Keha kui süütõend. Stella Cameron

– Aaron, kui mälu mind ei peta –, paistab isa jälgedes sammuvat. Võtab peagi vanglas koha sisse. Teie isa pööraks hauas ringi.”

      Finn surus viha alla. “Nimede suhtes on teil õigus, Lachance. Ülejäänu on kuulujutt.”

      “Ja ebatäpne, Orville,” ütles Emma rõõmsat ilmet näole manades.

      Lachance kehitas õlgu. “Võimalik. Andke andeks, kui ma teid solvasin. Kas see on kuulujutt, et erivägedes läks teie jaoks liiga karmiks, nii et te lasksite sealt jalga? Te olite ju erivägedes, eks?”

      Finn hammustas oma põske ja tundis vere maiku. Kas see suure suuga loll ei saanud aru, et Finn võis ta higiseks minemata sodiks peksta? “Te peate end kuulujuttudest võõrutama,” ütles Finn. “See võib teile inetuid pahandusi kaela tuua.”

      “Ma küsisin, miks te siin olete,” ütles Orville. “Minu naisega.”

      “Ma rääkisin Emmaga, kui laip… kui me nägime laipa välikäimlas. Teie naine on palju üle elanud.”

      Lihased Orville’i lõual liikusid. Ta ajas end sirgu ja Finni hinnangul oli ta umbes meeter seitsmekümnene. “Te rääkisite Emmaga mingil mahajäetud krundil? Kas ma kuulen õigesti?”

      “Palun, Orville, ma seletan, kui me omaette oleme,” ütles Emma sappi neelates. “Billy, kas me võime tagauksest välja minna?”

      “Mul on veel küsimusi,” ütles Orville ja sõnas Billyle: “Sa ei pea minu naisega rohkem rääkima.”

      “Jah,” ütles Billy, “kindlasti pean.”

      Lachance’i nägu hakkas põsesarnade juurest õhetama. “Kas sa oled unustanud, kes ma olen?” Ta pani käsivarred risti ja tema hoiakust kadus viha. “Anna andeks. Kui nad sõnumi tõid ja ütlesid, et see puudutab minu naist, ei kujuta sa ette, mis mõtted mul peast läbi käisid. Billy, ma korraldan homme hommikul raekojas koosoleku, et inimesi rahustada.

      Nii, kes väljakutse vastu võttis? Ma eeldan, et sina või Duhon võtsite kõne, Emma?”

      Billy oli juba oma kabineti teise väljapääsu juurde viiva ukse avanud ja Emma astus uksest välja. “Orville, ma vastan kõikidele sinu küsimustele. Aitäh, et te minu eest hoolitsesite, Billy ja Finn. Ma võin igal ajal tagasi tulla, et küsimustele vastata. Tule, kullake.”

      Emma lahkus ja Orville järgnes talle ilmse vastumeelsusega.

      Finn ja Billy olid tükk aega vait, enne kui Finn küsis: “Kas mees võib talle viga teha?”

      Billy hõõrus oma nägu ja juukseid. “Kurat, ma poleks pidanud joomist maha jätma. Kus mu piparmündikommid on?” Ta leidis laualt karbi.

      “Billy?” kordas Finn.

      “Ta on liiga libe, et midagi sellist teha.” Billy pani karbi kinni ja asetas selle tagasi lauale. “Täna oli ta lihtsalt pinges.”

      Finn polnud selles kindel.

      3

      Orville’i maja. Emma mõtles sellest alati nii, sest kui nad abiellusid, oli abieluvara leping selgeks teinud, et naine ei saa midagi peale märkimisväärse elatusraha, kui ta Orville’ile last ei sünnita.

      Emma ainus rasedus lõppes nurisünnitusega.

      Orville maksis ka Oakdale Mansionis asuva kaupluse üüri; Emma pidi äri alustamiseks raha laenama. Mees oli firma omanikuna kirjas. Algul oli Orville öelnud, et muudab ilmselt asja, kui nad on paar aastat koos olnud, aga seda teemat polnud enam jutuks võetud.

      Emma isa oli andnud endast parima panemaks naist mõistma, et leping väljendas Orville’i leiget pühendumist abielule. Tookord oli Emma keeldunud uskumast igaüht, kes julges kahelda mehe kiindumuses temasse.

      Lachance’ide ühekorruseline maja seisis golfiväljaku ääres, mis kuulus väikesele grupile väga jõukatele meestele, kellest üks oli Orville. Emma vaatas sissesõidutee lähemale nihkuvaid tulesid. Kui välja arvata kaupluse juhtimine, polnud Emma pärast kolledžist äratulekut tööl käinud. Üksi kaupluses töötades võiks ta ots otsaga kokku tulla, aga ilma elatusrahata ei suudaks ta ilmselt katta üüri ja igapäevaseid kulusid. Mõte end ise üleval pidada oli hirmutav, kuid naine tuleks sellega toime. Emma oli lubanud vanemate tagasitulekuni nende majal silma peal hoida ja üksi jäädes kavatses ta sinna kolida ja tööd otsida. Kui vanemad tagasi tulevad, lootis ta välja kolida ja tagasi kooli minna.

      Orville polnud sõnagi öelnud, kuni ta parkis oma Mercedese garaaži kollase Corvette’i, paadi ja Emma Lexuse džiibi kõrvale. Naine märkas, et oli politseijaoskonnast siia sõites end mehest füüsiliselt kaugemale hoidnud ning ta kõht oli nii pinges, et tegi haiget. Sõidu ajal oli ehk arusaamine sellest, mis naisega oleks võinud juhtuda, mehe meeleolu leebemaks muutnud.

      “See uudis ehmatas sind kindlasti,” ütles Emma. Ta tahtis selle suhte võimalikult viisakalt lõpetada. “Ma palun selle pärast vabandust. Ma olen närvis. See pole tõenäoline, aga mis siis, kui mõrvar tahab mind samuti kõrvaldada, või lihtsalt poolsurnuks ehmatada, et ma liiga palju selle peale ei mõtleks, mida ma nägin?”

      “Sul jääb õigust ülegi,” ütles Orville. “Linnapea naine ei käi poolalasti mahajäetud piirkondades jooksmas, et vana peigmehega kohtuda.”

      Emma ahmis õhku. “Orville, su jutt on hullumeelne.” Las ta kaotab enesevalitsuse. “Ma vaevu mäletasin Finni. Me pole kunagi väljas käinud. Ta lahkus Pointe Judah’st aasta enne mind ja läks idarannikule kooli. Kahju, et sa pidid teda solvama. Ta on ordenitega pärjatud sõjakangelane ja edukas ärimees. Kui sa jätkad rumalate vihjete tegemist tema aadressil, teed sa ennast lolliks. Ma usun, et kampaania ajal oleks ta halb vaenlane. Siinsed inimesed peavad Finni eriliseks.”

      Orville keeras end istmel küljetsi ja tõstis käe, et naist lüüa. Ta surus käe rusikasse ja lasi selle aeglaselt alla. Ta oli naist varem löönud, aga mitte kunagi sinna, kus sinikad näha jääksid. Orville lõi autoukse sõnagi lausumata kinni.

      Emma kõhkles paar sekundit. Siis otsustas ta kindalt, et annab lahutuse sisse kohe, kui tal kindel plaan valmis saab. Orville kohtles teda halvasti ja ta kartis meest. Miks ta peaks abikaasa juurde jääma? Emma oli meest väga armastanud, kui nad kohtusid, aga Orville oli need tunded lämmatanud.

      Emma oli juba rääkinud Toussainti advokaadiga, kes oli Saladuste liiget esindanud. Ta meeldis Emmale. Pointe Judah’ mõlemad advokaadid olid Orville’i golfisõbrad.

      “Mida sa ometi räägid,” ütles Emma garaaži astudes ja majja minnes mehest möödudes. “Minu sõber on tapetud. Mulle langes osaks õnnetus leida tema laip ja sina pead mulle loengut oma mainest. Sa oled peast segi – või midagi hullemat.”

      “Sa ei austa mind,” ütles Orville. “Vaata, mis ma kõik sulle andnud olen, aga sina ei pea seda millekski. Kui sa väga hoolikas ei ole, pean ma selle abielu ümber hindama.”

      Palun tee seda. Tee seda kohe. “Kui sa seda soovid, pean ma sinust aru saama. Me võime midagi välja mõelda, et asi enne valimisi avalikuks ei tuleks – kui sa seda eelistad.” Emma jälgis hoolega, et tema toonis kõlaks sügav kurbus.

      Orville oli nii kaua hämmeldunult vait, et Emma jõudis läbi terrakotaplaatidega kaetud koridori esikusse minna ning astuda kahest astmest üles avatud, üleni beežides toonides elutuppa, mida ta vihkas – hoolimata sellest, et Orville’i hinnangul oli tegemist ühega parimaist New Orleansi sisekujundajatest. Emma läks klaasist seina juurde, millest päeval avanes vaade golfiväljakule, ning vahtis valgustatud välibasseini türkiissinist vett. Kivist pottides kääbuspalmid heitsid veepinnale pikkade nugade kimpe meenutavaid varje.

      Kostsid Orville’i kiired sammud. Ta tuli joostes naise poole. Emmal polnud võimalik tema eest põgeneda. Orville haaras tal nii tugevasti käsivarrest, et naine karjatas. Mees keeras naise ringi, lükkas akna juurest kaugemale ja surus vastu seina. “See on esimene ja viimane kord, kui sa minuga niimoodi räägid. Mina ütlen sulle, et hüppa, ja sina hüppad. Sa kukkusid koolist välja, mina korjasin su üles ja andsin sulle unistuste elu. Ma ostsin su ja kohtlesin sind nagu kuningannat.