teipige kinni. Kviitungit pole vaja, tänan.”

      Jonathanil oli keeldumise jaoks varuks eriliselt soe naeratus. „Madame Sophie, kahjuks meil on keelatud külaliste deposiite hoiule võtta. Isegi teie omi. Ma võin anda teile hoiukapi ja võtme. Kahjuks on see kõik, mis ma teha saan.”

      Naine toppis samal ajal juba pabereid käekotti tagasi. Ta lõi koti klõpsuga kinni ja viskas õlale.

      „Härra Pine, ärge olge minuga selline bürokraat. Te olete selle ümbriku sisu näinud. Te olete selle ise sulgenud. Kirjutage sellele ka oma nimi. Need paberid kuuluvad nüüd teile.”

      Enda kuulekuse üle üllatumata otsis Jonathan hõbedaselt aluselt punase viltpliiatsi ja kirjutas ümbrikule trükitähtedega „PINE”.

      Aga sina vastutad, ütles ta naisele mõttes. Mina ei ole seda palunud. Mina pole sind õhutanud.

      „Madame Sophie, kui kauaks te arvate need siia jäävat?” uuris ta.

      „Võib-olla igaveseks, võib-olla üheks ööks. Seda ei tea. See on nagu armulugu.” Kuid siis jättis koketsus ta maha ja temast sai alandlik paluja. „See jääb meie vahele, eks? Oleme kokku leppinud, eks?”

      Jonathan ütles jah. Ütles – jah, muidugi. Ja tema naeratuses peegeldus tiba imestust, et selline küsimus üldse üles tõsteti.

      „Härra Pine …”

      „Jah, madame?”

      „Mis puutub teie surematusse hinge.”

      „Niisiis?”

      „Loomulikult me oleme kõik surematud. Aga kui peaks ilmnema, et mina siiski ei ole, siis palun andke need dokumendid oma sõbrale härra Ogilveyle. Võin ma kindel olla, et te seda teete?”

      „Kui te seda soovite, siis loomulikult.”

      Naine naeratas endiselt, olles ikka veel kummaliselt mingis omaenda rütmis. „Kas te oletegi täiskohaga öine administraator, härra Pine? Alati? Igal ööl?”

      „See on mu elukutse.”

      „Teadlikult valitud?”

      „Muidugi.”

      „Teie enda poolt?”

      „Kelle poolt veel?”

      „Aga te näete päevavalgel nii hea välja.”

      „Ma tänan.”

      „Ma helistan teile mõnikord.”

      „See oleks mulle auks.”

      „Olen nagu teiegi magamisest pisut väsinud. Ärge mind palun saatke.”

      Ja siis polnud enam muud kui vaniljelõhn, kui Jonathan talle ukse avas, soovides vaid, et võiks talle voodisse järgneda.

*

      Seistes valvel härra Meisteri grillsaali lõppematu remondi hämaruses, jälgis Jonathan nagu filmis, kuidas ta ise – tühine kõrvaltegelane ülerahvastatud salateatris – töötab metoodiliselt läbi madame Sophie pabereid. Väljaõppinud sõdurile, ükskõik kui ammu väljaõpe ka toimus, pole kohuse täitmises midagi erakordset. On vaid automaatne puuriv liikumine ühest ajupoolest teise.

      Pine seisab Kuninganna Nofretete hotellis oma kabineti uksel ja põrnitseb läbi tühja marmorsaali liftiukse kohal plinkivaid vedelkristallist numbreid, mis näitavad lifti tõusmist üles katusekorteriteni.

      Siis tuleb tühi lift tagasi esimesele korrusele.

      Pine’i peopesad on kuivad ja kihelevad, Pine’i õlad on kerged.

      Pine avab uuesti seifi. Numbrikombinatsiooniks on hotelli pugejalik peamänedžer pannud Freddie Hamidi sünnipäeva.

      Pine võtab valguskoopiad, voldib kollase ümbriku kokku ja pistab õhtukuue põuetaskusse, et ümbrik hiljem hävitada.

      Koopiad on alles soojad.

      Pine kopeerib koopiaid, olles enne kontrastsusnuppu veidi peale keeranud, et kujutist selgemaks muuta. Mürskude nimed. Juhtimissüsteemide