Särin. Susan Mallery

ta Gloriale. “Ma tulen hommikul tagasi.”

      Gloria tõstis pilgu ajakirjalt ja vahtis Lorit üle prillide. “Ma ei suuda ette kujutada, miks sa arvad, et mind su tulekud ja minekud huvitavad. Jää või mine. Minu jaoks pole sel vähimatki tähtsust.”

      Lori muigas. “Mul oli samuti tore päev, Gloria. Võta aga heaks.”

      Reid parkis oma Corvette’i Downtown Sports Bari taha ja ronis välja. Ta seisis terve minuti ja vahtis tagaust ning ütles siis endale, et asi pole nii hull.

      Sellest ajast, kui ta oli kätt vigastanud ja pidi pesapallist loobuma, oli ta perekonna spordibaaris töötanud. “Töötama” kirjeldas tema tegevust ähmaselt. Teoreetiliselt oli ta juhataja. Tegelikult tuli ja läks ta nagu tahtis, töötas teinekord leti taga, lõbustas kliente lugudega oma sportlasekarjäärist ja elust ning palkas naistöötajaid. Ta oli baari alati võtnud kui pelgupaika – kohta, kus ta võis aega viita, kus teda tunti ja imetleti. Täna oli see ainult häbi täis maja.

      Seal sees tundsid teda kõik ja Reid oli valmis oma muljetavaldava suurusega pangaarve pandiks panema, et igaüks neist oli hommikust lehte lugenud.

      “Olgu see kõik neetud ja käigu põrgusse,” urises ta, võttis võtme ja tegi tagumise ukse lahti.

      Mõeldes, et parem sellega juba võimalikult kiiresti ühele poole saada, möödus Reid oma üsna turvalisest kabinetist ja astus baari.

      Vaikne kõnesumin vaikis otsekohe ja kõigi pilgud kinnitusid temale. Reid kõndis edasi.

      “Hei, kullake,” hüüdis üks ettekandjatest, suu kummalises naeratuselähedases irves kõverdunud. “Tore sind näha.”

      Reid noogutas ja lähenes happy hour’i rahvale.

      “Reid!” hüüdis üks mees. “Kuidas seisab?”

      Reid ei teinud märkusest väljagi, libistas pilgu üle püsiklientide salga ja märkas nurgas kahte tuttavat nägu. Ta läks otsejoones nende poole.

      “Reid.” Üks ettekandjatest, Maddie, haaras tal käsivarrest. “See naine ajab jama, eks ole? See öö, mille me koos veetsime, oli suurepärane. Anna teada, kui tahad, et ma kirjale alla kirjutaksin või midagi.”

      Reid noogutas rinnakale brünetile, teades, et nemad olid öö voodis veetnud ning suutmata oma seksuaalse mineviku hämust ühtki detaili meenutada.

      Ta kiirustas oma vendi tervitama ja vajus tänulikult toolile, mille nad tema jaoks laua äärest kaugemale tõmbasid.

      Nad olid oma laua täpselt õigesti paigutanud, tema tool oli spordikraami vitriini kõrvale surutud. See tähendas, et ta polnud kellegi otseses vaateväljas.

      Reidi vanem vend Cal lükkas täis õllekannu tema poole. “Kuidas sa vastu pead?” küsis ta.

      “Mis sa ise arvad?” Reid rüüpas suure sõõmu õlut. “See on paras põrgu.”

      Tema noorem vend Walker tegi kaastunnet väljendava grimassi. “Jube jama.”

      Reid heitis pilgu laual olevatele natšodele, aga tal polnud kõht tühi. “Kõige hullem on see, et ma isegi ei mäleta teda. Tol nädalal olid minu meeskonnal liigamängud. Ma olen kindel, et olin purjus.” Ta raputas pead. “Mis tähtsust sel on? Ta tahtis kätte maksta ja seda ta ka tegi. Kõik kohad on ajakirjanikke täis. Nad ronivad mööda paatmaja ringi.”

      “See on kaitsetu asukoht,” sõnas Walker.

      Cal vaatas Reidile otsa. “Seda räägib sinu vend, endine merejalaväelane.”

      “Ta teab, millest ta räägib,” urises Reid. “Ma pean sealt kaduma. Mõtlesin hotelli peale, aga sealt leiavad nad mind üles. Keegi personalist võib mu reeta.”

      “Tule minu ja Penny juurde,” kutsus Cal. “Meil on ruumi.”

      Reid kõhkles. Nende maja oli piisavalt suur, aga Calil ja Pennyl oli väike laps. Nende tähelepanu oli muudel asjadel.

      “Aitäh kutse eest, aga ma oleksin jalus.”

      “Ei oleks,” ütles Cal.

      Walker kehitas õlgu. “Sa võid minu juurde tulla, aga siis pead diivanil magama.”

      “Ahvatlev,” ütles Reid muiates. “Aga ei.”

      “Sa võid ju alati Gloria juurde kolida,” sõnas Cal. “Sealt ei oska keegi sind otsida. Kas sa mitte ei rääkinud, et üks tema õdedest seadis tema jaoks alumisel korrusel toa sisse?”

      “Kabinetis,” ütles Reid seda võimalust kaaludes aeglaselt.

      “Kogu ülemine korrus oleks sinu päralt,” ütles Walker.

      “Ruumi on seal piisavalt,” pomises Reid. Tema sissekolimine ärritaks Lorit meeletult ja see oleks pluss.

      Nende laua juurde tuli naine. Ta oli pikk, vormikas ja kaunis nagu esikaanemodell. Naine naeratas Reidile.

      “Kullake, tahtsin sulle ainult öelda, et meie ühine öö oli imeline. Mäletan sellest ikka veel kõike ja olen nõus selle nimel vanduma. Soovid mu telefoninumbrit?”

      Reid uuris naise nägu ega leidnud vähimatki märki, et oleks naist kunagi varem kohanud. Mida see tema kohta ütles?

      “Aitäh pakkumise eest,” tänas Reid. “Ma annan teada, kui mul peaks allkirjastatud tunnistust vaja minema.”

      “Tee seda. Mina olen alati valmis.”

      Naine pööras ringi ja lahkus. Reid jälgis tema õõtsuvaid puusi ega tundnud mitte midagi. Arvestades, milline päev tal oli olnud, läheb ilmselt kuid, enne kui ta jälle seksile suudab mõelda, ja kas polnud see mitte sünge väljavaade?

      Reid nõjatus tooli seljatoele ja vaatas vendadele otsa. “Ma olen sel ajakirjanikul munepidi peos. Ma ei saa teda kohtusse kaevata. Ma ei saa kuidagi võita. Sellest tuleks tsirkus. Seda ma ei taha. Mu mänedžer käskis madalat profiili hoida ja lubas, et see läheb mööda.”

      “Tal on õigus,” ütles Walker. “Inimesed hakkavad kellegi teise elu vastu huvi tundma.”

      “Millal?” küsis Reid, teades, et see ei saaks toimuda liiga ruttu. “Rääkisin temaga teistest asjadest. Kus see ajakirjanikust mõrd ütles, et ma olen vältinud lapsi ja heategevusüritusi. Ma ei teeks seda.”

      Reid polnudki seda teinud. Ta vihkas selliseid asju, nii et ta hoolitses selle eest, et mitte iial võtta vastu ühtki kutset üritusele, kus ta pidi kohale minema ja rääkima. Ta saatis tšekke… või tegi seda tema mänedžer.

      “Lihtsalt sellepärast, et keegi laps saatis kirja ja kutsus mind mingile heategevusüritusele, ei tähenda, et ma pean minema. Aga ajakirjanik ei näinud asja nii.”

      “Sa pead selle sinnapaika jätma,” ütles Cal. “Sa ei saa selles suhtes praegu midagi ette võtta.”

      Reid teadis, et see oli tõsi, aga ta vihkas seda, et temast tehti tõbras. “Rääkisin Sethiga teistest asjadest selles artiklis, tollest pesapallimeeskonnast, mis sõitis riiklikele võistlustele. Ta ütles, et see oli arusaamatus reisifirmaga. Ma ei teadnud sellest midagi.”

      Vennad paistsid talle kaasa tundvat, kuid sellest polnud abi. Võib-olla oli asi selles, et kaastundest polnud küllalt. Mitte siis kui teda süüdistati pakkumises pesapallivõistkonda toetada ja riiklikele meistrivõistlustele saata, ja tema reisifirma unustas tagasisõidupiletid. Kõik need lapsed ja nende perekonnad olid jäänud kodust sadade miilide kaugusele ilma võimaluseta koju saada.

      “Mina ei teinud midagi valesti,” pomises Reid, teades, et tegelikult polnud ta midagi teinud. “Ma käskisin Sethil endale kõik asjad saata. Fännikirjad, palved heategevuseks. Ma loen need ise läbi.”

      “Ja mis siis saab?” küsis Cal.

      “Olgu ma neetud, kui tean. Ma teen midagi. Ma pean. Üks asi on see, kui too ajakirjanik väidab, et ma olen voodis vilets, aga teine asi on tema väide, et ma valmistan lastele pettumuse. Seda ei teeks ma iialgi.”

      Üks peamisi põhjusi,