Esimene öökülm. Sarah Addison Allen

tajus, et midagi on juhtunud. Bay ema tajus seda samuti, aga ähmaselt. Claire tabas kohe asja tuuma ja küsis: „Kes see poiss on?”

      „Ei. Mitte kellegi erilisega,” ütles Bay Busterile, selg endiselt tema poole. „Ma aitan ainult peosaali dekoreerida.”

      „Sul on selline nägu, ja poisid ei tunglegi sinu ümber.” Buster laksutas laitvalt keelt. „Ma ei saa aru.”

      „Kui sa oleksid siit pärit, siis saaksid,” ütles Bay.

      „Einoh, tore. Siin linnas räägivad kõik alailma, et sa pead olema siin sündinud, et millestki aru saada. Mis siin aru saada on. Sa oled ainult nii veider, kui tahad olla. No nii,” ütles Buster Claire’ile ja võttis põlle eest, „kuna abivägi on kohal, lähen oma poevahetusse.”

      „Mitu töökohta sul nüüd juba on?” küsis Bay.

      „Ainult kolm.”

      „Ja leiad veel aega kohtingutel käia?”

      Buster pööritas silmi. „See pole ju raske. Tšau, tüdrukud!” ütles ta köögist välja minnes. Mõne sekundi pärast kuulsid nad teda karjumas: „Välisuks ei lähe jälle lahti! Ma olen lõksus! Ma suren siin majas, ilma et jõuaks tõelist armastust kogeda! Ei, oota! Nüüd on lahti. Õlita oma uksehingi!”

      Kui uks oli sulgunud, pöördus Claire Bay poole. „Ma olen mõelnud. Ma võiksin sulle midagi teha. Sellele poisile andmiseks, kes sulle meeldib,” ütles ta, hoidudes hoolega poisi nime nimetamast. „Ma võiksin teha mündiküpsiseid ja kuslapuusiirupiga teed. Münt teeb pea klaariks ja kuslapuu aitab tal näha. Siis paneb ta sind kindlasti tähele.”

      Bay raputas pead, kuigi oli seda palju kordi kaalunud, mõnikord ainuüksi soovist, et tädi ometi kord valmistaks midagi muud kui klaaskomme. „Ma ei usu, et ta midagi sellist sööks, mida mina pakun. Ta saaks aru, et see on sinu tehtud.”

      Claire noogutas mõistvalt, kuigi näis olevat pisut pettunud.

      Bay pani äkitselt käe rinnale, justkui ei kannataks enam välja, justkui oleks seal mingi sõlm, sitke ja kõva, ja suruks vastu rinnakorvi. Mõnikord oli see reaalne, füüsiline valu. „Kas see tunne on alati selline?”

      „Sa peaksid emaga rääkima,” ütles Claire lihtsalt, tumedad silmad tüüned ja kaastundlikud. Olgugi et Claire ja Bay ema olid välimuse, temperamendi, üleüldse kõige poolest väga erinevad, ajasid nad iga päev juttu. Mõnikord astus Bay kodus elutuppa ja leidis ema vaikides soenguajakirju sirvimas, telefon kõrva ääres. Ka telefonist ei kostnud häält.

      „Kellega sa räägid?” küsis Bay.

      „Claire’iga,” vastas ema.

      „Miks te midagi ei ütle?”

      „Me veedame lihtsalt koos aega,” ütles ema õlgu kehitades.

      Õed Waverleyd ei olnud lapsepõlves lähedased, aga nüüd olid nad nagu sukk ja saabas, nagu täiskasvanud õed-vennad sageli, kui nad on aru saanud, et perekond on õigupoolest valiku küsimus. Bay ei teadnud nende lapsepõlvest kuigi palju. Aga väiksena läbi lahtise akna või diivani taga jutuajamisi pealt kuulates – see oligi ainus võimalus midagi huvitavat teada saada – oli Bay tasapisi aru saanud, et nad olid sisuliselt orvud. Nende ema, rahutu, ekslev hing, oli toonud nad siia, Waverley majja, kui Claire oli kuueaastane ja Sydney just sündinud. Neid kasvatas nende eraklik vanaema Mary. Claire võttis kõik Waverleyde elu juurde kuuluva omaks, see käis tal sama kergelt kui hingamine, aga Sydney tõrjus mõtet, et ta ei ole päris tavaline, suure osa oma elust eemale.

      Bay ei olnud ikka veel kindel, et ema on sellega päriselt leppinud, olgu tema võluvõime nii tugev kui tahes. See oli üks paljudest põhjustest, miks Bayl olid lähedasemad suhted tädiga.

      Nii või teisiti oli vaid aja küsimus, millal Claire sellest poisist Bay emale räägib.

      „Ma ei usu, et ema aru saab,” ütles Bay.

      „Saab küll. Usu mind.”

      „Sina tunned mind paremini kui tema.”

      Claire raputas pead. „See ei ole tõsi.”

      Bay pöördus valamu kohal paiknevast aknast välja vaatama. Tagaaeda ümbritses kõrge raudpiire, mida kattis kuslapuu, kohati kahe meetri paksuselt, ja mille ülaosa ehtisid teravad ilustised nagu vanal kalmistul. Ta ei näinud õunapuud, aga teadis, et puu on olemas. See teadmine tegi olemise alati pisut paremaks.

      „Viimaks ometi hakkab külmaks minema. Millal õunapuu õitsema puhkeb?” küsis ta. Oli sügis, ainus aeg, mil Waverleyde tagaaia imelik õunapuu, mis oli seal kasvanud juba tükk aega enne maja ehitamist, uneles. Keegi ei osanud seletada, miks, aga see puu õitses terve talve ning kasvatas siis terve kevade ja suve väikesi roosasid õunu. Bayl olid ilusad mälestused sellest, kuidas ta puu all lamas, sellal kui Claire aiatööd tegi ja õunapuu talle õunu loopis nagu koer, kes püüab oma perenaist mängima meelitada. Aga sügise saabudes pillas puu oma lehed üleöö maha ning suutis siis vaid õnnetult oma raagus oksi kõigutada, kuni esimene öökülm ta taas ärkvele ehmatas. Kogu pere tajus tema frustratsiooni.

      „Kalender ennustab, et tänavu saabuvad esimesed öökülmad halloweeni paiku,” ütles Claire. „Nädal pärast seda laupäeva.”

      „Seega hilja. Ei mäletagi, et need oleks kunagi nii hilja saabunud. Kas sa korraldad peo?” küsis Bay lootusrikkalt.

      „Muidugi,” sõnas Claire ja suudles möödaminnes Bay pealage. Vaskpott käes, hakkas ta hapukat kollast sidrunaloisiasiirupit väikestesse ümmargustesse kommivormidesse kallama. „Me tähistame alati esimest öökülma.”

      Sügisel, kui õunapuu õitses, kui selle valged õied pudenesid ja katsid maapinna nagu lumi, kogunesid Waverleyd kombekohaselt aeda nagu ellujäänud pärast suurt õnnetust, kallistasid üksteist, puudutasid naerdes kaaslaste nägusid ja käsi veendumaks, et nendega on kõik korras, tänulikena, et katsumus on möödas. See tõi kergendustunde, seadis nende maailma taas korda. Enne esimest öökülma muutusid nad alati rahutuks, kinkisid oma südame liiga kergesti ära, tahtsid midagi kättesaamatut, muutusid hajameelseks ja kohmakaks ja lasid end liiga kergesti teiste arvamusel mõjutada. Esimene öökülm tähendas vabanemist, nii et seda oli alati põhjust tähistada.

      Pärast seda oli kõik hästi.

      Bay ei jõudnud seda päeva kuidagi ära oodata.

      Arvestades, kuidas asjalood olid viimasel ajal arenenud, võis vahepeal nii mõndagi viltu minna.

      Teinud mõne tunni tädi juures tööd, lahkus Bay videvikus ja suundus otse läbi ümberkaudsete tagaaedade Bascomi kesklinna poole.

      Lähenedes linna keskel asuvale haljakule, märkas ta otsekohe üksinda pargis seisvat vana meest, kelle kõrval maas oli kulunud jäik nahkkohver.

      Selles mehes oli midagi ligitõmbavat. Endassesulgunud tumm enesekindlus, justkui mõjuks tema pelk pilk või naeratus nagu saladus, mida ta teab ja mis muudab su elu, muudab kõike. Ta võis ehk olla jutlustaja või poliitik või müügimees.

      Bay mõtles hetke. Jah, kindla peale müügimees.

      Bay jäi teisele poole teed seisma ja vahtima – komme, millest ta püüdis end võõrutada, sest teadis, et see häirib inimesi. Ükskord, kui ta toidupoes üht naist liiga kaua vahtis, sai see naine vihaseks ja ütles Bayle: „Ma kuulun temaga kokku. Ta jätab oma naise maha. Ära üritagi vastu vaielda.” See ehmatas Bayd, sest esiteks polnud tal aimugi, et Ione Engle’il on armusuhe, ja teiseks vahtis ta ainult Ione juustesse takerdunud tillukesi oksaraage, sest tunni aja eest oli Ione teise naise mehega jõekaldal püherdanud. Aga inimesed suhtusid Baysse alati kahtlustavalt, sest tal oli selline anne. Või needus, nagu ema ütles. Bay teadis, kuhu miski kuulub. Tädi Claire’i anne avaldus toidus, mida ta Waverleyde aias kasvavatest söödavatest lilledest valmistas. Ja Bay ema anne oli tema müstiline soengutegemisoskus, tema juukselõikus võis su päeva teistpidi pöörata. Bay oskas majas, kus ta polnud kunagi varem käinud, lauahõbeda ära panna, täpselt õigesse sahtlisse. Ta teadis parklates võõraid inimesi vaadates täpselt, milliste autode