Jahipenid. Jørn Lier Horst

on?” küsis ta.

      Mehed tema ümber raputasid pead. Lootus esikülge vallutada vähenes.

      „OK,” ütles ta ja toppis märkmiku kotti. „Aitäh abi eest.”

      Vihm oli tihenenud ja kuigi ta hoidis jakki peakohal, sai ta liiga märjaks. Ta viskus rooli taha, käivitas auto ja sisestas GPS-i W. Blakstadi tänav 78. Sel ajal kui see satelliidiga ühendust lõi, otsis ta internetist seal elava mehe nime. Ta ei leidnud teda mujalt kui maksuameti andmebaasist. Ei mingit varandust, tagasihoidlik sissetulek.

      W. Blakstadi tänav asus kolmeteistkümne minuti kaugusel. Ta kummardus ja uuris väikest kaarti ekraanil lähemalt ning nägi, et aadress asus vaid kiviviske kaugusel kohast, kust oli leitud surnud mees.

      Ta helistas sõites Numbriabisse. Et end eesootavaks ette valmistada, tahtis ta teada, millised telefoninumbrid on aadressile registreeritud. Kas seal olid naine, lapsed või elukaaslane.

      „Ma ei leia kedagi W. Blakstadi tänavalt Fredrikstadis,” teatas naine teises otsas.

      „Aga Jonas Ravneberg?”

      Vastus tuli peaaegu sama kähku. „Ei leia ühtegi Jonas Ravnebergi.”

      Line lõpetas kõne tänamata ning otsis viimaste helistajate hulgast fotograafi numbri.

      „Erik.”

      „Oled sa kuulnud kellestki Jonas Ravnebergist?”

      Fotograaf kordas nime ning venitas vastusega, otsekui oleks tal kahju, et ei saa aidata.

      „Ei… täiesti tundmatu nimi. Kes see on?”

      „Koera omanik.”

      „Tapetu?”

      „Me ei tea veel, kuid tõenäosus on suur. Ta elab W. Blakstadi tänaval.”

      „See on ju siinsamas. Sõidad sa sinna?”

      „Juba teel.”

      Kojamehed hõõrusid ägedate liigutustega esiklaasi.

      Line oli ettepoole kummargil ja pingutas silmi, et näha läbi häguse klaasi teed. Huvitav, kas politsei oli juba nime ja aadressi leidnud.

      „Mis teil seal sünnib?” tahtis ta teada.

      „Mitte midagi. Tahad sa ikka veel, et ma ootaks laibaauto ära?”

      „Jah. Ma helistan, kui mul on pilte vaja.”

      Just sel hetkel, kui ta kõne lõpetas, sai ta sõnumi.

      See oli uudistejuhilt. Millal lugu valmis on? tahtis too teada ja seejärel Broneerisin sulle Quality’s Nygatal toa. Line ei jõudnud veel vastata, kui sai temalt uue sõnumi. Kas sinuga on kõik korras?

      Tund. Umbes. vastas ta. Ja saatis veel ühe sõnumi. Kontrolli Jonas Ravnebergi. Pere, töö…

      Tee, mida oli pakkunud elektrooniline kaardilugeja, oli politsei kriminalistide poolt ikka veel suletud. Ta pidi maanteele tagasi keerama ja sisenema elamurajooni teiselt poolt.

      W. Blakstadi tänaval olid ühel pool teed valgeks võõbatud ridamajad. Teisel pool oli lagendik, mis ulatus paralleelselt teega jooksva vallikraavini. Vallikraavi tagant paistsid läbi raagus puude mõrvarühma tööd valgustavad prožektorid.

      Iga väikest majakest ümbritses valgeks võõbatud lattaed. Number 78 oli reas viimane. Teda üllatas, et politseist kedagi siin ei olnud. See võis tähendada kahte asja. Ta oli kas valedel jälgedel või siis oli ta politseist sammu ees.

      Ta aeglustas käiku ja vaatas maja, sõites aeglaselt mööda, märkamata midagi erilist. Siis keeras ta tee lõpus olevale kruusatud platsile. Tema kohal kaljuplatool kõrgus öötaeva taustal vana kindlus.

      Ridamajal oli kaks korrust. Kõigis akendes oli tuli, ka keldriakendes. Line jäi autosse istuma, et näha, kas keegi liigub. Maja jättis korras ja hoitud mulje, prügikottidele olid eraldi statiivid. Üle tee maja ees seisis punane Mazda. Line käivitas auto, sõitis mööda ja jättis numbri meelde ning saatis selle siis sõnumiga mootorsõidukite registrisse. Vastus tuli enne, kui ta oli jõudnud ümber pöörata. Jonas Ravneberg.

      Ta sõitis tagasi kruusatud platsile ja ootas veel paar minutit. Ta nägi elutoa seinal maastikumaali ülemist serva ja teisest aknast osa köögisisustusest. Aias olev lihtne sepistatud värav käis tuule käes kinni-lahti. Maja jättis täiesti mahajäetud mulje.

      Kui ta auto ukse avas, saabus uudistejuhi sõnum. Vallaline. Lapsi ei ole. Vanemad surnud. Sotsiaalabil. Puudub teksti ja pildiarhiivis. Tapetu?

      Kinnitamata, vastas Line ja väljus autost kummargil. Vihm oli vaibunud ja muutunud uduvihmaks. Õhk oli jahedam. Tuulehoog sahistas musti raagus puid.

      Line võdistas õlgu ja sammus ridamajade suunas. Asjaolu, et mehel polnud lähedasi, muutis asja mitmes mõttes lihtsamaks, samas tundis ta veelgi suuremat huvi selle vastu, kes Jonas Ravneberg oli. Tema väheste otsingute alusel jättis ta üsna tähtsusetu mulje. Ja ometigi oli keegi talt elu võtnud. Praegu jäi mulje, et tapmine oli olnud juhuslik, mitte plaanitud kallaletung. Uudisteloo saaks hästi selle nurga alt kirjutada. Tal oli jäänud teha kolm asja, enne kui ta sai kirjutama hakata, mõtles ta. Maja kiiresti üle vaadata, saada politseilt ohvri isiku kohta kinnitus ja naabritega rääkida.

      Ta avas värava. Selle postile oli kinnitatud silt „Ettevaatust, koer”, millel oli koera pilt. Trepini viivaid ebaühtlaseid kiviplaate mööda oli raske kõndida. Ta peatus trepimademel. Õuelamp heitis maja esiküljele tuhmi valgust. Uksepiidal olevad sissemurdmise jäljed olid ikkagi selgelt näha. Murtud puutükid olid püsti.

      Ta jäi trepimademele seisma ja otsis taskust mobiili ning valis politsei numbri. Kulus jupp aega, enne kui ta sai operatiivkeskusega ühendust. Kui nad vastasid, esitles ta end vilunult, kuid viivitas hetkeks, enne kui jätkas.

      „Kas tapetu isik on kindlaks tehtud?” küsis ta.

      „Ma ei saa seda kommenteerida.”

      Line vaatas enda ümber ringi ja astus treppi mööda ukseni.

      „Kas tal ei olnud siis taskus rahakotti või midagi muud, mis oleks reetnud, kes ta on?”

      „Kas sa ei kuule?” vastas hääl teises otsas. „Me ei kommenteeri seda.”

      Line ei lasknud end segada. „Ma arvan, et ma tean, kellega on tegu.”

      Torusse sigines vaikus.

      „Jonas Ravneberg, 48-aastane. Elab W. Blakstadi tänav 78.”

      „Tähendab see, et sa seisad praegu tema ukse taga?”

      „Jah, kuid keegi on minust ette jõutud.”

      Ta katkestas lause poole pealt. Ukses oleva väikese, krobelise klaasiga akna taga liikus vari.

      9

      Suzanne tõusis lauast, kõndis läbi hämara kohviku ja astus leti taha. Ta võttis pooliku veinipudeli ja ühe klaasi ning vaatas siis küsivalt Wistingu poole.

      Mees noogutas ja naine võttis veel ühe klaasi. Mehele meeldis, et naine hoolis temast. Selline oli naine olnud ka siis, kui ta temaga tutvunud oli.

      Punane, tume vein läikles küünlavalguses. Wisting võttis klaasist mõlema käega kinni ja hoidis pilku sellel. Mälestused muutusid elavaks. Ta nägi vaimusilmas, kuidas ta oli tööle pannud Cecilia Linde Walkmani, kuulanud kahinat, kui lint pingule tõmbus.

      „Lint hakkas käima keset laulu,” seletas Wisting ja keerutas klaasi. Üks neist lauludest, mis olid olnud sel suvel top kümnes. Tumedanahalise Seali-nimelise laulja „Kiss from a rose”. Nad mängisid seda vahel ikka veel raadios. Iga kord, kui ta kuulis seda kähedat, kuid samas mahedat häält, hakkas tal paha.