Jahipenid. Jørn Lier Horst

langes tema enda töö väärtus.

      Ta lõpetas kõne ilma fotograafipoolsete protestideta. Siis heitis ta pilgu tagasivaatepeeglisse ja kohtas omaenese siniseid silmi. Ta oli meikimata ja juuksed olid pärast töökoha treeningsaali külastust sassis. Tundus, nagu oleks viimane tund temas kõik pea peale pööranud. Tal ei olnud tegelikult olnud muud plaanis kui end kodus sohvale heita ja otsida üks hea film. Nüüd sõitis ta kiirust veidi ületades E6 kiirteel Østfoldi suunas.

      Ta vahetas pärast Vinterbro mahasõitu rada ning võttis lehe selle inimese nimega, kes oli vihjega helistanud. Ta oleks pidanud mehega intervjuu aja kokku leppima, kuid selleks polnud aega. Ta pidi telefoniga leppima.

      Telefon helises pikalt, enne kui võeti toru. Mehele oli nähtu ilmselgelt mõju avaldanud ning ta hääl värises.

      Line kummardus ettepoole, pani lehe keset rooli ning roolis käsivarrega, kirjutades samal ajal märksõnu. Mehe loos polnud midagi, mida ta poleks juba teadnud. Ta oli olnud teel koju, kui oli leidnud surnud mehe.

      „Veri voolas ikka veel,” seletas ta. „Kuid ma ei saanud midagi teha. Ta nägu oli täitsa puru.”

      Linel hakkas vastik, kuid voolav veri oli midagi, mis mõjus, kui seda eraldi tsitaadina esile tuua, ning võis tuua loo sammukese esilehele lähemale. Ja moodust, kuidas kedagi oli tapetud, maksis alati esile tuua.

      „Ta tapeti?” küsis ta, et olla kindel.

      „Jah, jah.”

      „Tead sa, millega teda löödi?”

      „Ei.”

      „Maas ei vedelenud midagi? Löökriista või midagi sellist?”

      „Ei… Ma oleks ju märganud, kui seal oleks vedelenud näiteks kurikas. Kuid see võis ju olla ka kivi või midagi sellist.”

      „Sa pidid ju jõudma sinna kohe, kui see oli juhtunud,” leidis Line, viidates värskele verele. „Nägid sa seal kedagi teist?”

      Torus tekkis vaikus, otsekui oleks mees järele mõelnud.

      „Ei, ainult mina olin seal,” vastas mees. „Mina ja surnud mees. Ja tema koer.”

      Lisaküsitlusring ei andnud ka midagi, mida ta võinuks kasutada. Ta lõpetas kõne ning tundis, kuidas temas võitlesid vastakad tunded. Ta ajas taga veriseid ja jõhkrad detaile lootuses, et see tõukab tema isa loo esilehelt. Omaenese vajaduste rahuldamiseks oleks ta otsekui soovinud, et teine inimene oleks võimalikult palju kannatanud. Ta ei tundnud selles soovis ennast enam ära.

      Veoauto tema ees keerutas märjalt teelt vett üles. Ta ootas, kuni oli sellest möödas, enne kui valis Numbriabi numbri.

      Tavaliselt, kui ta kusagile saadeti, toimisid kohale jäänud kolleegid tema varumeeskonnana. Meeskonnana, mis hoidis teda kursis sellega, mida netiväljaanded kirjutasid, kontrollisid omal algatusel infot ja uurisid seda, mida tal vaja oli. Praegu polnud tal soovi rääkida majast mitte kellegagi.

      Üks naine küsis unisel häälel, millega ta saab aidata. Line palus tal leida Fredrikstadi Gamlebyeni bensiinijaama telefoninumbri. Väikeses linnas kippus info toimuva kohta levima kulutulena ja tema senine kogemus ütles talle, et ööni lahtiolevates bensiinijaamades räägiti peaaegu kõigest.

      Teda ühendati Østsideni Statoiliga. Naisehääl telefonis kõlas noorena. Line tutvustas ennast ja võttis paberilehe uudistejuhi märksõnadega.

      „Ma töötan VG-s ja olen teel Fredrikstadi, et kirjutada Heibergi tänaval toimunud tapmisest,” seletas ta ning kontrollis nime paberilehel. „Oled sa sellest kuulnud?”

      Line kuulis, kuidas bensiinijaamas töötav tüdruk keerutas nätsu suus, enne kui talle vastas.

      „Jah, siit on mitu tükki läbi käinud, kes sellest rääkisid.”

      „Kas keegi on öelnud, kellega on tegu?”

      „Ei.”

      „Arvatavasti on tegu mehega, kes oli koeraga jalutamas.”

      „Seal, vallikraavi ääres, käivad ju paljud jalutamas.”

      „Tal on pikakarvaline koer,” üritas Line. „Selline, nagu Labbetuss. Võib-olla on ta bensiinijaamas käinud?”

      „Labbetuss?”

      Tüdruk toru teises otsas oli ilmselgelt liiga noor ja Line ei hakanud seletama.

      „Tapetu olevat 40–50 vahel,” jätkas ta hoopis.

      „Ma ei usu, et olen teda näinud,” vastas tüdruk pärast üürikest kõhklust. „Igal juhul mitte täna, kuid ma võin ju teiste käest küsida.”

      „Hästi. Äkki sa oled nii kena ja kirjutad mu nime ja telefoninumbri üles, juhuks kui sa midagi kuuled. Me tasume kasuliku info eest.”

      Tavaliselt ta ei maininud inimestega rääkides tasu vihje eest, kuid see võis osutuda otsustavaks, kas inimesed helistavad tagasi või mitte.

      „Olgu,” ütles tüdruk. „Kas see on sama number, mis ekraanil?”

      Line vuristas oma numbri ette, et olla kindel, et see oli õige, ning kordas palvet tagasi helistada.

      „Veider ilm jalutamiseks, muide,” kommenteeris tüdruk. „Vihma sajab ladinal. Terve õhtu on sadanud.”

      Line jäi tüdrukuga nõusse, kuid ei mõelnud sellele rohkem.

      Järgmisena helistas ta taksokeskusesse. Dispetšer rääkis laia, mõnusat murret, natuke nasaalset ja lamedate L-idega. Ta ei saanud Linet aidata, kuid ühendas ta Torsnesveienil, sündmuskoha lähedal seisva autoga.

      „Oled sa kuulnud, kes see võiks olla?” küsis ta, kui oli end tutvustanud.

      Juht jättis innuka mulje, kuid ei osanud teda aidata.

      „Kuid õhtuti kondab seal palju välismaalasi,” seletas ta. „Ühte meie juhti rööviti suvel Gudebergis noa ähvardusel.”

      „Ma arvan, et olen sellest lugenud,” kommenteeris Line ilma, et oleks seda tegelikult mäletanud.

      Juht lubas kolleegidelt ja tuttavatelt küsida, enne kui Line andis talle oma telefoninumbri lubades, et kasuks tulevate vihjete eest makstakse.

      Kell armatuurlaual näitas 22.19. Esialgu polnud tal midagi ja tähtajani oli jäänud alla kolme tunni.

      6

      Kui ta ületas Fredrikstadi kesklinna Gamlebyenist eraldavat silda, oli toimetuse tähtaeg veel pool tunnikest lähemal. Ta ei tundnud linna ning teda juhatas esiklaasile kinnitatud GPS.

      Heibergi tänav asus ühes nooblis elurajoonis. Mõlemal pool teed asusid suured villad hoolitsetud puuviljaaedadega ning valgeks värvitud lippaedadega.

      Ühe spordihoone juures oli tee kinni pandud. Patrullauto oli põigiti teele ette pargitud ning lint eraldas piisavalt suure osa ülejäänud teest. Tuul keerutas ja lennutas punavalget linti. Eralduslindi taga seisis paar autot ja paar inimest vihmavarjuga.

      Line sõitis spordihoone ees olevale parkimisplatsile, peatas auto ja uuris kõledas vihmasajus ümbritsevat. Imes endasse esmamuljet. Kaks strateegiliselt paigutatud helgiheitjat puurisid oma heledate viirgudega pimedusse ja vihma. Kohale, mis pidi olema sündmuspaik, oli püsti pandud suur telk. See kõrgus jalakäijate ja rattatee kohal, mis kulges paralleelselt sissepiiratud teega. Kunstlikus valguses nägi ta kriminaliste, seljas kohustuslikud valged, steriilsed ürbid. Nad käisid jalutusrajal edasi-tagasi ning panid kogu potentsiaalse tõendusmaterjali märgistatud kilekottidesse.

      Kaks vihmariietes meest, seljal NRK3 logo, pakkisid parajasti varustust kohaliku kanali furgoonautosse.

      Line kummardus tagaistmele, sobras kotis ja tõmbas välja kileka. Nägi selle selga saamisega veidi vaeva ja väljus siis autost. Talle lõi vastu vihma ja tuule pahvakas.

      Üks juht vilgutas talle parkimisplatsil tulesid. Line sorkis ootava auto juurde. Ta tundis rooli taga ära Erik Fjeldi ning viskus kõrvalistmele. Põrandamatt oli täis taarat, vorstipabereid

3

NRK – Norra Ringhääling.