Esimene öökülm. Sarah Addison Allen

>

      Võluvõimetega Andrea Cirillole

      Ühe väikese imeliku aiaraamatu edusse uskumise eest

      1

      Bay Waverley-Hopkins tormas mööda Pendland Streeti, seljakott rappumas ja tumedad juuksed selja taga lehvimas nagu musträstad. Ümbruskonna majaomanikud teadsid alati, millal ta mööda jooksis, sest siis tuli neil äkki tahtmine korrastada oma sokisahtleid ja vahetada välja need läbipõlenud lambipirnid, mida nad olid juba tükk aega vahetada kavatsenud. Üht-teist on vaja korda teha, mõtlesid nad igal pärastlõunal, kui Bay pärast tunde mööda tänavat jooksis. Aga niipea kui ta oli mööda läinud, triivisid nende mõtted kähku tagasi endistele radadele: mida süüa teha, miks mees viimasel ajal nii tujukas on, kas masinatäis musta pesu võiks homseni oodata.

      Waverley majale lähenedes lisas Bay kiirust. See oli kuninganna Anne’i stiilis vana, ebakorrapärase kujuga maja, millel oli igas küljes veranda ja – Bay lemmik – üksik imetore torn. See oli siitkandi esimene maja, ehitatud üheksateistkümnenda sajandi lõpus, veel enne Orioni kolledži asutamist, kui Põhja-Carolinas asuv Bascom oli vaid porine peatuskoht reisijatele, kes olid teel läänepoolsetesse mägedesse. Hiljem püüti teiste selle tänava majade ehitamisel Waverley maja arhitektuuri jäljendada, kuid mitte ükski ehitis polnud sellega võrreldav. Vähemalt Bay meelest.

      Selle asemel et kõnniteelt mööda treppi maja juurde suunduda, jooksis Bay mööda järsku murunõlva üles, libisedes märjal rohul. Öösel oli sadanud nagu oavarrest ja tugev tuul oli lõpuks sügise justkui ühe ägeda luuatõmbega Bascomi ajanud. Õhus oli nüüd tunda jahedust ja igal pool olid märjad puulehed – hoovides, kõnniteel, tänaval, autode küljes.

      Tundus, nagu oleks maailm pruuni suhkru ja kaneeliga purukook.

      Bay riputas oma seljakoti eesõues kasvava tulbipuu raagus oksa külge, ja see kiikus ikka veel, kui ta astmeid vahele jättes eesveranda trepist üles kalpsas ning ukse avas.

      Väljas võis ju sügis viimaks käes olla, aga Waverley majas oli endiselt suvehõng. Täna oli sidrunaloisia päev ja maja täitis kommilõhn, mis manas silme ette piknikutekkide ja valgete südamekujuliste pilvede pilte.

      Võib-olla kujutas Bay seda endale ette, aga maja näis end alati pisut kohendavat, kui ta sisse astus, udused aknad lõid särama, diivanikatted tõmbusid sirgu. Bay ema ütles, et tütar armastab seda maja üleliia, et ta on selle poolest väga oma vanavanaema Mary moodi. Bay polnud vanavanaema Maryga kohtunud, kuid sai sellegipoolest aru, et ema ei teinud talle komplimenti. Ema polnud selles majas üles kasvades end kunagi päris koduselt tundnud.

      Püüdes pärast oma sügisjooksu hinge tagasi tõmmata, kõndis Bay läbi eeskoja, möödus elutoast, mille sisustuse moodustas vana mööbel sellest ajast, kui vanavanaema Mary pansionaati pidas, ja astus suurde renoveeritud ärikööki. Tema tossud, mis lohvakate teksaste narmendavate säärte alt vaevu välja paistsid, kiuksusid lakitud põrandal.

      Köögis oli õhk magusast aurust raske. Bay leidis tädi Claire’i ühe pliidi äärest, tema lühikesed tumedad juuksed olid kinnitatud kokkusobimatute klambritega, mis kuulusid Claire’i üheksa-aastasele tütrele Mariah’le. Claire’i õlad olid pinges suhkru ja vee ja vahtrasiirupi segamisest ja kallamisest ühes ja samas asendis, ühtedest ja samadest suurtest vasksetest suhkrupottidest ühtedesse ja samadesse vormidesse, iga päev, juba mitmendat kuud.

      Tädi Claire’il oli varem edukas toitlustusäri Waverley Toitlustus. Sellest, mida Claire oma tagaaia tujuka õunapuu ümber kasvavate söödavate lilledega teha oskas, räägiti legende. Kõik teadsid, et kui sa palkad Claire’i oma pulma-aastapäeva peo toitlustajaks, siis ta teeb ürt-allikkersiga aiolit ja apelsinisalatiga täidetud tulbiõisi, ja kõik lahkuvad peolt kadedate ja kiimastena. Ja kui sa palkad ta oma lapse sünnipäeva toitlustajaks, pakub ta tillukesi maasikakooke ja suhkurdatud kannikesi, ja kõik lapsed käituvad hästi ning teevad pika lõunauinaku. Kui Claire oma lilli kasutas, oli tema toit tõesti maagiline. Iga Waverley oli millegi poolest isemoodi, aga Claire oli selle ebatavalise suguseltsi kõige ebatavalisem liige. Ja Bayle see meeldis.

      Aga kõik muutus, kui Claire asutas veidi vähem kui aasta tagasi Waverley Kommid. Eelmisel talvel otsis Claire meeleheitlikult rohtu oma tütre Mariah’ kurguvalu vastu, mille tõttu tüdrukul oli hääl ära ja ta pidi alatasa koolist puuduma. Toad tõmbusid kitsaks, kui Mariah haige oli, justkui ringutaks maja käsi. Ühel päeval, kui Claire Mariah’ järjekordse kurgupõletiku pärast mures oli, kuulis ta, et köögikontoris kukkus miski maha, ja ta läks sinna ja nägi, et üks vanaema Mary vana köögipäevik oli põrandal. Nii leidiski Claire klaaskommide retsepti, mis oli pistetud kuldpõrnikate peletamise õpetuse ja mehepüüdmiskoogi koostisainete nimekirja vahele.

      Need kommid leevendasid tema tütre kurguvalu ja siis sai nendest uudisasi, mida kõik linnaelanikud proovima pidid. Kui miski oli ühe Waverley käest saadud, pidi selles ju ometi midagi kummalist olema. Kui koolilaste emad nendest kommidest kuulsid, leidsid nad end kell kaks öösel Claire’i uksele koputamas, silmad väsimusest punased, otsides meeleheitlikult rohtu kurguvalu vastu, mis lapsi (ja ühtlasi ka emasid) öö otsa ärkvel hoidis.

      Kui talv läbi sai, hakati neid komme – ilusaid, kalliskivivärvi, käblikumuna suurusi, tuhksuhkruga üle puistatud komme – sünnipäevatoitudele lisaks tellima, ja seejärel tulid eraldi tellimused lõpupidude ja pulmade trendikate kommibaaride jaoks. Lux Lancasteri pulmapeol Haroldi mõisas, kus külalistele jagatud kingikottides olid väikesed purgid Claire’i meetäidisega lavendlikomme, sai Luxi sugulase sõbranna, kes töötas ajakirja Southern Living toimetuses, neid esimest korda maitsta. Alabamasse tagasi sõites kirjutas ta lennukis nendest helelilladest võluväega kommidest artikli, kusjuures sõnad voolasid nagu vesi. Loo kirjutamist ta õieti ei mäletanudki, sest oli eufoorilises meeleolus ja veidi vintis. Kui artikkel ajakirjas ilmus, jagati seda suhtlusmeedias ja siis tuli tellimuste tulv. Väljaspool Bascomi elavatel inimestel oli nüüd tekkinud huvi nende kummaliste kommide vastu ja kummalise Claire Waverley vastu, kes neid valmistas.

      Oma toitlustusäris palkas Claire suuremate pidude puhul abilisi, kuid kõik ülejäänu tegi ise. Tema toitlustusäri maht oli selline, nagu olla sai, parasjagu nii suur, et ta sellega toime tuli. Aga tema kommiärile langes nüüd osaks nii palju tähelepanu, et see hakkas õmblustest kärisema. Bay töötas iga päeva pärast tunde tädi Claire’i juures. Claire’il oli veel teinegi töötaja, Orioni kolledži kokanduseriala tudeng nimega Buster, kes tegi peaaegu täiskoha jagu töötunde.

      Ikkagi oli kogu aeg selline tunne, et nad ei jõua.

      Üleminek toitlustamiselt kommide valmistamisele oli ka Claire’i muutnud. Ta oli kogu aeg väsinud, tegi kogu aeg tööd, ja mõnikord oli tema näol peaaegu selline ilme, nagu ta igatseks koju. Aga ta ei palunud kunagi abi ja mitte keegi ei saanud temaga sel teemal jutule. Üks Claire’i iseärasusi oli, et kui ta ei tahtnud mõnest asjast rääkida, võis ta sama kiirelt kinni klõpsatada kui hiirelõks.

      Buster lobises parajasti nagu ikka, kui Bay tol pärastlõunal koolist tulles kööki astus. Ta võis tundide kaupa rääkida, täita köögi pideva jutuvadaga, mis roostevaba plekiga kaetud seintelt tagasi põrkas.

      „Nii et ma ütlesin talle, et tema leib on kole, ja ta nimetas mind taignadiivaks. Taignadiivaks. On aga jultumus! Me läheme laupäeval koos välja.” Buster oli pikk ja täidlaste huultega ja lühikeste juustega, mille otsad olid siniseks värvitud. Kui ta lõpuks Bay saabumist märkas, katkestas ta tuhksuhkru puistamise suurele hulgale äsja vormidest väljavõetud klaaskommidele. „Tere, kaunitar. Tulid jälle hilise bussiga? Ma rääkisin just Claire’ile ühest kutist, kellega ma leivakursusel tuttavaks sain. Ma vihkan teda, aga võib-olla on ta mu hingesugulane.”

      „Taignadiiva?” lausus Bay. „See oli hästi öeldud.”

      „Mul on leivast nii siiber. Ma ei jõua ära oodata järgmist semestrit, kui me hakkame lihaga tegelema. Mida su T-särk täna ütleb?” küsis Buster Baylt. Bay näitas talle ja ta luges: „„Ma ei ole edasilükkamist veel alustanud.” Einoh, muidugi. Arvata võib, et sul olid kodutööd juba tehtud, kui sa bussi pealt maha tulid. Kas sul on nädalavahetuseks suured plaanid? Ma kuulsin, et teie koolis on laupäeval halloweenipidu. Kas lähed mõne erilise kaaslasega?” Ta võngutas kulme, millest ühe küljes oli rõngas.

      Bay tundis, et tema nägu hakkas õhetama, pööras selja ning astus eemale. Ta pesi käed puhtaks ja pani põlle ette.

      Claire