Öine administraator. John Le Carré

kuni õhtuni, mil madame Archetti oma korralisele kuuajasele visiidile saabus ja hotellipersonal nagu alati teda fuajeesse tervitama rivistus: proua Loring, ülemkelner Brandt, André ja härra Meister vanem, kes pidi külalise isiklikult Tornisviiti juhatama.

      Ja oma laua juures härra Kaspar, parukas peas.

      Hakatuseks niipalju, ütles proua Loring, et madame Archetti ei lubanud endale oma lemmiku välimusse ilmunud täiendust üldse märgata. Ta naeratas talle möödudes, kuid see oli printsessi naeratus elu esimesel ballil – määratud kõigile. Madame lubas härra Meisteril suudelda end kahele, ülemkelner Brandtil ühele põsele. Ta naeratas proua Loringile. Ta pani käed ettevaatlikult pianist André kiitsakatele õlgadele ja viimane nurrus: „Madame.” Alles seejärel astus ta härra Kaspari juurde.

      „Kaspar, mis sul peas on?”

      „Juuksed, madame.”

      „Kelle juuksed, Kaspar?”

      „Enda omad,” vastas härra Kaspar väärikalt.

      „Võta ära,” käskis madame Archetti. „Või sa ei saa minult enam punast krossigi.”

      „Madame, ma ei saa neid ära võtta. Minu juuksed on osa mu isikust. Nad on omavahel seotud.”

      „Siis seo lahti, Kaspar. Mitte kohe, see on liiga keeruline, aga homme hommikuks. Või muidu on jutt läbi. Mis sul teatris minu jaoks on?”

      „„Othello”, madame.”

      „Vaatan su hommikul üle. Kes teda mängib?”

      „Leiser, madame. Parim maur, kes meil on.”

      „Eks me vaata.”

      Järgmisel hommikul ilmus härra Kaspar punktipealt kell kaheksa tööle tagasi, ristatud võtmed revääril säramas nagu lahinguordenid. Ja peas troonimas võidukalt alistumatuse sümbol. Terve hommikupooliku valitses fuajees ebalev vaikus. Hotellikülalised, jutustas proua Loring, tundsid nagu kuulsad Freiburgi haned lähenevat plahvatust, isegi kui nad ei teadnud selle põhjust. Keskpäeval, nagu tal kombeks, tuli madame Archetti mööda treppi Tornisviidist alla, toetudes käsiloleva armukese, paljutõotava noore Grazi juuksuri käsivarrele.

      „Aga kus on siis täna hommikul härra Kaspar?” küsis ta enam-vähem härra Kaspari poole vaadates.

      „Ta seisab oma laua taga ja on nagu alati teie teenistuses, madame,” vastas härra Kaspar häälel, mis seda kuulnud inimeste kõrvus jäi igavesti helisema kui vabaduse ülev kaja. „Tal on teile „Othello” piletid.”

      „Ma ei näe siin ühtki härra Kasparit,” informeeris madame Archetti oma saatjat. „Näen vaid juukseid. Öelge talle palun edasi, et jääme teda taga igatsema.”

      „See oli härra Kaspari Jeeriku pasun,” armastas proua Loring lõpetada. „Hetkest, mil too naine hotelli sisse astus, polnud tal oma saatuse eest pääsu.”

      Ja täna öösel kõlavad Jeeriku pasunad mulle, mõtles Jonathan, oodates maailma kõige halvema inimese sisseastumist.

      Jonathanil oli mure oma käte pärast, mis olid piinlikult puhtad, nagu nad seda olid olnud sõjakoolist saadik, kus toimus aeg-ajalt pisteline küünealuste kontroll. Algul oli ta hoidnud neid kergelt rusikasse surutuna pükste tikitud küljeõmbluste vastas, keha trammis, nagu talle kunagi paraadväljakul sisse taoti. Kuid nüüd oli ta oma käed ilma ise seda märkamata selja taha kokku pannud, väänutades taskurätti, sest ta oli painavalt teadlik pidevalt peopesadesse ilmuvast higist.

      Jontathan moondas oma mured naeratuseks ja uuris mõlemat kätt asuvaist peegleist, kas sellega on kõik korras. See oli tema ametiaastatega välja kujundatud „armuline teretulemast-naeratus”: osavõtlik, kuid parajal määral vaoshoitud, sest ta oli kogemustest õppinud, et külalised, eriti väga rikkad külalised, võivad pärast reisivintsutusi pirtsakas tujus olla ja siis on šimpansina hambaid irevile ajav öine administraator viimane asi, mida nad saabudes näha soovivad.

      Jonathan nentis, et naeratus on alles ja töökorras. Iiveldustunne ei olnud teda maha jätnud. Oma käega ette seotud lips, tervitus parimaile klientidele, oli meeldivalt hooletu. Juuksed, ehkki need ei suutnud võistelda härra Kaspari omadega, olid ta enda omad ja, nagu alati, perfektselt korras.

      See on üks teine Roper, kuulutas ta endale mõttes. Täielik arusaamatus, kogu see asi. Siin pole temaga midagi pistmist. Neid on kaks, mõlemad kaupmehed, mõlemad elavad Nassaus. Aga Jonathan oli sellest rõngast juba mitu korda mõlemas suunas läbi hüpanud – ja seda alates kella poole kuuest, kui ta oma kabinetti astus, et tööle hakata, hooletu liigutusega härra Strippli koostatud õhtuste saabujate nimekirja võttis ja arvutist väljaprinditud paberilehel suurtähtedes Roperi nime nägi.

      Roper R. O., kuusteist inimest, saabuvad Ateenast eralennukil, eeldatav saabumine hotelli 21.30 ja seejärel härra Strippli hüsteeriline märkus: „VVIP!” Jonathan manas arvutiekraanile avalikkussuhete faili: Roper R. O. ja selle järel tähed AIK, mille kaks viimast tähte olid majasisene lihtne kood ihukaitsja kohta ja A tähendas ametlikku, ametlik aga tähendas, et kõnealusel isikul oli Šveitsi föderaalvõimude luba kanda tulirelva. Roper, AIK, äriaadress Ironbrand Land, Ore & Precious Metals Company Nassaus; kodune aadress postkastinumber Nassaus, krediit tagatud mingi Zürichi panga poolt. Kui palju võis maailmas olla Ropereid, kelle eesnime esitäht on R ja kelle firma nimi on Ironbrand? Kui palju kokkusattumusi kõigeväelisel jumalal veel varuks oli?

      „Kes kurat on R. O. Roper vabal ajal?” küsis Jonathan härra Stripplilt saksa keeles, püüdes endale mingisugustki tegevust leida.

      „Ta on britt nagu sinagi.”

      Stripplil oli hulluksajav komme vastata inglise keeles, ehkki Jonathan kõneles saksa keelt paremini kui tema inglise keelt.

      „Üldsegi mitte nagu mina. Elab Nassaus, kaupleb väärismetallidega, raha hoiab Šveitsi pangas – on ta siis minu moodi?” Pärast kuudepikkust ühes kongis istumist olid nende tülid omandanud kerge perekondliku nääklemise ilme.

      „Mister Roper on tegelikult väga tähtis külaline,” kostis Strippli oma aeglasel laulval häälel, nööpides samal ajal kinni nahkjopet, et õue minna. „Erasektori arvestuses on ta meie kulutaja number viis ja inglastest number üks. Viimane kord, kui ta oma kaaskonnaga siin oli, siis maksis ta keskmiselt kakskümmend üks tuhat seitsesada Šveitsi franki päevas pluss teenindus.”

      Seejärel kuulis Jonathan Herr Strippli mootorratta podinat, kui mees lumesajust hoolimata mäest alla ema juurde sõitis. Ta istus natuke aega laua taga, pea väikeste käte vahele peidetud, nagu inimene, kes ootab rünnakut. Rahune, ütles ta endale, Roper on ennast ette valmistanud ja sina võid sama teha. Niisiis ajas ta selja sirgu ja asus süvenenud ilmel – nagu inimene, kes millekski valmistub –, sorteerima laual lebavaid kirju. Stuttgardi tekstiilivabrikant ei olnud rahul oma jõulupeo arvega. Jonathan koostas õela vastuse, et härra Meister selle allkirjastaks. Nigeeria suhtekorraldusfirma tundis huvi, millised oleksid võimalused konverentsi pidamiseks. Jonathan vastas, et kahjuks on kõik ajad ja ruumid juba broneeritud.

      Ilus ja uhke prantsuse tüdruk nimega Sybille, kes oli koos emaga hotellis peatunud, nurises Jonathani käitumise üle. „Sa viid mind purjetama. Me käime mägedes. Meil on kaunid päevad. Kas sa oled tõesti nii inglispärane, et me ei või olla rohkem kui sõbrad? Sa vaatad mind ja ma näen, kuidas su näole langeb vari, ma olen sulle vastik.”

      Tundes vajadust ennast liigutada, võttis ta ette ringkäigu põhjatiivas asuvate ehitustööde vahel; seal ehitati härra Meisteri käsul grillsaali hinnalisest Arolla männist, päästetud ühelt linnas lammutatud laohoone katuselt. Mitte keegi ei teadnud, miks oli härra Meisteril tarvis grillsaali või millal ta selle ehitusega alustas. Nummerdatud paneelid olid endise väljanägemisega seina vastu laotud. Jonathan nuusutas nende tummist hõngu ja talle meenusid Sophie juuksed, kui too ühel õhtul vanilje järele lõhnates Kairos Kuninganna Nofretete hotellis tema kabinetti sisenes.

      Siin ei saanud süüdistada härra Meisteri ehitustöid. Sest sellest hetkest peale, kui Jonathan kell pool kuus õhtul