Särin. Susan Mallery

kohas iial ei leia. Miks mitte kojujõudmiseni oodata, enne kui te mind lahti lasete?”

      “Te püüate nalja teha. Ma vihkan seda.”

      “Ma ei naudi solvanguid, aga ma jätan selle niisama. Kuidas teiega lood on?”

      Gloria tõmbas silmad pilukile. “Te pole ometi üks neist pidevalt rõõmsatest inimestest?”

      “Ei. Ma olen sarkastiline ja nõudlik.”

      “Kas te olete minu pojapojaga maganud?”

      Lori naeris. Võib-olla unistustes, aga päriselus mitte iial. Lõppude lõpuks polnud ta ju ei kena ega rinnakas. Mis siin veel väljapraakimisest rääkida. “Pole aega olnud. Kas see on eeltingimus?”

      Gloria ohkas. “Sel mehel pole väljalülitamise nuppu. Kui naisel on vagiina, on ta selles ilmselt olnud.”

      “Minu omas mitte. Ma olen nõus, et ta on pealiskaudne, aga kena. Kas see pole siis alati nii? Kas teie asjad on pakitud?”

      Gloria ilme muutus rangemaks. “Ma ei paki kunagi ise oma asju. Isegi kui ma seda teeksin, takistaks minu praegune olukord mul seda tegemast.”

      Hetkeline side oli kadunud. Hea, et see niigi kaua kestis.

      “Pole midagi. Ma korjan asjad kokku. Kas teil kohver on? Kui ei, siis personali söögisaalis on kindlasti paar kilekotti.”

      Vana naine peaaegu praksus vihast. “Te ei pane ühtki minu asja kilekotti. Kas te teate, kes ma olen?”

      Lori hoidis selja patsiendi poole, kui ta vannitoa kõrval olevast seinakapist kohvrit võttis. Sellest pole midagi kasu, kui Gloria näeb, et Lori meelest on see vestlus naljakas. “Muidugi. Te olete Gloria Buchanan. Kui see juba jutuks tuli, siis ma hakkan teid vist Gloriaks kutsuma. Proua Buchanan on nii ametlik ja me saame väga lähedasteks.”

      “Mitte siis, kui ma teid lahti lasen.”

      Lori pani kohvri toa ainsale toolile ja avas selle. “Gloria, sa ei taha mind lahti lasta. Ma teen oma tööd väga hästi. Mul on kogemusi nii südamehaigusi põdevate kui ortopeediliste vaevustega patsientidega. Ma olen piisavalt range, et panna sind tegema kõike seda, mida sa peaksid tegema. See tõstab sind kiiremini jalule. Asi on nimelt selles. Vanadel daamidel, kes murravad puusaluu, on kaks võimalust. Nad kas paranevad või surevad. Minu patsiendid ei sure.”

      Gloria vahtis teda vihaselt. “Sa ei ole väga kena inimene.”

      “Sina samuti mitte.”

      Gloria kangestus. “Kuidas sa julged? Ma olen uskumatult viisakas ja tähelepanelik.”

      “Tõesti? Tahad kuulda, mis siinsel personalil selle kohta öelda on?”

      “Nad on kamp ebakompetentseid lolle. Siin asutuses on kõik asjad allapoole nõudmisi.”

      “Siis hakkavad sulle minu nõudmised meeldima.” Lori kummardus lähemale ja rääkis vaiksel häälel. “Ma olen tõeline täpsust nõudev mõrd. See peaks sinus austust tekitama.”

      “Minu seltskonnas sa ei vannu, noor daam. Ma ei kavatse seda taluda.”

      “Sobib. Mina ei vannu ja sina ei käitu tüütult.”

      “Mina ei ole kunagi tüütu.”

      “Kas korraldame sinu sõprade hulgas hääletuse?”

      “Mul ei ole sõpru.”

      Mis, nagu Lorile natuke liiga hilja meenus, oli kurb tõde. Reid oli teda tööle võttes rääkinud, et Glorial polnud üldse sõpru ja lapselapsed suhtlesid temaga harva. See oli kurb.

      Lori lõpetas Gloria asjade pakkimise. Tal oli paar öösärki, natuke aluspesu, riided, millega ta haiglasse toodi, kaks raamatut ja mõned kosmeetikatarbed. Ei midagi muud. Ei ühtki lille, kaisukaru, ei ühtki isiklikku asja. Ei midagi perelt.

      Üks asi oli see, kui vanakesed olid üksi, mõtles Lori Buchanani lapselaste peale tõsiselt ärritudes. Aga kui oli piisavalt sugulasi ja kõigil oli lihtsalt liiga palju oma tähtsate asjadega tegemist, ajas see teda tõsiselt närvi.

      Lori lükkas oma tunded kõrvale ja läks voodi juurde.

      “Plaan on järgmine,” ütles ta kergelt Gloria käsivart puudutades. Füüsiline kontakt aitas paranemisele kaasa. “Ma lasen õel sulle mingit valuvaigistit anda. Kojusõit raputab sind ja see teeb haiget. Ta kasutab üsna tugevaid ravimeid, nii et sa oled ilmselt mõnda aega teadvusetu.”

      Gloria silmad tõmbusid pilukile, kui ta käe Lori peost lahti rebis. “Pole mingit vajadust rääkida minuga nagu oleksin ma kaheksa-aastane. Ma olen täielikult võimeline aru saama ilma pikkade idiootsete selgitusteta. Tore. Kutsu õde siia. Ta rõõmustab, et saab oma sadomasohhistlikke kalduvusi veel ühe korra minu peal rahuldada.”

      “Hea küll. Ma tulen kohe tagasi.”

      Lori läks õdede laua juurde, kus Vicki juba ootas. “Me oleme valmis minema. Kui te teeksite talle süsti, saame teele asuda.”

      Vicki tuli laua tagant välja. “Noh? Mis te siis arvate?”

      “Mulle ta meeldib.”

      Vicki peatus poolel sammul ja vahtis Lorit. “Te teete nalja. Ta meeldib teile? Gloria Buchanan? Ta on õel.”

      “Ta on üksi, tal on valud ja ta kardab.”

      “Te teete talle liiga suuri järeleandmisi, aga noh, kui ta tänu sellele koju läheb, siis laske aga käia.”

      Reid istus paatmajas ja soovis, et oleks selle asemel ostnud korteri turvatud majas. Siin, vee peal, oli ta liiga kaitsetu, liiga kättesaadav. Ta oli kõik rulood alla lasknud ja kardinad ette tõmmanud, aga neetud, see polnud ajakirjanikke eemal hoidnud. Nad olid igal pool – seadsid kaamerad paadisillale, ronisid rõdule. Väljas kihutasid kiirpaadid.

      Nad tahtsid lugu ja nad tahtsid seda kohe. Keegi ei hoolinud sellest, et ta oli täiesti alandatud. Tema mänedžer oli öelnud, et huvi vaibub paari päevaga ja et ta peaks niikaua lihtsalt madalat profiili hoidma. Suurepärane nõuanne, aga kuhu Reid oleks pidanud minema? See oli tema kodulinn. Seattle’is tundsid teda kõik.

      Mobiil helises. Ta vaatas enne vastamist ekraanile ning kortsutas vanaema nime ja numbrit nähes kulmu. Kui vanaema oli hommikust lehte lugenud, peksab ta Reidi verbaalselt läbi ja jätab surema.

      “Jah?” küsis ta järsul toonil.

      “Siin Lori Johnston. Sinu vanaema päevase vahetuse õde. Sinu vanaema lahkub nüüd taastusraviasutusest ja peaks tunni aja jooksul koju jõudma.”

      Reid muigas. “Las ma arvan. Sa tahad, et ma läbi astuksin ja tema tuju tõstaksin.” Nii palju siis preili Pirtspeki põlgusest. Ta vajas teda. Lõpuks vajasid nad kõik teda.

      “Mitte päris nii. Talle anti ravimeid ja ta on omadega üsna läbi.”

      “Sa uimastad mu vanaema?” küsis Reid vihaselt.

      Lori ohkas. “Mu jumal, ära ole selline plika. Muidugi ei uimasta ma teda. Ma palusin arstil talle valuvaigisteid määrata. Tema olukorras võib autosõit meeletut piina valmistada. Mitte et sina sellest hooliksid.”

      Reid ei teinud märkusest väljagi. “Kuidas sa tema telefoni kätte said?”

      “Ma võtsin selle tema käekotist ja enne, kui sa ruiates vastuväiteid hakkad esitama, siis ma tegin seda sellepärast, et pidin sinuga ühendust saama. Keegi ei saatnud sellele naisele lilli ega midagi. Tema palatis polnud ühtki paranemissoovidega kaarti ega kirja. Minu meelest on see kummaline. Ma imestan, et keegi teist suutis end sundida talle arstiabi otsima. Miks te teda lihtsalt jääpangal triivides merre ei lükanud?”

      Reid tegi suu lahti ja pani uuesti kinni. Inimese jaoks, kes Gloriat ei tundnud, oli selline tähelepanu puudus üsna kohutav.

      “Ta ei ole lille-inimene,” ütles mees lõpuks.

      “Kas see on parim vastus, milleks sa võimeline oled? Väide, et tal on allergia, oleks palju nutikam olnud. Sina oled siis see rikas pesapallur, jah?”

      “Endine