Keha kui süütõend. Stella Cameron

ei öelnud midagi, aga tema suu tõmbus pingule ja ta pööras pilgu ära.

      “Hea kohv,” ütles Emma. Mees polnud ainus, kes tahtis teemat vahetada. “Parem, kui sellisest kohast oodata võiks.” Emma polnud kunagi varem politseijaoskonnas käinud.

      “Pole viga,” vastas Finn. “Aga kui nad meid siin veel kaua hoiavad, on meil rohkem kui tassi kohvi vaja.”

      Emma suutis mõelda vaid sellest, et enne Orville’i koju jõuda.

      “Politseinikud kutsusid sind proua Lachance’iks,” ütles Finn. “Kas sinu mees käis meiega ühes koolis? Ma ei mäleta seda nime, aga koolis oli palju lapsi, keda ma ei tundnud.”

      “Ei, Orville pole siitkandist.” Ta ei tahtnud Finniga Orville’ist rääkida.

      “Mida ta teeb?”

      See oli tavaline ja ootuspärane küsimus, miks see siis naises sellist viha tekitas? “Ta on kinnisvaraarendaja. Ta on ka linnapea.”

      Finn suunas pilgu põrandale. Ta nipsutas sõrmi. “Muidugi, Orville Lachance. Mu õde Eileen mainis, et see on linnapea nimi. Ja ta kandideerib kuberneriks?”

      Emma oli Finni õe unustanud. Nüüd oli tema nimi Eileen Moggeridge. “Orville kavatseb kandideerida,” ütles ta ebamääraselt.

      “Emma, kas ma võin nüüd sinu abikaasale helistada? Ta tahab teada, kus sa oled.”

      Kohkununa mõttest, et tundmatu mehehääl palub Orville’il Emma eest hoolt kanda, ei teadnud naine, mida vastata. “Ei… See on sinust kena, aga ta on koosolekul ja mul pole midagi viga. Ma olen veidi endast väljas, aga selles pole midagi üllatavat.” Emma sõnad kõlasid katkendlikult.

      Mees naeratas ja tema ilme mahenes veidi. “Muidugi pole. Ma ei taha sind hirmutada, aga sa peaksid ilmselt tavalisest ettevaatlikum olema. Pane uksed lukku, kui meest kodus ei ole. Niipea kui sisse istud, pane auto uksed lukku. Kui autot pargid või selle juurde tagasi lähed, vaata ringi. Ma ei mõtle ainult tänast õhtut. Sa pead kõikide asjade kontrollimise harjumuseks muutma. Pööra alati ümbritsevale tähelepanu.”

      “Aitäh.” Emma suutis vaevu hingata või neelata. Mehel oli õigus, aga naisele ei meeldinud seda kuulda.

      “Ära muretse,” ütles Finn. “On küllalt inimesi, kes sul silma peal hoiavad.”

      Emma noogutas. Mees polnud teda rahustanud. “Kas sa panid tähele, kuidas meid küsitleti. Eraldi? Et nad saaksid meie lugusid võrrelda.” Emma köhatas närviliselt. “Kas nad kahtlustavad üht meist?” Naine ei arvanud, et mees oli sellega seotud, ent vastused otsestele küsimustele oleksid huvitavad.

      “Ei,” ütles mees väga tõsiseks muutudes. “Aga sul on õigus selles suhtes, miks nad meid eraldi küsitlesid. See on lihtsalt rutiin. Me ei oleks siin praegu kahekesi, kui nad arvaksid, et üks meist teaks midagi enamat, kui me rääkisime. Nad juba teadsid seda.”

      Uks avanes ja vastuvõturuumis tõusis ja vaibus häälekõmin. Sel aastaajal ei toimunud Pointe Judah’s suurt midagi peale Septembrifestivali – vähemalt mitte midagi sellist, mida tavalised inimesed märkaksid – ja oli üldteada fakt, et mõned inimesed astusid politseijaoskonda kohvi jooma ja täistopitud teadetetahvlitelt uusi tagaotsimiskuulutusi lugema.

      Emma niheles toolil. Täna õhtul vastuvõturuumist kostvate häälte tekitajateks pidi olema terve hulk kodanikke, kes tavaliselt sel ajal oma kodudes olid.

      Kõrgendatud hääled muutsid ta närviliseks, eriti naiste kiledad hääled, kes peaaegu kriiskasid, et tähelepanu tõmmata.

      Emma vaatas uuesti kella. Ta tahtis kõigest hingest jõuda enne koju, kui Orville juhtunust teada saab ja ärritatult Billy kabinetti tormab. Orville ei kaotanud avalikus kohas kunagi enesevalitsust, aga ükskord võis esimene kord olla, kui ta kahtlustab, et tema maine on ohus.

      “Kas Denise oli vana sõber?” küsis Finn.

      “Kolm või neli aastat. Ta kolis siia Lafayette’ist, sest tahtis töötada ajalehe juures, kus ta saaks olla suur kala tillukeses tiigis. Ajalehes töötavad ainult tema ja Rusty ja inimesed, kes lehte välja annavad. Ajaleht kuulub Rustyle. See tähendab – tähendas –, et Denise sai teha asju, mida ta mujal teha ei saanud. Algul tuli ta umbes aastaks, aga jäi paigale.”

      Miski nööris Emma kõri. “Me mõlemad kuulume naisteklubisse Angela Edu Saladused. Me nimetame seda lihtsalt Saladusteks. See on koht, kus mõned naised saavad lõõgastuda, ilma et nende üle kohut mõistetaks. Me uurime naiste tervishoiu alal tehtud edusamme, uusimaid dieete ja trenninippe – ja lihtsalt lõbusaid asju. Kui me tahame tund aega vetikates püherdada, siis selleks on ruumid olemas. Denise suutis igaühe naerma ajada. Ta oli suurepärane. Ja ta oli hea kuulaja. Kui keegi meist tahtis midagi nelja silma all arutada, läksime Denise’i juurde.”

      Finn pööritas silmi, tegi nägusid ja ütles. “Vabandust. Loomulik reaktsioon.”

      “Ma annan sulle vist andeks,” ütles naine. “Sa sobid ülejäänud kohalike meestega. Nad kõik peavad Saladusi mingiks naiste rumaluseks.” Kui Finn midagi ei vastanud, ütles Emma: “Me oleme siin kaks tundi olnud. Ilmselt võime lihtsalt koju minna, kui soovime.” Emma ootas Finnilt vastust.

      Mees pani käsivarred vaheliti ja sirutas oma väga lihaselisi jalgu. Emma leidis, et tal oli raske neid – ja mehe ülejäänud kehaosi – mitte vaadata. See oli mehine mees ja Emma ei suutnud meenutada, millal ta viimati niimoodi reageeris nagu praegu Finni peale. Keeruline abielu oli võtnud kogu naise aja ja energia, nii et ta võis koguni unustada, et on naiselik ja ihaldusväärne. Nüüd reageeris Emma liiga tugevalt, kuna polnud endas kindel ning sirutus lihtsalt mehest hoovava jõu poole.

      “Ma ei usu, et Billyle meeldiks, kui me lihtsalt minema kõnnime,” ütles Finn. “Ta tahtis, et me siin ootaksime.”

      Mees tõusis ja sammus edasi-tagasi. Miks ta naisele koolist paremini meelde polnud jäänud? Tõsi, Finn oli temast aasta varem kooli lõpetanud ja mingisse idaranniku kooli läinud – täisstipendiumiga, kui Emma õieti mäletas –, aga meest oleks pidanud raske unustada olema.

      Emma arvas, et viisteist aastat võisid teha teismelisest selle meessoo musternäidise, kes kõndides oma lihaseid demonstreeris. Emma vaatas mehe selga ja tõmbas katkendlikult hinge.

      Tegelikult oli Orville’i pikaajaline sõjakäik tema eneseusalduse õõnestamiseks kustutanud naises peaaegu igasuguse huvi meeste vastu. Ta tundis silmades vana tuttavat kihelust. Kui kurb oli armastada meest nii meeletult ja siis teda nii sügavalt vihkama hakata.

      Emma pani sõrmeotsad kokku. “Kas me ei võigi ära minna, kui tahame?” Orville saab juhtunust piisavalt kiiresti teada, aga Emma võis hirmutavat reaktsiooni vältida, kui ta olukorda ise selgitab.

      Emma õlad vajusid kühmu. Orville saab tema peale nii vihaseks, et ta mehe arusaamise järgi endale negatiivset tähelepanu tõmbas.

      Finn polnud tema küsimusele vastanud. Ta istus naise vastas politseiülema laua serval, jalad luupekse kohalt risti.

      Emma ei suutnud otsustada, kuhu pilku suunata. “Siin on kole,” ütles ta meeleheitlikult jututeemat otsides – et lihtsalt midagi öelda.

      Finn turtsatas. “Sa tahad öelda, et sulle ei meeldi kahvatupruunid seinad ja lagi ja akende pruunid luugid? Ilmselt on aknad sellepärast nii kõrgel, et mõni hull ei saaks väljast siia tulistada.”

      “Ära räägi niimoodi.” Emma surus käe kõrile ja värises.

      “Ma kardan, et see on tõsi. Kuule, Emma, me juhtusime enne jubeda asja peale, ja see ei unune väga ruttu. Aga püüa end kokku võtta ja sellest üle saada.”

      “Ma ei ole memmekas.”

      “Muidugi mitte. Enne, kui sa lubasid minuga dringile tulla, ütlesid, et sa ei saa kauaks jääda. Milles asi oli? Sa oled mitu tundi väljas olnud.”

      “Mul on päevakava.” See oli tõsi. “Ma lähen varakult kauplusse ja pean korralikult välja magama. Homme saame uue espressomasina.”

      Miks