Keha kui süütõend. Stella Cameron

reageerib.

      Just seda naine vajaski. Suurepärane. Tema meelest kuratlikult seksikas mees erutus lihtsalt tema vaatamisest ja just sel hetkel, kui naine poleks saanud rohkem tasakaalust väljas olla. Kuidas ta võis himuraid mõtteid mõelda, kui nad vaid paar tundi tagasi Denise’i surnukeha leidsid?

      Mehe uuring hõlmas kogu naise keha jalgadest pealaeni ja hüpnotiseeritud naine ei jõudnud pilku mehe pilgu eest ära pöörata. Mehe näole kerkis aeglaselt naeratus, milles polnud kübetki kahetsust, tuues nähtavale lohukesed tema põskedes. Finn kergitas kulmu ja tema säravad pähkelpruunid silmad ütlesid kõik. Finn tundis tema vastu enam kui mööduvat huvi. Ja ta sai ju kohe teada, et naine on abielus, kui politsei pensionäride külla jõudis ning teda proua Lachance’iks nimetas. Pealegi oli tal sõrmus sõrmes.

      Mehe pilk ei lahkunud naiselt. Ta ei pilgutanud isegi silmi, nagu arvaks endal olevat õiguse naist niimoodi pilguga paigale naelutada.

      “Vahele jäin,” ütles Finn naerdes. Ta rääkis aeglaselt, tema hääl oli sügav ja veidi kähe. “Sa ei saa mind süüdistada, et ma üritasin tänast Emmat viieteistkümne aasta taguse Emmaga võrrelda. Kui kaua sa abielus oled olnud?”

      “Kaksteist aastat.”

      “Kogu aeg linnapeaga?”

      “Mhm. Ta polnud linnapea, kui me kohtusime.” Emma vastas kõikidele küsimustele. “Kuidas sinuga lood on? Oled sa abielus? Lapsi on?” Finn ei kandnud sõrmust, aga mõned mehed ei teinud seda kunagi.

      “Mõlema küsimuse vastus on ei. Sa abiellusid pärast teist kursust Tulane’is? Emma, sa oled nii särav, et sellest on kahju. Kuidas sinu vanemad sellesse suhtusid?”

      “Nad tegid kõik, et veenda mind koolis edasi käima.” Ta vaatas kaost Billy metall-laual. “Aga kõik naised ei sobi karjääri tegema. Mitte sellist karjääri. Läheb vaja koduperenaisigi ja nüüd on mul kauplus, mis mulle tegevust pakub.” See teema muutis naise närviliseks.

      “Mida sa õppisid?”

      “Ärijuhtimist. Mingil moel tuleb õpitu mu kaupluses kasuks.”

      “Kas sul lapsi on?”

      Emma süda jättis löögi vahele. “Ei.” Ja see polnud mehe asi.

      “Sinu Orville paistab edukas mees olevat.”

      “Jah.” Ta pööras näo Finni poole ja mõõtis laiu õlgu, mis oleksid võinud kuuluda jalgpallurile, ning mehe rinda, enne kui pilgu uuesti tema näole tõstis. “Orville on tükk aega sel positsioonil olnud. Me kohtusime juhuslikult, kui ta siin Pointe Judah’s üht krunti ostis. Nüüd on seal golfiväljak. Siis otsis ta mind New Orleansis üles. Ta otsustas Pointe Judah’s kodu luua. Ta tahtis, et ma oleksin oma vanemate lähedal.”

      “Sa võiksid tagasi kooli minna, aga ilmselt on sul linnapea prouana selleks liiga vähe aega, ja kui Orville võidab, on sul kuberneri prouana käed-jalad tööd täis.” Finn polnud oma võltsi tooni üle uhke. “Sa eelistad ilmselt vanemaid mehi.” Ta püüdis seda kergel toonil öelda.

      “Orville on minust viisteist aastat vanem. Nüüd tead minust kõike.”

      Emmast kiirgas ainult väsimust, ei mingit viha. Ta muutus pigem veel loiumaks. Emma mehel oli hea maitse; naine oli kaunis ning kui ta kakskümmend oli, jooksis Lachance’il ilmselt suu vett mõttest tüdruku süütus noppida. “Ma tõesti imestan, et linnapead juba siin pole,” ütles Finn, püüdes teada saada, milline on Lachance’ide suhe. “Ma ei usu, et talle meeldiks, et tema naine politseijaoskonnas aega veedab.”

      “Kas ma võin su telefoni laenata?” küsis Emma.

      Finn ulatas naisele telefoni ning hoidus vaatamast, kuidas Emma kõne võttis. Ta valis hulga numbreid ja Finn arvas, et ta kuulab sõnumeid, aga naine klõpsas telefoni nii ruttu kinni, et ilmselt polnud ühtki sõnumit. Emma hingas aeglaselt välja. Kergendatult?

      “Minu isa oli enne Billy Meche’i politseiülem,” ütles Finn vestlust alustades.

      “Ma mäletan. Tom Duhon. Ta… temaga juhtus õnnetus. Anna andeks, ma ei tohiks sellest rääkida. Küllap on raske mõlemast vanemast niimoodi ilma jääda, nagu sinuga juhtus.”

      Finn mühatas. Enamikul inimestel polnud aimugi, kui raske see oli. “Õnnetus” oli üks viis nimetada seda, kuidas tema isa suri. Vale viis.

      Ta üritas silmatorkamatult vasaku õlaga ringe teha. Kui ta pingesse läks, hakkas arm mõnikord tuikama. Selja keskelt üle õla keerduv punane sõlmiline rant polnud kaunis vaatepilt. Ta kandis pigem T-särke kui maikasid – et mitte väikesi lapsi ehmatada.

      Billy astus sisse ja sulges enda järel ukse. Tema hallisegused lühikesed punased juuksed ja vuntsid olid turris; lai nägu peaaegu sama punane nagu juuksed. “Milline segadus,” ütles ta. “Te peaksite nägema, mis seal väljas toimub.” Ta nookas peaga vastuvõtusaali poole. “Maja on rahvast täis ja nad kõik tahavad mulle rääkida, mida nad on näinud või kuulnud või mida neile on räägitud Denise Steenist. Vihjeid sajab vasakult ja paremalt, aga ma kahtlen, kas ükski neist midagi väärt on.”

      Finn tabas ilme Emma näol. Naine kartis midagi. Milles asi oli?

      “Kuidas inimesed sellest nii ruttu teada said?” küsis Emma Billylt. “Pensionäride küla on linnast kolme miili kaugusel ja mina seal küll ühtki hingelist ei näinud – peale Finni.”

      “Siin linnas on võimatu saladusi hoida,” ütles Billy.

      “See ei muutu kunagi,” lisas Finn.

      “Politseinik läks ajalehetoimetusse Rusty Barnesi juurde ja Rusty kaotas enesevalitsuse,” ütles Billy. “Ma ei suuda seda uskuda. Rusty on selleks liiga tugev.”

      “Ta armastas Denise’i,” ütles Emma vaikselt. “Ta tahtis naisele enam kui tööandja olla.”

      Billy heitis naisele terava pilgu. “Kuidas Denise sellesse suhtus?”

      Emma surus reitel lebavad käed rusikasse. “Denise oli sõltumatu. Ma arvan, et ta polnud valmis partneri eest vastutama.”

      “Kas nad olid armastajad?” küsis Billy.

      Emmal võttis vastamine kahtlaselt kaua aega. “Seda ma ei tea. Inimeste eraasjad on nende eraasjad.”

      Muidugi, nõustus Finn, aga ta oli kindel, et Rusty Barnes ja kuriteo ohver olid väga lähedased, ja Emma teadis seda.

      Väga noor politseinik koputas uksele ja sisenes pärast loa saamist ruumi. Ta pidi ilmselt ainult korra nädalas habet ajama ja täna oleks pidanud see päev olema. Ta vaatas tähendusrikkalt Finni ja Emma poole ja ütles: “Proua Forestier on kindel, et te peate seda lugema, ülem.”

      “Kas sa soovid, et me ära läheksime?” küsis Emma.

      “Jääge siia,” ütles Billy.

      “Lobelia Forestier,” pomises Billy joonelist paberit võttes. “Kaubanduskoja president. Milleks meile kaubanduskoda? Öelge mulle. Milline kaubandus? Kui välja arvata inimesed, kes tulevad tunnikeseks Oakdale’i sisseoste tegema, on meie rekord kakskümmend viis turisti aastas. Ja nemadki tulevad ainult sellepärast siia, et neil saab kusagile mujale teel olles bensiin otsa. See Lobelia istub seal, vahib alla väljakule ja on tähtsust täis. Pigem klatšikoda. See pole isegi palgaline töökoht, kuna meil pole raha, et talle mitte millegi tegemise eest maksta.”

      Politseinik köhatas ja viipas peaga avatud ukse suunas.

      Billy, kes oli väga lühikest kasvu mees, aga jässakas nagu tuletõrjehüdrant, kargas püsti. “Sampson, kas sa sündisid põllu peal või?” ütles ta noormehele. “Pane see pagana uks kinni.”

      Sampson täitis käsku ja Finn sai aru, et ta oleks parema meelega teisel pool ust.

      Billy istus uuesti oma krigisevale toolile, pistis lugedes piparmündikomme suhu ning tema hingamine muutus kirja lugedes häälekamaks. “Ma ei näe, kuhu sa saaksid vintpüssi peita,” ütles ta Finni lühikesi pükse ja T-särki vaadates. “Snaiper, mis? Ma vist teadsin seda.”

      Finn