Öine administraator. John Le Carré

kõndis, käitus autojuht ihukaitsjana, kõndides ta selja taga, käed risti munadel. Kui daam Le Pavilloni restoranis klaasi menthe frappé’d võttis, päikeseprillid üles juustesse surutud ja prantsuskeelne ajaleht käeulatuses, istus autojuht kõrvallauas ja rüüpas limonaadi. Personal kutsus teda madame Sophieks ja madame Sophie kuulus Freddie Hamidile, Freddie aga oli noorim kolmest ebameeldivast vennast Hamidist, kellele kuulus suur osa Kairost, kaasa arvatud Kuninganna Nofretete hotell. Kahekümne viie aastase Freddie suurim saavutus senises elus oli poole miljoni dollari kaotamine kaardilauas bakaraad mängides kümne minuti jooksul.

      „Teie olete härra Pine,” ütles Sophie prantsuse aktsendiga, sättides ennast laua vastas asuva tugitooli servale. Ta kallutas pea taha ja silmitses teda viltuse pilguga. „Inglismaa lilleke.”

      Kell oli kolm öösel. Tal oli seljas siidist pükskostüüm ja topaasist amulett kurgu all. Ta võib maani täis olla, mõtles Jonathan – tegutse ettevaatlikult.

      „No ma tänan,” vastas ta sõbralikult. „Keegi pole mulle ammu midagi sellist öelnud. Millega saan teid aidata?”

      Aga kui ta salamisi tema läheduses õhku nuusutas, ei tundnud ta muud kui naise juuste lõhna. Ja müstilisel kombel lõhnasid need blondilt, ehkki olid mustad: siit õhkus vanilje aroomi ja soojust.

      „Ja mina olen madame Sophie apartemendist number 3,” jätkas naine nagu selleks, et seda endale meenutada. „Olen teid sageli näinud, härra Pine. Väga sageli. Teil on väga kindel silmavaade.”

      Sõrmused ta sõrmedes olid vanaaegsed. Piimjate teemantide kobarad heledas kullas.

      „Ja mina olen teid näinud,” vastas Jonathan valvenaeratuse saatel.

      „Lisaks käite te purjetamas,” jätkas naine, otsekui süüdistaks ta teda mingis võluvas pahes. Sõnas lisaks peitus saladus, mida ta lahti ei rääkinud. „Minu protežeerija viis mu eelmisel pühapäeval Kairo jahtklubisse. Teie paat saabus parajasti siis, kui me šampusekokteili jõime. Freddie tundis teid ära ja lehvitas teile, kuid te olite navigeerimisega liiga hõivatud, et meist endale tüli teha.”

      „Ma arvan, et meil oli oht sadamasilda rammida,” kostis Jonathan, meenutades lärmakat kampa egiptlasi, kes klubi verandal šampanjat kaanisid.

      „See oli kena sinine paat Inglise lipuga. On see teie oma? See nägi nii majesteetlik välja.”

      „Taevas hoidku, ei! See kuulub asesaadikule.”

      „Te tahate öelda, et te purjetate koos preestriga?”1

      „Ma tahan öelda, et ma purjetan koos Briti saatkonna teise mehega.”

      „Ta paistis nii noor olevat. Te mõlemad olite. Mulle väga meeldis. Olin miskipärast arvanud, et inimesed, kes töötavad öösiti, näevad haiglased välja. Kunas te siis magate?”

      „Mul oli vaba nädalavahetus,” vastas Jonathan nobedalt, kuna tal polnud tutvuse nii varases faasis mingit tahtmist hakata arutama oma magamisharjumusi.

      „Kas te käite vabal nädalavahetusel alati purjetamas?”

      „Kui kutsutakse.”

      „Mis te veel sellistel nädalavahetustel teete?”

      „Mängin vahel tennist. Vahel käin jooksmas. Mõtisklen oma surematu hinge üle.”

      „On see siis surematu?”

      „Ma loodan seda.”

      „Kas te usute seda?”

      „Siis kui õnnelik olen.”

      „Ja kui olete õnnetu, kahtlete selles. Mõni ime, et Jumal on nii tujukas. Miks tema peaks olema kindel ja püsiv, kui meie usk on nii kõikuv.”

      Ta kortsutas hukkamõistvalt kulmu oma kuldsetele sandaalidele, justkui oleksid needki mingi pahandusega hakkama saanud. Jonathan aga küsis endalt, kas madame Sophie ikka on täiesti kaine ja kas see kõik tuleb vaid sellest, et ta elab mingis teises rütmis kui maailm tema ümber. Või ehk pruugib naine pisut Freddie narkotsi, mõtles ta; sest jutud käisid, et Hamidid müüsid Liibanoni kanepiõli.

      „Kas te ratsutamas käite?” küsis naine.

      „Paraku mitte.”

      „Freddiel on hobused.”

      „Olen kuulnud jah.”

      „Araabia tõugu. Võrratud loomad. Kas te teadsite, et neid, kes tegelevad araabia hobuste aretamisega, loetakse rahvusvaheliseks eliidiks?”

      „Olen kuulnud.”

      Madame Sophie lubas endale hetke järele mõelda. Jonathan kasutas selle ära, küsimaks:

      „Kas ma saan teie heaks midagi teha, madame Sophie?”

      „Ja see minister, see härra …”

      „Ogilvey.”

      „Sir Ogilvey?”

      „Lihtsalt härra.”

      „On ta teie sõber?”

      „Purjetamissõber.”

      „Koolivend?”

      „Oh ei, mina ei käinud sellises koolis.”

      „Kuid te kuulute samasse klassi või mis väljend selle kohta on? Te võib-olla ei kasvata araabia hobuseid, aga te mõlemad olete – oh issand küll, kuidas selle kohta öeldaksegi – olete džentelmenid?”

      „Me oleme härra Ogilveyga purjetamissõbrad,” kordas Jonathan oma kõige mittemidagiütlevama naeratusega.

      „Freddiel on samuti jaht. Ujuv lõbumaja. Eks ole, nii neid hüütakse.”

      „Mis te nüüd.”

      „Täpselt nõnda.”

      Ta vakatas taas, sirutas välja oma siidvarrukas käe ja uuris randmele kinnitatud käevõrude alumisi külgi. „Palun, härra Pine, ma sooviksin tassi kohvi. Egiptuse kohvi. Ja siis palun ma teilt üht teenet.”

      Öine kelner Mahmoud tõi vaskkastruliga kohvi ja valas pidulikult kahte tassi. Jonathanile meenus, et naine oli enne Freddiet kuulunud ühele rikkale armeenlasele ja veel enne Aleksandria kreeklasele, kellele kuulusid Niiluse ääres mingid kahtlased ärid. Freddie oli alustanud kavakindlat piiramist, pommitades Sophiet kõige võimatumatel hetkedel orhideekimpudega ja magades tema maja ees oma Ferraris. Kuulujutustajad puhusid igasugu asju kokku. Armeenlane kadus linnast.

      Naine püüdis sigaretti süüdata, kuid ta käsi värises. Jonathan klõksas tema eest välgumihkli põlema. Sophie sulges silmad ja tõmbas suitsu hõõguma. Ta kaelale ilmusid kortsud. Ja Freddie Hamid on kõigest kahekümne viiene, mõtles Jonathan. Ta pani tulesüütaja lauale.

      „Ka mina olen Briti kodanik, härra Pine,” ütles naine toonil, nagu oleks tegemist nende ühise õnnetusega. „Kui olin noor ja põhimõttelage, abiellusin kodakondsuse pärast ühe teie kaasmaalasega. Kuid selgus, et ta armastab mind sügavalt. Ta oli otsejooneline mees nagu vibunool. Pole paremat asja kui hea inglane ja halvemat asja kui halb inglane. Olen teid jälginud. Ja arvan, et teie kuulute heade hulka. Härra Pine, kas te tunnete Richard Roperit?”

      „Kahtlen selles.”

      „Kuid peaksite tundma. Ta on kuulus. Ta on hea väljanägemisega. Viiekümneaastane Apollo. Ta kasvatab hobuseid, täpselt nagu Freddiegi. Nad peavad koguni plaani asutada ühine hobusekasvandus. Härra Richard Onslow Roper, üks teie kuulus rahvusvaheline ettevõtja. Tõesti ei tunne?”

      „Kahju küll, aga pole ette tulnud.”

      „Aga Dicky Roperil on Kairos nii palju ärisuhteid! Ta on inglane nagu teie, väga võluv, rikas, suurejooneline ja veenev. Meie jaoks lihtne araablane, peaaegu liigagi veenev. Tal on suurepärane mootorjaht, kaks korda suurem kui Freddie oma! Kuidas te teda siis ei tea, kui te ise ka merd sõidate? Kindlasti teate. Te teesklete, et ei tea, ma saan aru küll.”

      „Võib-olla ta siis ei pea hotellides

1

Sõnademäng: minister – minister; diplomaat (tavaliselt suursaadikust järgmine ametnik saatkonnas); vaimulik (ingl). – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.