Esimene öökülm. Sarah Addison Allen

uudishimulikult purskkaevu kõrval asetseval skulptuuril, mis oli Orioni parima kunstitudengi tehtud. Skulptuuri vahetati igal aastal. Tänavu oli seal Orioni kolledži asutaja Horace J. Orioni kaheksa jala kõrgune ja kümne jala laiune betoonbüst. Hiigelsuur hall betoonpea oli poolest saadik muru sees, nii et välja paistis ainult pea ülemine osa, alates ninast. Horace J. Orion nägi välja nii, nagu hakkaks surnuist üles tõusma ja piiluks hindava pilguga maa seest välja, enne kui otsustab, kas ikka tasub tõusta. See oli tegelikult päris naljakas, see hiigelsuur pea keset linna. Kohalike kired olid kuju paikapanemisele järgnenud kuude jooksul jahtunud, aga kuju pakkus endiselt kõneainet, kui parajasti kedagi klatšida ei olnud.

      Tuul oli vaibunud, aga võõra hõbehallid juuksed ja püksimansetid liikusid õrnalt, justkui oleks ta vähese olemasoleva tuuleõhu ligi meelitanud, nagu seemned teevad linnuparvega.

      Tema heledad hõbehallid silmad peatusid viimaks Bayl. Nende vahel oli tee, aga imelikul kombel näisid kõik autod kadunud olevat. Mees naeratas, ja asi oligi nii, nagu Bay kahtlustas. Tundus, nagu oskaks see mees rääkida talle kõike, mida ta kuulda tahab.

      „Kas sa oskad mulle öelda,” hüüdis mees talle pärlendaval häälel, „kus on Pendland Street?”

      Kokkusattumus lõi Bay hetkeks tummaks. Ta tuli just Pendland Streetil asuvast Waverley majast. Pendland Street oli pikk ja looklev ning seal olid Bascomi vanimad elumajad, ebakorrapärase kujuga lohakalt šikid majad, mida turistidele meeldis vaadata. See mees võis kuuluda ükskõik millisesse neist. Bay vaatas tema vana kohvrit. Võib-olla selles tänavas asuvasse võõrastemajja.

      Bay osutas sinnapoole, kust ta oli tulnud.

      „Tänan,” ütles mees.

      Äkitselt ilmusid jälle autod ja kihutasid mööda rahvarohket kesklinnatänavat, varjates Bay eest vaadet. Ta lippas läheduses seisva ajalehekasti juurde ja ronis selle otsa, hoides kasti kõrval asuvast laternapostist kinni.

      Aga haljak oli nüüd tühi. Mees oli kadunud.

      Kui Bay kasti otsas seisis, sõitis sealt mööda sinine Fiat. Sees istusid tüdrukud Bay kooli koorekihi hulgast: Trinity Kale, Dakota Olsen, Riva Alexander ja Louise Hammish-Holdem. Louise küünitas end aknast välja ning huilgas Bayle laulval häälel: „Me läheme Joshi juurde! Kas viime talle sinult veel ühe kirja?”

      Bay, kes oli sellega harjunud, ohkas ainult, vaadates autole järele. Siis hüppas ta ajalehekastilt maha ja läks oma ema salongi, mis asus haljaku vastas.

      Salongi astudes nägi ta, et ema oli süvenenud vestlusse oma viimase kliendiga. Sydney oli kolmekümne kaheksa aastane, aga nägi noorem välja. Ta riietus enesekindlalt ja kaldus eelistama lühikesi pükse koos triibuliste sukkpükstega ja retrokleite sajandi keskpaigast. Tema nahk oli sile ja juuksed võrratut heleda karamelli tooni – tavaliselt. Täna oleks Bay võinud vanduda, et tema juustes olid uued särtsakad punased varjud, mida hommikul veel ei olnud.

      Bay viskas oma seljakoti administraatorilaua taha, kus ema uus (täiesti saamatu) administraator Violet oma toolil sügavalt magas. Ta isegi norskas vaikselt. Bay võttis seljakotist kulunud pehmes köites raamatu, näitas seda eemalt emale ning viipas pöidlaga ukse poole, andes emale mõista, et läheb välja lugema.

      Sydney noogutas ja heitis Bayle pilgu, kuhu oli kirjutatud autokool. Ta käis Bayle juba mitmendat kuud peale, et too hakkaks sõidutunde võtma. Aga Bay ei tahtnud autot juhtima õppida. Muidu mine tea, mismoodi ta endale enne esimest öökülma veel häbi teeks. Ei, ta võis vabalt jala käia, bussiga tädi Claire’i juurde sõita ja õhtuti oodata, kuni ema töö lõpetab.

      Liiga palju vabadust oli armunud tütarlapsele ohtlik.

      „Võta telefon kaasa. Ma helistan sulle, kui ma varem valmis saan,” ütles Sydney, ja Bay läks vastumeelselt tagasi oma seljakoti juurde, võttis telefoni välja ning pani taskusse.

      Ema jutu järgi oli ta ilmselt ainus teismeline maailmas, kellele ei meeldinud telefoniga rääkida. See ei pruukinud ilmtingimata tõsi olla. Asi oli lihtsalt selles, et talle ei helistanud mitte keegi peale ema.

      Bay kõndis üle haljaku ja juurdles põgusalt, kuhu too veider eakas mees kadus, ja kaalus, kas minna tädi Claire’i juurde tagasi, et näha, kas mees on sinna jõudnud. Aga sel juhul ei jõuaks ta Josh Mattesoni maja juurde ja õigeks ajaks tagasi, et pärast ema viimase kliendi lahkumist koju sõita.

      Niisiis kõmpis ta taas läbi tagaaedade ja külma kiirevoolulise jõe ääres kasvava metsa, kus asusid Bascomi parimad elumajad. Seal elas Orioni kolledži uus rektor ja mitu arsti. Ja Mattesonid, kes olid osariigi suurima valmismajade tehase omanikud. Nii et elad topeltlaias mobiilses majas? Tõenäoliselt on see toodetud siin, Bascomis, selle seitsme magamistoaga tudorstiilis maja elanike poolt. Poolraagus puude vahelt ronis Bay künkale, kust avanes vaade Mattesoni majatagusele muruplatsile. Üle talveks kinnikaetud basseini paistsid talle kätte saun ja avatud õueuksed.

      Seal oli juba palju noori, mõned olid saunas, mõned vaatasid õuepoolses elutoas telekat. Nad kasutasid ära asjaolu, et Josh Mattesoni vanemad olid sel kuul ära. Kõik üritasid natuke liiga püüdlikult jätta muljet, et nad tunnevad end vabalt, justkui matkiksid mingit filmi, aga tegelikult ei kuulunud mitte keegi neist päriselt sinna.

      Näiteks Fiatiga tulnud tüdrukud. Trinity Kale, kelle vanematel oli käsil lahutus, kuulus oma Floridas elavate vanavanemate juurde. Ja Dakota Olsen tahtis oma sisseastumisesseed lihvida, sest ta kuulus ilmselgelt Princetoni. Riva Alexander, ümaravõitu, alati tantsutüdrukute püramiidi alumises reas ja alati dieedil, tahtis kodus olla ja kokata. Ja Louise Hammish-Holdem, nojah, Bay ei osanud täpselt öelda, kuhu Louise kuulus, aga ta teadis, et mitte siia. See oli keskkooli minimudel. Mitte keegi ei olnud seal, kuhu ta kuulus. Kõik olid teel kuhugi mujale. See ajas Bay hulluks ja tegi temast omamoodi heidiku, sest Bay teadis täpselt, kuhu ta kuulub. Ta kuulus siia, Bascomi.

      Josh Mattesoni juurde.

      Sellesse linna kuulumisest oli ta teadlikuks saanud kohe, kui ema Seattle’ist siia tagasi kolis ja Bay oli viieaastane. Nii läks täide unenägu, mida Bay oli kunagi näinud, unenägu, kus ta lamas Waverley aias õunapuu all ja kõik olid õnnelikud, kõik olid õiges kohas. Arusaamine, et Josh on see, kellega ta on määratud koos olema, võttis pisut kauem aega. Bayl ja Joshil polnud siiani tekkinud võimalust suhelda, kuni käesoleva aastani, mil Bay astus viimaks ometi keskkooli, mille lõpuklassis õppis Josh.

      Josh istus õues laua ääres ja ajas lõbusalt juttu ühe kaaslasega jalgpallimeeskonnast. Ta oli blond ja ilus ja vaimukas ja heasüdamlik, aga nii ilmselgelt õnnetu, et Bay imestas, miks keegi teine seda ei näe. See kiirgas temast nagu suits, justkui poiss kärssaks, põleks aeglaselt.

      Bay kuulus Joshiga kokku. Sedagi oli raske taluda. Aga teadmine, et ka Josh kuulus temaga kokku, et poiss liikus mööda teed, mis polnud talle määratud, oli piin. Katse Joshi seda uskuma panna oli olnud Bay elu raskeim ettevõtmine. Kaks kuud tagasi oli ta end lolliks teinud, kirjutades Joshile selle kirja ja pälvides maine, mida tal tõesti vaja ei olnud – lisaks sellele, et ta oli Waverley. Nii et nüüd hoidis Bay temast eemale.

      Ta sai lõpuks aru, et ükskõik kui väga sa ka ei püüaks, et saa sa kedagi sundida sind armastama. Sa ei saa teda takistada valet otsust tegemast.

      Niisugust maagiat ei olnud olemas.

      Sama päeva hilisõhtul ärkas Claire Waverley üles ja värises. Teise korruse tornis asuva magamistoa aken oli lahti ja sealt tuli külma õhku sisse. Külm hõljus voodi kohal ja helkis tillukeste valgete tähekestena, mida Claire peaaegu puudutama küündis.

      Ta tõusis vaikselt, läks akna juurde ja võttis selle lauajupi ära, millega tema mees Tyler akent lahti hoidis. Eelmise öö suur vihm oli linna viimaks ometi külmemat õhku toonud, pärast eriti kõrvetavat vananaistesuve. Väljas kumasid tänavalaternad sinakas udus just nii, nagu soe klaas läheb ähmaseks, kui see külmikusse panna.

      Claire vaatas üle õla Tyleri poole, kes oli tekid pealt heitnud ja kelle paljas rind kiirgas lainetena soojust. Tyler ei saanud kunagi nohu. See mees kandis oma Birkenstocki sandaale lausa aasta ringi, ja ilma sokkideta.

      „Ma lähen lõpetan mõned tööasjad ära,”