Elus olla. Erootiline ökoloogia. Andreas Weber

tasakaalu printsiip. Erootilisus ilmutab end jõuna, mis paneb olendid väsimatult seda tasakaalu otsima, seejuures ebaõnnestudes, sellest ilma jäädes, seda vaid lühiajaliselt saavutades. Erootilisuse vägi täidab biosfääri eluga ja annab oma liikmetele vastupidavuse, et iga päev uue hooga eneseteostust ja rõõmu otsida. Ja vastupidi on ilmne: kangekaelne püüdlemine üksnes isikliku armastuse täiuse poole viib välja ökoloogilise draamani. Selle printsiibiks on ressursside ärakasutamine, mitte andmine, jagamine ja vabakslaskmine.

Armastus kui ökoloogiline fenomen

      Järgnevates peatükkides tahaksin järgida seda eluprintsiipi, mis loob kahe pooluse kokkupuutest alati midagi kolmandat, suhte, mis muudab mõlemaid. Alustan mineraalidest ja selgitan samm-sammult, miks igasugune ökoloogia, niisiis igasugune tegelikkuse kirjeldus, mis näeb seda vastastikuse inspiratsiooni, sõltuvuse, teineteisesse tungimise ja järjepidevalt taastatud vabaduse sahtlisüsteemina, keerleb erootilise külgetõmbe nagu keskpunkti ümber – ja miks teaduslik maailmakirjeldus ilma selle keskmeta meie põhilist elukogemust ignoreerib. Ja kuna armastusest saab kirjutada vaid ühel kindlal viisil armastades, on need lood väga subjektiivsed, intensiivselt kogetud. Räägin ka sellest seosest. Eros on loova külluse, ülevoolavuse, jagamise, jagamises osalemise printsiip – see on igas mineraalis uinuva eneseteostuse printsiip, millest, kui valus see alati ka ei oleks, ei saa siin ilmas üle ega ümber, kui tahame olla kontaktis tegelikkusega: ükskõik kas mõtlejana või kellenagi, kes lihtsalt on.

      Enamikus tõsiseltvõetavates, teaduslikes tegelikkuse kirjeldustes selline mõõde praegusajal igatahes puudub. „Teaduste kuninganna” filosoofia kannab isegi oma nimes mõistet philia, armastus –, aga pahatihti meenutab see pigem keerukat ametikeelt kui katset sõnastada maailmaga kohtumist, mida iseloomustab imetlus, huvi ja tänulikkus. Ja bioloogia, meie eluteadus, mida paljud tudengid valivad ikka veel oma õppeaineks seetõttu, et tundsid lapsena õrnust ja vaimustust teiste olendite vastu? Uurimused sellest, kuivõrd on suhted ja emotsionaalselt tajutud kogemused ökoloogiliste seoste keskmeks, mängivad eluteaduse silmis üksnes teisejärgulist rolli. Bioloogia tegeleb küll elusolenditega, kes suudavad eksisteerida ainult suhete najal. Aga neid seoseid kirjeldavad bioloogid tavaliselt põhjuse-tagajärje-ahelate kujul. Muidugi on bioloogia just sellise lähenemisviisiga tõusnud juhtivaks teaduseks. Kuid tema tähelepanu keskmes puudub mõõde, mida me võiksime käsitada oma maailmakogemuse kirjeldusena. See tähendab, et pilt on täielik alles siis, kui tegelikkuse bioloogiline kirjeldus laieneb „armastuse bioloogiaks”.

      Aga see bioloogia ei saa kauem olla „südame mehaanika”, millena loodusteadus seda siiani nii meelsasti välja pakub. See peab olema läbielatud, omaenese nahal kogetud elu praktika, niisiis bioloogia esimeses isikus, mis testib pilti tegelikkusest iga elamuse, iga kogemuse, iga meeleoluga. Bioloogias tuleb silmas pidada, et iga olend on pidevalt haaratud muutustest ja võitleb pidevalt oma kasvu ja arenemise eest.

      Armastus ei ole lihtsalt üks tunne, vaid on produktiivse suhte olemus. Et me seda enam ei adu, on meie suur viga ajal, mil tormame kõik armastuse kui ainsa elueesmärgi poole, kuid põrkame kõikjal kokku tohutu armastuse puudusega ja oleme selles ka ise süüdi. Seejuures võimendab meie väär arusaam armastusest seda olukorda pidevalt. Maailm, kus armastus ei eksisteeri mõjuvõimsana, vaid inimene lihtsalt mõtleb selle välja, kaotab oma võime pakkuda väärikat kohtlemist, mõtestada ja luua midagi muud peale rahalise rikkuse.

      Armastus ei ole lihtsalt üks meeldiv tunne, vaid loova elususe praktiline printsiip. See printsiip kirjeldab viisi, kuidas sel planeedil elavad kooslused – rakupopulatsioonid, organismid, ökosüsteemid, hõimud, perekonnad – leiavad oma isikliku identiteedi ja arendavad ühtlasi suhteid, mis neil on teistega ja kogu neid ümbritseva süsteemiga. Iseenese ja teiste huvide vahelise tasakaalu loomise kogemus moodustab armastuse keskme. Kui mu suurimaks südamesooviks armastuse kogemisel on just minu partneri ülim õnnetunne, siis tuleb siin esile midagi üldisemat kui isiklik tunne. Siis muutub armastus elusolemise põhjapanevaks teguriks. Armastus on eduelamus elussüsteemides, kus kooskõla saavutamine indiviidi ja terviku vabaduse vahel on ju alati oluline.

      Meie visa klammerdumine toimiva suhte külge ja selle eraviisiline nautimine on sügavamas mõttes ökoloogiline draama. Sest mõte armastusest kui ressursist, mille jaoks ma vajan teist inimest, kes selle mulle kingib, peegeldub arusaamas, et kogu elusmaailm on piiratud varude pärast võitlemise paik ning evolutsioon on optimeerimisvõistluse võitjate ajalugu. Selle juurde käib mõte, et midagi ei saada kingiks – mistõttu selleks, et armastust väärida, tuleb tõsta oma turuväärtust suurema atraktiivsuse toel. Armastuse ökoloogilises käsitluses seevastu seisavad tähelepanu keskmes teistsugused vaatlused. See käsitlus ei lähtu seisukohast, et õnne saab üksnes kätte võidelda ja kaval on sellest mitte midagi ära anda. Ökoloogilises käsitluses usutakse vastupidi, et kõik oluline ongi alati juba kingitud – aga üksnes niimoodi, et kõik jagavad seda omavahel.

Keha õrnuseks on halastus, mitte iha

      Armastuse käsitlemine ökoloogilise ilminguna lähtub biosfääris valitsevatest elusatest suhetest. Ka konkurents kujutab seal endast ju ainult tegelikkuse üht tahku. Selleks et ainete ja eksistentside kaskaadi üldse käivitada, on kõigepealt tarvis annetust ilma vastuannetuseta: taeva kingitud päikesevalgust. Eluruumi stabiilsus ei ole tagatud, kui liigid ja isendid püüavad teistest üle olla. Pigem seisneb elususe loogika selles, et iga liik sõltub mõnest teisest liigist, võtmist tasakaalustab iga kord andmine. Sellest, kui sügavalt mõjutab selline kinkimise printsiip organismide maailma, ei ole me hakanud veel üldse aru saama.

      Nii et see, mida bioloogid kipuvad nimetama evolutsiooniliseks „võidurelvastumiseks”, mitte ainult ei ässita röövleid ja saaki üksteise vastu üles, vaid köidab nad ka lahutamatult üksteise külge. Nii on pisikesed vetikad põlvkondade vältel välja arendanud keeruka soomusrüü, et kaitsta end vähkide eest, kes neist toituvad. Vastukaaluks tekkis vähkidel järjest spetsiifilisema ehitusega suu. Lõpuks hakkasid röövlid täielikult sõltuma ühestainsast saagi liigist, sest midagi muud ei saagi nad enam süüa.

      „Röövlid” säästavad kõiki teisi potentsiaalseid saakloomi, kelle jaoks avanevad teistsugused domineerimise ja sõltuvuse vormid, mis tugevdavad vastastikust mõju eluruumi sees ja suurendavad selle mitmekesisust. Tulemuseks ei ole midagi „paremat”, vaid midagi „sügavamat”: tihedam omavaheline lõimitus. Niisiis võiks öelda: röövlite ja saagi läbipõimumisel ühise ajaloo käigus tekib biotoobis intensiivsem suhtlus, mida vaatleja võib tajuda selle elupaiga iluna.

      Erootilises ökoloogias kuulub rõõmutunne areneva ökosüsteemi juurde kui selle integraalne koostisosa. Iga suhe eluvõrgustikus kannab mõtet, sest osaleva olendi seisukohast on küsimus alati terves tema elus – eksistentsiaalses püüdluses jääda mingis kehas iseeneseks ja arendada seda keha üha edasi. Iga elusolend – ja selles seisneb nähtuse erootilisus – võib oma kogemuse kaudu peegelduda kõigis teistes olendites, sest meil kõigil on tundlik, haavatav keha, mis vajab sidemeid teistega samavõrd kui hingamiseks õhku. Me teame, tänu põhjapanevale printsiibile, mida tunnevad teised olendid, sest neil on keha nagu meilgi.

      Selle keha õrnuseks on halastus, mitte iha.

      Õhtuti tiirutavad piiritajad parvedena aina läbipaistvamaks muutuvas õhus. Taevas kindlusetorni kohal rõkkab lindude kriiskeist. Nad kihutavad üksteise kannul, vihinal, üksteisest möödudes, eskadrillidena, mis tungivad üksteisesse, segunevad ja eralduvad taas. Need saledate tiibadega linnud on kingitus õhule. Veel kaugemal ülal, taevapiiril, tantsivad järgmised parved. Õhk on täitnud end nendega nagu lumehelvestega, tolmuga, sädelevate päikesekildudega. Piiritajad elavad õhus, otsekui oleks see kalju, mis lainetab nagu meri. Üks lind teise järel sööstab müüride poole ja keerab viimasel kümnendiksekundil kõrvale, võttes kurvi nagu lendur mõnd kaelamurdvat kunstlennufiguuri joonistades.

      Või pigem ümberpöördult: lendur võtab manöövril kurvi nagu piiritaja oma mängus. Meie pilk kerkib taevasse, mitte lindude külge naelutatult, vaid haaratuna nende dünaamikast. Meie kukal kõigub siia-sinna, järgides nende kurve, pöördeid ja silmuseid, meie silmad haakuvad surmasõlmedesse ja S-kurvidesse, kuhu pagevad tuules pinguldunud kehad, mis pole muud kui lendamine, kaarjad noaterad, mis lõikavad taevakangasse oma jälgi. Meie pilku, sõnatut ja alandlikku, võib nimetada auavalduseks,