Elus olla. Erootiline ökoloogia. Andreas Weber

meie majandusteadlaste välistavas tähenduses; ma ei taha midagi enesele võtta, vastupidi. Iga kivike jäägu lebama sinna, kuhu algained on ta uhtnud, iga märg vilgukivikild jäägu paika, kuhu ta aegade alguses tolle meile kuuldamatu kõuekärgatuse saatel langes. Oja kuulub mulle, nii nagu on täielikult minu omad teatud lapsepõlvest päästetud emotsioonid, nii nagu mõned žestid, eripärane miimika on minu isiksuse koostisosad. Mulle tundub, et see oja on veekogu, mille ääres ma olen ikka ja alati istunud ja vanemaks saanud. „Vesi on Maa silm, organ, millega Maa vaatleb aega,” kirjutab prantsuse luuletaja Paul Claudel.

      Väljas on veel talv. Sel pimedal päeval sõidan ma sihitult ekseldes mööda kitsaid asfaltteid, mis käänlevad lörtsist ja lumeveest tilkuvatel künkanõlvadel. Lõpuks järgin üht pleekinud sinist viita, mis näitab teed Porciorascosse. Maantee kulgeb maadligi läbi alusmetsa, veab kurve ümber kaljunukkide, ronib mäetippudele. Jäätunud kohad, kus tuleb olla tähelepanelik, läigivad tumedalt. Sõidan üle kitsaste kivikaartega silla, mille all vahutab vesi ja paneb kivimürakad tuhmilt kõmisema. Jõgi moodustab orupõhja, mis hallikalt ja sinakalt avaneb Vahemere suunas. Silma ei hakka ühtki eluaset, ei mingeid jälgi inimesest.

      Porciorasco on kummituslik küla. Barokse kiriku välismüüris haigutavad laiad praod. Porine külaväljak, kus kasvavad sajandite vanused iilekstammed – tumerohelised, ligipääsmatud. Peaaegu kõik hooned on varemetes. Mitmed neist on laudaks muudetud, ninna tungib sõnnikulõhn. Küla taga muutub maantee sõidurajaks. Jätan auto seisma ja lähen mööda rada jalgsi alla orgu. Pakane on oma küüned mäekülge löönud, terava servaga kividel sätendab härmatis. Tee lõpeb koolmekohal, küllap sõidab talumees rada pidi läbi selge jõevee. Ühes kurvis sööstab väikesest orust välja oja. Lepad, saared, raagus ja saledad, osutavad oma väljasirutatud okstega taevasse, mida nüüd värvib õrn sina. Pöialpoisid sidistavad, vaikselt, õrnalt, otsekui peentest kristallidest vihm. Oja hüpleb peaaegu hääletult rahnult rahnule, ümarad kivid, võimsad nagu köögipliit, nagu väikeauto, aegade tagant maale langenud meteoriidid. Balansseerin kividel ülesvoolu liikudes.

      1

      Antonio Gramsci. Socialismo e cultura. – Il grido del popolo, 29.01.1916.

      2

      Theodor Lessing. Meine Tiere. Berliin, 2004, lk 142.

      3

      Rondone ja rondine tulevad ladinakeelsest sõnast hirundo, „pääsuke”. Etümoloogid oletavad, et sõna on suguluses sanskritikeelse tüvega har või ghar, st „võtma”, „haarama”. http://www.hirondelle.oiseaux.net/ litterature.html

      4

      J. M. Coetzee. Elizabeth Costello: Acht Lehrstücke, Frankfurt/M, 2005

      5

      Natalie Knapp. Kompass neues Denken. Reinbek bei Hamburg, 2013, lk 126.

      6

      Natalie Knapp, op. cit., lk 94.

      7

      Gaston Bachelard. L’eau et les rêves: Essai sur l’imagination de la matière. Pariis, 1989, lk 32.