Särin. Susan Mallery

Buchanan esindas kõike seda, mida Lori mehe juures põlgas. Reidile oli kõik alati lihtsalt kätte tulnud, nii et millelgi polnud väärtust. Naised viskusid tema jalge ette. Tal oli suurepärane pesapallurikarjäär, ehkki naine polnud kunagi spordi vastu huvi tundnud ega teadnud üksikasju. Ja mees polnud elus kordagi võtnud vaevaks suhelda nii tavalise välimusega naisega nagu tema.

      “Kas sul pole midagi paremat teha, kui siia tulla ja mind ärritada?” küsis ta end mehe poole pöörates.

      Naise reaktsioon mehe füüsilisele kohalolekule oli vahetu. Loril oli raske hingata, mõtlemisest rääkimata.

      “Sinu ärritamine on ootamatu lisarõõm,” ütles mees, “aga ma pole sellepärast siin. Mu vanaema tuleb täna koju.”

      “Ma tean. Mina korraldasin selle.”

      “Mõtlesin, et astun läbi ja külastan teda.”

      “Teadmine, et sa astusid neli tundi enne tema kojutulekut läbi, muudab tema päeva kindlasti nii palju paremaks, et tervenemisaeg lüheneb poole võrra.”

      Lori möödus kiirustades Reidist ega teinud väljagi mehe käsivarre kergest puudutusest vastu tema oma ning piinlikkust tekitavast kuumalainest, mille see tema kehas esile kutsus. Lori oli haletsusväärne. Ei, hullem kui haletsusväärne – ühel päeval areneb ta haletsusväärseni ja see oleks juba võit.

      “Ta ei tulegi enne kui pärastlõunal?” küsis Reid Lori sabas raamatukokku tulles.

      “Kahjuks mitte. Aga oli tore sind näha. Mul on väga kahju, et sa ei saa siia jääda.”

      Reid toetus vastu uksepiita. Ta tegi seda tihti. Ta pidi teadma, kui hea ta selles asendis välja nägi, mõtles Lori süngelt. Ta kindlasti harjutas seda kodus.

      Lori teadis, et Reid oli pealiskaudne ja isekas ning huvitus ainult sama täiuslikest naistest nagu ta ise. Miks naine siis tema suhtes tõmmet tundis? Lori oli intelligentne. Ta oleks pidanud targem olema. Ja oligi… oma peas. Probleemi valmistas tema ülejäänud keha.

      Ta oli üleni ja täielikult klišee – tark, tavalise välimusega naine, kes õhkas kättesaamatu mehe järele. Raamatukauplustes oli ilmselt terve riiulitäis tema probleemile pühendatud eneseabiraamatuid. Kui ta eneseabiraamatutesse uskus, siis pidi ta minema end tervendama.

      Ometi pidi ta kannatamisega leppima.

      “Kas sa ei pea minema hakkama?” küsis ta.

      “Praegu küll, aga ma tulen tagasi.”

      “Ma loen tunde.”

      “Tee seda.” Mees jäi liikumatult paigale.

      “Mis on?” küsis naine. “Kas sa ootad midagi?”

      Reid naeratas laisalt ja seksikalt ning Lori süda jättis löögi vahele. See oli piinlikkustunde uus madalpunkt.

      “Sa loed lehti, eks ole?” küsis Reid.

      “Ei. Ma käin hommikuti jooksmas ja kuulan muusikat.”

      Mehe naeratus muutus rõõmsamaks. “Tore. Näeme hiljem.”

      “Sa võiksid oodata, kuni õhtuse vahetuse õde tuleb ja siis külla tulla. Eks ole tore plaan?”

      “Aga siis sa hakkaksid minust puudust tundma. Minu peale urisemine on parim osa sinu päevast. Head aega, Lori.”

      Ja läinud ta oligi.

      “Te olete Gloria Buchanani kodune hooldusõde?” küsis õdede laua taga istuv naine. “Oh, kullake, tunnen teile kaasa.”

      Lori oli rohkem huvitatud oma patsiendi kojuviimisest ja tema seal sisseseadmisest, kui taastusravi personaliga lobisemisest, aga ta teadis, kui oluline oli võimalikult palju informatsiooni juba varakult teada saada.

      “Valu pärast pahur?” küsis Lori naise õeriietusel olevat nimesilti vaadates. “See on üsna tavaline. Paranedes muutub ka tema meeleolu.”

      “Ma ei usu. Ta on enam kui pahur,” ütles Vicki. “Närune. Ta kaebab pidevalt. Ta vihkab oma palatit, toitu, protseduure, personali, voodiriideid, temperatuuri, ilma. Ma ütlen teile, me oleme kõik väga tänulikud, kui me temast lahti saame.” Vicki kummardus lähemale. “Kui teil mõni teine tööpakkumine on, võtke too vastu. Isegi kui palk on väiksem. Uskuge mind, ükski palk pole piisav.”

      Lori oli haigusest tüdinud patsientidega harjunud. “Mul pole häda midagi.”

      “Olete temaga kohtunud?”

      “Aa, ei.”

      Loril oli kombeks patsiente enne kojuviimist külastada. Aegsasti hea töösuhte loomine muutis üleviimisprotsessi sageli sujuvamaks. Ent mõlemal korral, kui ta taastusraviasutusse Gloriat vaatama tuli, öeldi talle, et proua Buchanan keeldub külalisi vastu võtmast. Ette helistamine polnud asja muutnud.

      Vicki raputas pead. “Need on teie matused, kullake. Temataolist pole te kunagi kohanud. Aga see on teie otsustada. Tegin tema haigusloost koopia. Arst kirjutas ta juba välja. Tema oli naisest lahti saades sama rõõmus nagu kõik ülejäänud. Proua Buchanan lasi oma advokaadil helistada ja arsti tegevusloa äravõtmisega ähvardada – kaks korda. Ma loodan, et nad maksavad teile korralikult.”

      Maksid küll, sellepärast Lori selle töö oligi võtnud. Ta kogus raha, et järgmisel aastal paar kuud vabaks võtta. Aga isegi ilma hea palgata poleks ta tööst loobunud – lihtsalt selleks, et kõigile tõestada, et nad eksisid Gloria Buchanani suhtes.

      Lori võttis paksu kausta. “Kas ta teeb füsioteraapias edusamme?”

      “Kui karjumise järgi otsustada.” Vicki ohkas. “Jah, ta paraneb. Tegime eile katkisest puusaluust röntgeni ja kõik paistab korras olevat. Infarkt oli kerge, tromb on kadunud ja uute rohtudega peaks ta veel kakskümmend aastat elama… aidaku jumal meid kõiki.”

      Lori teadis Gloria isiklikest asjadest väga vähe. Tema kohta andmeid kogudes oli ta avastanud, et naine oli noorena leseks jäänud. Ta oli võtnud ühe restorani ning loonud sellest impeeriumi ajal, mil naised palju suurema tõenäosusega kodus olid või õpetajatena töötasid. Gloria ainus poeg oli veidi üle kolmekümnesena surnud ja tema naine oli paar aastat hiljem autoõnnetuses hukkunud.

      Hoolimata ilmselt tohutust leinast oli Gloria neli lapselast enda juurde võtnud ja nad ise üles kasvatanud, samal ajal nelja restorani juhtides. Igaüks, kes oli nii palju kannatanud, oli ära teeninud õiguse veidi raske iseloomuga olla.

      “Ma lähen tutvustan ennast,” sõnas Lori. “Kiirabi on juba siin, et ta koju viia. Ma võtan tagasi tulles paberid kaasa.”

      Vicki noogutas. “Muidugi. Ma olen siin. Õnn kaasa.”

      Lori viipas ja läks Gloria palati poole.

      Vaene naine. Kõik olid otsustanud, et ta on raske iseloomuga. Selle alusel, mis Loril õnnestus teada saada, ei tahtnud ükski tema pereliikmetest naisega mingit tegemist teha. Gloria oli haige, üksik ja tundis end ilmselt viletsalt. Eraldatus polnud kunagi hea.

      Ta leidis õige palati ja koputas enne sisenemist ühe korra.

      “Proua Buchanan,” tervitas Lori ning naeratas haiglavoodis lamavale väikesele valgepäisele naisele. “Mina olen Lori Johnston. Mina olen paranemise ajal teie päevase vahetuse õde.”

      Gloria pani raamatu käest ja heitis Lorile üle prillide pilgu. “Ma kahtlen selles. Reid pidi valima õed, kes minu eest hoolitsevad. Ma olen kindel, et see mõte pakkus talle tohutut lõbu. Talle meeldivad ainult suurte rindadega kaunid naised. Kahjuks on nende intelligentsus väiksem kui talje. Teie pole ei kena ega rinnakas. Te olete vales palatis.”

      Lori tegi suu lahti ja pani uuesti kinni. Ta oli liiga üllatunud, et solvuda, ja see oli ilmselt hea. “Ma ei kahtle teie pojapoja naistemaitses. Tegelikult sobib see kõigega, mida ma temast tean. Ma ei pruugi tema ideaal olla, kuid ma olen siiski teie õde. Vähemalt päeval. Teil on ka õhtuse ja öise vahetuse õde.”

      “Te pole inimene, kellega ma sooviksin koos töötada.”

      “Kust te seda teate?”

      “Mul