Puhkus koomas. Helga-Johanna Kuusler

Mathson jätkas peopesade vastamisi hõõrumist. „Oo, sa tunned teda kindlasti, ta on väga karismaatiline ja tugev poiss, keda kõik austavad!“ Midagi selles, kuidas ta ütles sõna „austavad“, viitas Saskia meelest pigem kartmisele, ja ta hakkas halba aimama.

      „Ega ometi mitte…“

      „Sinu asjad on juba Jack Abbotti tuppa ära viidud, nii et sul pruugib vaid siit uksest välja ja sealt sisse astuda ja ongi kõik sinu mured murtud!“ Direktor Mathson naeratas Ralphile ja Saskia tundis korraga vastupandamatut soovi oksendada. Ükskõik kes, ainult mitte Jack! Kus oli jäämägi, kui seda vaja oli?

      „Ma ei taha temasuguse jõhkardiga ühes toas olla!“ lipsas tal suust veel enne, kui ta end takistada jõudis.

      Direktor Mathsoni lõbusus kadus ja ta ohkas, istudes oma suure mahagonist kirjutuslaua taha toolile ning andes Ralphile märku, et ka tema istet võtaks. „Mulle tundub, et sa oled tõepoolest palju unustanud, muidu sa Jack Abbotti kohta nii ei ütleks. Ütle mulle, LaRue, mis kool Laytoni Internaatkool sinu meelest on?“

      Saskia kehitas õlgu. „Kool käitumishäiretega poistele?“

      „Põhimõtteliselt küll, aga mitte päris. See on koht poistele, kes on saavutanud kohtus kokkuleppe ja pääsenud noortevanglasse minekust.“

      „Noortevanglasse?“ Saskial hakkas pea ringi käima. „Te tahate öelda, et need poisid siin on kurjategijad?“

      „Ka sina kuulud nende poiste hulka.“ Direktor Mathson pani oma käed rinnale risti. „Mida sa nägid, kui sa väravast sisse tulid?“

      „Poisse ja nende sugulasi,“ vastas Saskia.

      „Kas neid oli palju või vähe?“ jätkas mees küsimist. „Mõtle selle peale, et selles koolis õpib praegu 126 poissi.“

      Saskial vajus suu lahti. „126 poissi?“ Inimesi, kes neid vaatama olid tulnud, oli ainult paarikümne ringis.

      „Paljud siia satunud poistest on teinud asju, mille pärast perekonnad on neist lahti öelnud, aga meie koolis ei jäta keegi neid poisse maha,“ selgitas direktor Mathson. „Me ulatame neile oma abikäe ning päästame nad, nii et neist saavad normaalsed täiskasvanud, kui nad siit ühel päeval ära lähevad.“

      „Kas minu vanemad ütlesid ka minust lahti?“ küsis Saskia, alahuul värisemas. Ta oli pidanud Jacki viimaseks lurjuseks, aga ometi olid Jacki vanemad oma pojale külla tulnud ja nad olid kolmekesi jalutanud, kõigil naeratus näol, nagu üks õige perekond kunagi, samas kui Ralphist polnud keegi puudust tundnud…

      See Ralph, kes oli Peetrust meeleheitlikult anunud, et Simoni mõrvar ei pääseks karistuseta, oli tundunud nii hea ja õilis, aga see oli tõenäoliselt olnud ainult tema üks külg, see külg, mis varjas ära tema sees oleva pimeduse.

      Direktor Mathson kohendas prille ja tema silmad olid kurvad. „Kas sa ei mäleta ka seda, et su vanemad surid kaks aastat tagasi? Su õde käib sul külas nii tihti kui võimalik, aga kuna ta on viimase aasta vabatahtlikuna Kongos olnud, tunned sa temast kindlasti puudust.“

      „Mu õde ei hüljanudki mind?“ Saskia maigutas suud.

      „Ära karda, LaRue, ükski selle kooli õpilastest ei ole kedagi tapnud,“ ütles direktor Mathson talle, taibates, mille pärast Ralph muretses, „ei sina, Jack ega ka sinu varalahkunud sõber Simon, aga tõsi on, et kõigil meie kooli õpilastel on minevikus olnud valusaid asju, mis on pannud neid kurja tegema, ja nüüd peavad nad selle tõttu elama rangeid reegleid järgides.“ Prillid kippusid uuesti mehe ninaotsale vajuma, aga seekord ta neid kohendama ei tõtanud.

      „Ühte reeglitest oled sa juba sellel nädalal rikkunud, kuigi üldiselt oled sa kuulekas õpilane. Sa hiilisid kolmapäeva õhtul koolist välja ning selle eest tuleks sind karistada kartsa panekuga, aga õppenõukogu otsustas, et peaaegu surma saamine oli sulle juba piisav karistus, nii et käitu ka edaspidi hästi ja sul ei pruugi kunagi kartseriga lähemalt tutvust teha.“

      „Direktor Mathson, öelge mulle,“ kogeles Saskia, „kas andmed õpilaste kuritegude kohta on avalikud või salastatud?“

      Direktor pilgutas imestunult silmi. „Muidugi pole need avalikud. Miks sa küsid?“

      Saskia kehitas õlgu. „Ma lootsin, et ehk ütlete te mulle, miks Simon…“

      Direktor Mathson raputas pead. „Kahjuks mitte, ja see vestlus on nüüd lõppenud. Kas sa tahad, et ma juhataksin sind Abbotti tuppa?“

      Saskia nakitses oma põse kallal, kahetsedes, et oli mehelt Simoni kohta pärinud, ning noogutas. Direktor Mathsoni kannul läks ta hoone parempoolsesse tiiba, mis oli kujundatud õpilaste ühiselamuks. Mees sisestas uksekoodi ning uks avanes hämarasse trepikotta, mis suundus läbi kõigi nelja korruse ülespoole, meenutades Saskiale vanu amortiseerunud kortermaju.

      „Peahoone ehitati 1863. aastal, aga tiivad lisandusid alles 1977. aastal ja kõigest matkivad peahoone stiili,“ seletas direktor Mathson. „Ära unusta, LaRue, et keskööst kuni kella seitsmeni hommikul ühiselamust peahoonesse ei pääse, nii et kui sul peaks veel kunagi tekkima tahtmine mõneks ajaks kaduda, pead sa juhul, kui sa vahele ei jää ja kohe kartsa ei satu, öö õues veetma ja kohe varsti on talv, nii et see ei oleks hea mõte.“

      Direktor Mathson saatis Saskia kolmandal korrusel ukseni, mille külge olid kleebitud postrid, millel olevaid tüdrukutebände Saskia ei tundnud, ulatas talle siis võtme ja jättis temaga hüvasti.

      Saskia suureks kergenduseks polnud Jacki toas, aga rohkem tal rõõmustamiseks põhjust polnud, sest kõikjal, kuhu ta vaatas, oli nii vähe ruumi, et tal polnud oma asju kuhugi panna. Need ei saanud olla ainult Jacki asjad, ilmselt olid ka Simoni asjad endiselt seal. Küllap ei olnud Simoni vanemad, eeldusel, et nad polnud oma pojale selga keeranud, nendel veel järel käinud ning Jack, kes ei olnud ilmselt tahtnud neid puudutada, oli nende kokku korjamise ja ära panemise Ralphi ülesandeks jätnud. Mõlemad voodid olid asju täis ja Saskia ei teadnud, kumb neist oli Jacki oma, mistõttu otsustas ta Jacki ära oodata, enne kui midagi puudutab, aga siis ehmatas teda valjuhääldi ragin.

      „Ralph LaRue, ilmuge palun teise korruse keemiaklassi,“ ütles ragisev naisehääl. „Ralph LaRue, ilmuge palun teise korruse keemiaklassi.“ Kellel Ralphi järsku keemiaklassis vaja oli?

      Tänades õnne, et talle oli uksekood meelde jäänud, läks Saskia teisele korrusele, kus ta mõningaste raskustega keemiaklassi üles leidis, ning hakkas just sinna sisenema, kui Jack sealt välja astus, lükates ukse nii jõuliselt lahti, et oleks Ralphil nina veriseks löönud, kui Saskia ei oleks vaistlikult tahapoole tõmbunud. Jack oli näost tuhakarva ja kui tema sõrmed ümber Ralphi randme sulgusid, taipas Saskia, et poiss värises, nagu elaks ta praegu läbi oma kõige hullemat õudusunenägu.

      „Tead, kui su sisikond sulle kallis on, ära sisse mine.“ Saskia oleks peaaegu arvanud, et Jack näitab Ralphi vastu lahkust üles, aga Jacki järgmine lause purustas selle illusiooni. „Mul pole vaja, et sa pärast mu toa täis ropsid, naaber.“

      Miks pidi Jack nii tahumatu olema?

      Keemiaklassis istusid õpetaja laua taga toolidel kaks meest, üks noorem kui kolmkümmend ja teine hilistes neljakümnendates. Noorem mees, sõbralik naeratus näol, andis märku, et Ralph istuks, vanem mees aga põrnitses teda, nagu arvaks, et Ralph peidab selja taga relva.

      Need mehed said olla ainult politseiuurijad.

      „Võta istet, Ralph LaRue,“ ütles noorem uurija, kelle silmad särasid, ja miski selles säras meenutas Saskiale Shirinit. „Mina olen Rahim Askari ja see on Dylan Windham. Me oleme politseist ning meie ülesanne on sinult Simon Burke’i surma kohta mõned küsimused küsida.“ Rahim Askari oli ilmselt uurimise juhataja, kuigi ta oli üsna noor, ning Saskia hakkas kahtlustama, et selle pärast Dylan Windhami ilme nii mõru ongi. Ta oli kindlasti aastaid politseis töötanud ja palju vaeva näinud ega seedinud sugugi seda, et temast palju noorem mees, kes oli kõige rohkem viis aastat uurijaametit pidanud, uurimise juhiks sai.

      „Mina olen Ralph LaRue,“ kohmas Saskia uurija Windhamit vaadates, taipas siis aga, et tal polnud vaja oma nime korrata, kuna uurija Askari oli