Puhkus koomas. Helga-Johanna Kuusler

miks tema ja Jack sõbrad ei olnud. „Kas te küsitlesite ka teda Simoni mõrva asjus?“

      Uurija Askari noogutas ja hakkas silmade ette vajuvat musta juukselokki keerutama. Miski selles liigutuses otsekui hüpnotiseeris Saskiat, nii et enne kui ta arugi sai, oli ta juba oma pluusikaelusest välja tõmmanud oma värviliste helmestega kaunistatud lemmikkaelakee, mille otsas rippus suur kurja silma eest kaitsev hamsa, ning hakkas selle ketiga mängima, kui äkki mõistis, et Ralph LaRuel poleks sellist asja ilmselt olnud ja ta on ennast vist piinlikku olukorda pannud.

      Uurijad ei paistnud seda õnneks märkavat. „Jah, ja nüüd on sinu kord, nii et hakkame peale, meil lobisemise eest palka ei maksta,“ sõnas uurija Windham. „Ralph LaRue, kus sa olid 25. novembri õhtul vahemikus 21.30–22.00?“

      Saskia ei teadnud seda, küll aga teadis ta, kus Ralph oli olnud kell 22.09 ja ta ei olnud kindel, et seda on ohutu öelda. „Vaadake, uurijad, mul on väga kahju, aga minu tervislik seisund ei ole praegu piisavalt hea, et ma saaksin sellele küsimusele täpselt vastata. Mul on hetkel füüsilisest traumast tingitud retrograadne amneesia, mis…“

      „…tekkis väga ebasobival ajal, või siis vastupidi, väga sobival,“ ei lasknud uurija Windham tal lauset lõpetada. „Kuidas muudmoodi seletada seda, et sa jäid auto alla Community Streetil, mis on Baconi pargist jalgrattaga tulles vaid viie minuti tee kaugusel?“

      „Ärgem kiirustagem järelduste tegemisega,“ noomis uurija Askari, „las Ralph räägib meile kõigepealt, mida ta mäletab, ja alles siis otsustame, kas ta räägib tõtt või mitte.”

      Saskia langetas käed sülle ja pigistas need laua all rusikasse. „Millele te vihjate? Kas sellele, et ma olin teie arvates Baconi pargis ja nägin, kes Simoni tappis, või olin mina see, kes ta tappis? Simon oli mu sõber, ma ei teeks talle kunagi liiga! Ei talle ega kellelegi teisele!“ Pisarad, mida Saskia Ralphi silmades näinud oli, ükskõik kui must poisi südametunnistus muidu ka oli, rääkisid selget keelt sellest, et Ralph ei oleks tõesti kunagi Simonile viga teinud ja Saskia tahtis, et ka uurijad seda teaksid.

      „Ei talle ega kellelegi teisele?“ Uurija Windham silus oma hõredaid pruune vuntse ja tema hääl oli põlglik. „See on hästi öeldud, aga ei vasta reaalsele olukorrale. Me oleme su kaustaga juba tutvunud, nii et ära mängi süütut. Piinamiseks oled sa võimeline, miks mitte ka mõrvaks!“

      „Uurija Windham, palun, me ei mõista praegu kellegi üle kohut, kõige vähem veel Ralphi varasemate tegude üle, mille eest teda on juba karistatud!“ Uurija Askari hääl ei olnud enam sõbralik ja Saskiale hakkas tunduma, et mees oli saanud oma kolleegi peale vihasemaks, kui ta seda välja näitas. „Me ei saa keskenduda ainult tagajärgedele, vaid peame nägema ka põhjust!“

      „Mis… piinamisest… te räägite?“ pöördus Saskia uurija Windhami poole, kuid mees ei vastanud talle, sest uurija Askari tegi käega hoiatava partnerit vaigistava liigutuse.

      „Kui sa ka täpselt ei mäleta, siis räägi ainult sellest, mida sa mäletad,“ soovitas ta lahkelt, aga Saskia ei pannud tema sõnu tähelegi, sest ta suutis mõelda ainult sellele, et Ralph oli kedagi piinanud.

      Kes Ralph tegelikult olnud oli?

      „Jack ütles, et sina ja Simon olite väga lähedased sõbrad.“

      Uurija Windham turtsatas uurija Askari öeldu peale. „Pigem andis ta mõista, et te olite isegi liiga lähedased! Kas te otsustasite, et te ei saa teineteist koolis piisavalt nunnutada ning läksite Baconi parki seksima ja pöörasite seal tülli? Mida Simon Burke sulle täpselt tegi, et sa tema peale nii vihaseks said? Kas ta ei olnud põõsas enam nii innukas kui varem?“

      „See kõik on vale!“ hüüatas Saskia endast välja minnes. „Ma ei läinud temaga selleks parki, me polnud sellised!“ Kui Ralph ja Simon oleksid sellised olnud, oleks Jack talle seda juba nina alla hõõrunud. Ilmselt oli uurija Windham millestki, mida Jack öelnud oli, valesti aru saanud, või siis oli keegi teine midagi vääriti mõistetavat öelnud.

      „Miks sa siis välja läksid, ja kas sa olid seal pargis või ei?“ nõudis uurija Windham. „Pargist leiti muda seest jalgrattakummide jäljed ning kui sa praegu ütled, et sind polnud seal, aga need jäljed peaksid sinu jalgratta omaks osutuma, siis läheb sul haprasti!“ Uurija Windham tõstis lauale viis fotot ning lükkas need Ralphi nina alla. „Kas sa tead, kes seda tegi, või tunnistad ise üles, et pussitasid Simon Burke’i 37 korda?“

      Esimene asi, mis Saskiat Simonist tehtud fotosid vaadates tabas, oli iiveldus, ja ta mõistis, miks Jack oli soovitanud tal sisse minemata jätta. Tundus, nagu poleks Simoni kehal mitte ühtegi kohta, kus ei ole noahaava. Saskia oli korduvalt mõistatanud, kuidas Simon tapeti, ja nüüd ta siis teadis, et poissi oli korduvalt pussitatud. Auke tema rindkeres, kätel ja jalgadel oli nii palju, et Saskia kartis vaadata kõige viimast pilti, millel oli kujutatud poisi nägu, aga võttis ennast siiski kokku, kuigi kahetses seda kohe. Karjatus täitis terve ruumi ning Saskia taipas alles siis, et karjatanud oli tema ise, kui ta nägi, et nii uurija Askaril kui ka uurija Windhamil on suu kinni.

      Simoni silmad olid suletud, aga isegi suletud silmadega nägi ta välja nagu Jens, olgugi et nende vanusevahe oli ligikaudu kümme aastat, ja vaadates Simoni külma nägu, millele ei pidanud enam kunagi ilmuma ühtegi naeratust, kaotas Saskia enesevalitsuse ning okse purskus tema kõrist välja otse uurija Windhami särgi peale. Mees röögatas talle midagi, aga Saskia ei suutnud haarata, mida täpsemalt, ta oli võimeline ainult oksendama ja endalt küsima, kuidas saab keegi üldse nii palju oksendada, kui ta pole isegi hommikust söönud. Kõik paiskus tema seest välja, nagu püüaks tema keha vabaneda kõigest halvast, millega ta viimastel päevadel silmitsi oli seisnud, kuid ei saanud sellega hakkama, sest see, mida tema oli „kõigeks halvaks“ pidanud, oli vaid ebaõnnestumiste jada, mis ei oleks löönud rivist välja mitte kedagi, kes teadis, et maailm on julm, mitte ei olnud seda alles äsja avastanud. Kogu oma elu oli Saskia ebaõnnestumistesse väga traagiliselt suhtunud ja arvanud, et maailma julm nägu paljastub tema nurjumistes, nüüd aga sai ta aru, et oli rängalt eksinud. Julm ei olnud mitte selline maailm, kus keegi töölt vallandati või oma kallimaga tülli läks, vaid selline maailm, kus 18-aastane poiss, kes oli ühiskonnas tõrjutud ning internaatkooli vangistatud, pidi noahoopidele alla vanduma, enne kui tema elu õieti alatagi jõudis.

      Kui Saskia uuesti silmad avas, oli ta kooliõe kabinetis voodis ning uurija Askari istus tema voodi ees toolil, silmad pooleldi suletud, nagu hakkaks kohe tukkuma jääma. „Miks ma siin olen?“ Saskia suus oli maohappe kibe maitse ning ta varjas oma suu rääkides käega.

      Uurija Askari virgus ja vaatas teda sõbralikult. „Sa minestasid.“

      „Enne või pärast oksendamist?“ Saskial oli nii häbi, et ta oleks tahtnud maa alla vajuda.

      Mees naeris, nagu oleks Saskia äsja rääkinud talle maailma kõige parema nalja. „Oksendamise ajal. See oli päris lõbus!“

      „Sinu arust oli lõbus, et ma sinu partneri täis oksendasin?“ ei suutnud Saskia oma kõrvu uskuda.

      „Talle kulus see ära,“ kinnitas uurija Askari, „tema ülbus käib mulle närvidele.“ Mees tõstis jala üle põlve. „Ta on endale pähe võtnud, et kui ta suudab lahendada selle juhtumi ilma minuta ja enne mind, antakse talle andeks kogu tema viimase aja vusserdamine, ja teda ei huvita, kas me üldse õige süüdlase leiame. Ta tahab lihtsalt kedagi arreteerida.“

      „Mulle tundub, et te vajate uut partnerit, uurija Askari,“ avaldas Saskia oma arvamust.

      Uurija Askari vaatas Saskiale sügavalt silma ja korraga tekkis Saskial tunne, et mees tajus tema sisemist naist.

      „Kas sa oskad mulle kedagi soovitada?“ See küsimus kõlas peaaegu flirtivalt.

      Saskia raputas pead. „Miks te mulle üldse seda kõike räägite?“

      Uurija Askari võttis tema käe oma pihku ja pigistas seda. Kui Saskia ei oleks olnud hirmul, mida õde arvata võib, kui ta praegu sisse astub ja näeb uurijat Ralphi kätt hoidmas, oleks ta seda nautinud, sest uurija Askari oli esimene, kes tema vastu sel päeval siiralt sõbralik oli, direktor Mathsoni sõbralikkuses oli olnud