Jahipenid. Jørn Lier Horst

talt ikka veel une viia, kuid ta ei rääkinud sellest kunagi.

      „Seitseteist aastat tagasi läks kaduma Cecilia Linde nimeline tüdruk,” alustas ta.

      „Ma mäletan seda lugu küll,” katkestas Suzanne teda, vaadates tühjas kohvikuruumis ringi, otsekui oleks tal igav. „Ma olin just siia kolinud. Ta oli Johannes Linde tütar.”

      Wisting noogutas. Johannes Linde oli aktiivne kinnisvarainvestor ja ärimees, kes sai tuntuks, kui lõi 80ndate keskpaigas oma rõivamärgi. Iga teine tiinekas oli kandnud lohvakat Canesi kampsunit. Johannese tütar oli paljudel reklaamiplakatitel modelliks.

      „Neil oli Ruglandis maakoht,” jätkas Wisting. „Nad olid seal igal suvel. Johannes ja tema naine ning lapsed Cecilia ja Casper. Cecilia oli tol suvel 20-aastane. 15. juuli pärastlõunal jäi ta kadunuks.”

      Küünal nende ees oli rahutu. Steariin voolas peene nirena küünlahoidjat pidi alla, moodustades kiiresti tahkuva tiigi. Suzanne jälgis teda liikumatul pilgul. Oodates järge.

      „Ta läks veidi pärast kella kahte jooksma,” jätkas Wisting. „Veidi enne kella seitset andis isa tema kadumisest teada.”

      Tuulehoog pani maja naksuma. Vihm peksis vastu aknaid.

      „Tol suvel oli väga palav,” meenutas Wisting nagu muuseas. „Cecilia Linde treenis peaaegu iga päev. Ta jooksis pikki vahemaid, kuid mitte kindlat rada pidi. See koht on turiste ja radasid täis ning talle meeldis katsetada uusi kohti ja ta võis olla kuni paar tundi ära. See muutis otsimise raskeks. Perekond arvas, et ta oli jala välja väänanud või kukkunud ja end ära löönud, kuid see juhtus enne mobiiltelefoni aega, nii et ta ei saanud ju lihtsalt helistada ja abi kutsuda.

      Nad otsisid lähimate teede äärest, kuid kui nad teda ei leidnud, andsid nad politseile teada. Ma olin kriminaalosakonnast esimene, kes perega kohtus, ja tema leidmine jäi minu ülesandeks.”

      Ta sulges hetkeks silmad. Seitseteist aastat tagasi oli ta teinud tihedat koostööd Frank Robekkiga. Too oli olnud Wistingust aasta noorem ning lõpetanud Sisekaitseakadeemia pärast teda. Nende koostöö oli olnud hea, kuid Cecilia loo ajal oli midagi juhtunud. Robekk oli eemale tõmbunud ja hakanud tegelema muude asjadega. Ei Wisting ega teised heitnud talle seda ette. Nad teadsid, mis tal südamel on ning et Cecilia kadumine pidi olema talle isiklik piin.

      „Me otsisime terve õhtu ja öö,” jätkas Wisting, üritades vältida mõtet Frank Robekkist. „Inimesi tuli üha juurde. Politseikoerad, tsiviilkaitse, Punane Rist, skaudirühmad, suvilanaabrid ja muud vabatahtlikud. Kui läks valgeks, tuli mängu ka helikopter. Mõnikord lõpetas tüdruk jooksuringi suplusega, nii et otsingute ala laiendati järveni.”

      „Te leidsite ta kaks nädalat hiljem,” meenutas Suzanne.

      „Kaksteist päeva hiljem,” noogutas Wisting. „Ta oli visatud Askeskogenis maanteekraavi, kuid me saime juba ammu enne seda aru, et ta on langenud kuriteo ohvriks.”

      „Kuidas siis?”

      Wisting lasi naise sõrmedest lahti.

      „Teda ju ei olnud,” ütles ta. „Keegi ei kao lihtsalt ära.”

      Ta köhatas, otsekui selleks, et saada lahti sellest, mis takistas vana uurimisloo meenutamist.

      „Paljud olid teda näinud,” jätkas ta. „Kui uudis levis, andsid tunnistajad endast märku. Jalutajad, suvilaomanikud, noored ja talupidajad. Ta oli kõigepealt jooksnud läände, Nalumstrandasse. Jätkanud siis piki randa ida poole Gumserødi taluni. Seal lõppesid kõik jäljed.”

      Wistingu silmade ette kerkis kaart, mis oli tema kontori seinal rippunud, täis punased täppe, mis tähistasid igat tunnistajat. Nad võisid tõmmata punktist punktini joone otsekui laste joonistusvihikus ning järgida Ceciliat talle saatuslikuks saanud jooksul.

      „Teisipäeva hommikul, kolm päeva pärast Cecilia kadumist, tuli Karsten Brekke politseijaoskonda. Ta oli lugenud Cecilia juhtumist, nagu ka kõik teised. Nad kasutasid Canesi kampsunite reklaamifotot, kui teda esilehtedel taga otsisid.”

      „Oli ta teda näinud?” küsis Suzanne.

      „Ei, kuid ta oli näinud inimest, kes oli eeldatavasti tema mõrvar,” vastas Wisting. „Ta oli sõitnud oma traktoriga maanteel Staverni suunas. Ristmikul, kus Gumserødi talu tee jõuab Helgeroaveienile, oli ta näinud valget roostelaikudega Opel Rekordit. Pakiruum oli lahti ja üks mees kõndis kruusateel edasi-tagasi.”

      Wisting mäletas ikka veel kirjeldust mehest, mille nad olid saanud. Oma traktori roolist oli Karsten Brekkel olnud hea võimalus võõrast meest uurida. Valge T-särk ja teksased. Tume, külgedelt tihe juuksepahmakas. Nägu oli lai ja tugeva lõualuuga. Silmad olid lähestikku ja laup kipras, otsekui oleks ta millegipärast mures olnud. Kuid kõige olulisem seisnes kahes detailis. Ta nina oli kõver ja suunurgas rippus koni.

      Wisting oli saatnud kriminalistid Gumserødi teeotsale. Nad ootasid ju ainult, et oleks midagi teha, ning kammisid terve ristmiku läbi. Muude asjade hulgas, mis nad tõendite kilekottides tagasi tõid, oli kolm koni.

      „Nad leidsid veel midagi,” torkas Suzanne vahele. Oli näha, et talle meenus loost üha rohkem. „Kassetimängija? Või midagi sellist?”

      „Tema Walkmani,” noogutas Wisting ning mõtles sellele, kuidas aeg oli aastatega muutunud. Nüüd laeti muusikat ilma traadita taskusuurustesse mobiilidesse, mis olid tegelikult arenenud arvutid. Tookord pidi muusikat mängima kassetilt.

      „Me saime selle samal pärastlõunal,” jätkas Wisting. „Ta kuulas joostes alati muusikat. See seisis ajalehes. Kaks tüdrukut leidsid selle maantee number 302 teepervest, kohe enne Fritzøehuseti teeotsa.”

      „See on ju vaat et linna teises servas.”

      „Mitte just teises servas, kuid igal juhul polnud see loogiline koht, kui võtta arvesse tema jooksuteed ja Sigaretimeest.”

      „Sigaretimeest?”

      „Ajalehed ristisid ta nii, kui said tunnistusest teada. Ka meie kutsusime teda nii.”

      Wisting silitas peoga lauaplaati.

      „Kuid olgu, polnud kahtlustki, et see oli Cecilia Walkman.”

      Ta neelatas. Selle vana loo detailid kerkisid talle rääkides eredalt silme ette. Kollane AGFA kassett. 90-minutine.

      „Ta oli kirjutanud sellele oma initsiaalid,” jätkas ta. „CL ja raadiprogrammi nime, mille ta oli lindistanud. Poprush.”

      Wisting neelatas veel kord ja nägi, et Suzanne niheles toolil. Ta mäletas lugu ning mõistis, mida mees järgmiseks räägib. Ajalehtede pealkirjad olid sellest kubisenud, kui uudis oli pommina lõhkenud.

      „Kriminalistidel polnud ikka veel piisavalt materjali,” jätkas ta. „Nad uurisid Walkmani lootuses leida sõrmejälgi, kuid leidsid vaid ühe inimese jäljed.”

      „Cecilia.”

      Wisting noogutas ja ohkas.

      „Makk oli minu kontoris kolm päeva, enne kui mul tuli mõte linti mängida.”

      8

      Falcki jaama ühes ruumis oli neli meest. Nende määrdunud tunked haisesid õli ja metalli järele. Kõik osalesid innukalt koera surnud omaniku väljaselgitamises. Üks nooremapoolsem Falcki töötaja näitas neile, kuidas logida sisse lehele, kus töötajad said teha päringu märgistatud koduloomade registris. Klaviatuuri klahvid mehe ees olid määrdunud kätega kontoritöö tegemisest pruunid ja tal kulus sisselogimiseks ilmatu aeg.

      Line vaatas kella. See näitas 23.27. Ta andis endale veel tunni info kogumiseks, enne kui informeerib toimetust olemasolevast. See jätab talle napi pooltunni loo kirjutamiseks.

      „Nii,” ütles noormees ja oli valmis. „Mis see number oli?”

      Mees kasutas ühte sõrme ja toksis numbrid Line ettelugemise järgi sisse. Siis vajutas ta Enter ja kulus vaid sekund ning vastus oligi ekraanil.

      Jonas Ravneberg

      W. Blakstadi tänav 78

      1630