Elus olla. Erootiline ökoloogia. Andreas Weber

tunneme üksnes meie, kui tahame näiteks mõnd eriti ihaldusväärset inimest oma elus kinni hoida. Tol suveõhtul sugeneb mul arusaam, et armastus ei ole midagi muud kui puhtakujuline, lihast ja verest elusus, peksleva südame ja laialisirutatud tiibadega. Ja et iga hetk, mil me õrnusega läheneme elule ja tema ihadele, lööb too armastus valla, nii nagu noor lind lõi äsja oma ülipikad tiivad laiali vabadusse ja elususse.

      Nii et armastada tähendab täiel määral elus olla, mõtlesin ma. Aga see tõi kaasa terve hulga järeldusi. Mulle sai selgeks, et sel juhul tuleb meil ju veel kord täiesti uutmoodi läbi mõelda, mida me üldse eluks ja selle mõtteks peame. On võimalik, et oleme elust ja sellega kaasnevaist tundeist seni vähe taibanud. Või paljugi ära unustanud.

      Võib-olla ei ole meie planeet tegelikult ei keskkonnakriisis ega majanduskriisis. Maa kannatab praegusajal hoopis meie armastuse vähesuse all – Maa on jõudnud kuuendasse väljasuremislainesse, üha enam inimesi kurdab mõttetusetunde üle, depressioonid ja isiksusehäired on peale tungimas ja ikka veel elavad miljardid meist absoluutse vaesuse masenduses.

      Aga see armastus ei ole ju midagi muud kui elusolendite ja ökosüsteemide väsimatu tung kasvada ja end teostada, mõtlesin ma, kui vabastatud piiritaja noolejälg kõrvetas õhtusesse tühja õhku otsekui järelpildi. See on igatsus säärase eneseteostuse järele ja rõõm selle tungi rahuldamisest – ning seesama õnn, mida me mõlemad sõbratariga äsja tundsime, kui embasime teineteist pärast väikeste lindude päästmist. See armastus vallandub siis, kui minu või ükskõik millise teise olendiga toimub midagi head, sest see on rõõm, et kusagil maailmas tekib elu juurde.

      Toosama armastus kindlustab selle, et kaks rakku leiavad teineteist, suunab täpsust, millega usinad molekulid sadu tuhandeid kordi sekundis parandavad kõrvalekaldeid ja murdumisi meie rakkude DNA-s. Ta saadab lillede õidepuhkemist ja õietolmu söövate pehmekoorlaste instinkti. Armastus juhib kõiki neid eluprotsesse – aga mitte mingi kitšiliku tundena, vaid kui ohjeldamatu jõud, millega loov energia maailmas indiviidideks vormub ja need siis taas hävitab.

      Armastus, mõtlesin ma, on nagu elususe sisemine pool. Tol õhtul olin sellesse armastusse libisenud, ettekavatsematult, kobades, natuke kohmetult, kui mu käsi puutus ahju tahmases õõnsuses kerge ehmatusega vastu noore linnu pulseerivat soojust.

      Ja korraga tagus ka minu süda nii nagu väikese piiritaja oma. Mida kõike võiks veel avastada! Kui hästi me saaksime jälle aru sellest, mil määral meiegi oleme osa sellest jõust. Ja kuidas me saame seda jõudu kasutada, et muutuda viljakas ja poeetilises mõttes elusaks.

Eros: Mis muudab maailma tegelikuks

      Kui räägime armastusest, siis mõtleme tavaliselt inimestele, ennekõike paaridele, mõtleme kahekesi olemisest ja harmooniast, pettumusest ja melodraamast. Mõtleme armastusele iseenese, mitte armastusele maailma vastu. Eros meenutab meile maitsvat järelrooga, happy end’i. Aga kreeka armastusejumalat Erost peeti antiigis traagiliseks tegelaseks. Ta ei olnud mitte nautleva rahuldustunde, vaid pigem tolle emotsionaalse intensiivsuse jumal, mis köeb meis ka – või just nimelt – eemal olles.

      Aga ehk oleme siis kõik eksituse küüsis, mõtlesin ma, ja koos meiega ka tsivilisatsiooni suured projektid? Ehk oleme kollektiivselt ära unustanud, mis oli armastuse sünnil otsustavaks asjaoluks? Et see polnud mitte õnnestav kirg, vaid niisuguse suhte õnnestumise mõõt, milles pidi enesele koha leidma rohkem kui üks inimene, mina ja sina, üksikisik ja maailm, ühiselt? Ehk oleme kõik sel tehnoloogiliselt mugaval ja koletislikul 21. sajandil oma püüdlustes võimalikult meeldiva olemasolu, turvalisuse, tunnustuse ja igaõhtuse unustuse poole takerdunud kujutluspilti armastusest, mis on meid elususest eemale viinud ja vedanud üha sügavamale mööda vajaduste spiraali, mille keskmes pole midagi peale meie isikliku optimeeritud Mina, teistest eraldatud, seosetu – ja lõpuks surnud?

      Armastuse otsimine on üks kesksemaid liikumisi, mis iseloomustab meie elu, ja see on ikka ühteviisi väsimatu ning tagajärjetu. Selle otsingu pidev luhtumine võib tähendada, et me taipame armastusest sama vähe, kui taipame kõigest elusast, loodusest, maakera loovast jõust, mis on niisamuti ohus. Me armastame tihtipeale valesti. Nii isiklikus kui ka poliitilises plaanis, suures ja väikeses, kultuuris ja voodis – see on käesoleva raamatu põhitees. Me armastame valesti, sest selle kaudu, mida me peame armastuseks, ei muutu me ise elusamaks ega muuda elusamaks ka maailma. Ent kas on üldse võimalik „õigesti” armastada?

      Vastus, mida see raamat püüab anda, kõlab nii: Et mõistaksime armastust, peame mõistma elu. Et oskaksime armastada subjektidena, kel on tundlik keha, peame oskama elus olla. Olla tervenisti elus tähendab olla armastatud. Lubada iseenesel elus olla tähendab armastada iseennast – ja loovat maailma, mis on oma toimimispõhimõttelt ülimalt elus. See on erootilise ökoloogia põhitees.

      Kes jätab armastuse mängust välja, ei suuda mõista tegelikkust. See käib igasuguse tegelikkuse kohta, nii füüsilise kui ka mõttelise, iseäranis aga biosfääri, kehade tegelikkuse kohta. Ükski bioloogiline kirjeldus ei ole täielik, kui see ei lähtu armastuse bioloogiast. Ja vastupidi: me ei mõista armastust, kui me ei näe, et see on seotud elusolekuga, kogemusega asuda elusas kehas, mis võib õnnes vibreerida ja valus kokku tõmbuda. Armastus on elususe praktika. Erootilisus on põline eluprintsiip, mis toimib kehade ja elusolendite maailmas.

      Selle eluprintsiibi leidsin ma taas üles piiritajate lustimisest. Nood saledad linnud näitasid mulle, mis tähendab tunda vaimustust olemasolust. Piiritajad, kes lõikavad oma sirbikujuliste tiibadega kurve Varese pilvitus taevas, väikese linnakese kohal, kus mul paari lühikese aasta kestel oli omaette korter. Kogesin armastust mitte ainult siis, kui päästsin neid kahte väikest lindu. See ümbritses mind iga päev. Selles oli midagi õhu olemusest. Õhtutel, mil lindude lend lõikas õhku ja nende vidin täitis taeva, tundus mulle mõnikord, et sukeldun lausa füüsiliselt nende elususse, et kõnnin oma teel kas pagari juurde või tubakapoodi väikeste ostude järele läbi aine, mis on tehtud rõõmust.

      Itaalia keeles on piiritajate nimi rondone, rõhk teisel o-l. Rondine, rõhuga esimesel o-l, on piiritaja väiksem sugulane, pääsuke. Vilistades ja kriisates lõikavad piiritajate noaterakujulised tiivad ringe mahedasse õhku turuplatsi kohal. Sõna rondo, mis meenutab ringi, rund, sisaldub juba linnunimes. Ja kuigi keeleteadlased arvavad, et kaarjas lend, tuhinal veetud ringid ei ole linnunime tekkimist sugugi mõjutanud, loob piiritajatest pildi just see ekstaatiline ringikujuline liikumine.3

      Mulle meenub üks eriline õhtu juulikuus, mil vanalinnud ja nende äsja lennuvõimeliseks saanud pojad täitsid tiirlevate kihtidena tolle paiga tuhmsinist ja roosikarva taevast. See õhtu oli eriline, sest mulle torkas silma, kui suur hulk neid linde täitis õhku, tihedalt nagu tolmukübemed päikeses, liikudes vilkalt nagu ergastatud aatomid. Võib-olla seepärast, et need, kes olid äsja lennuvõimeliseks saanud, tajusid taevast oma keharaskuse all tol õhtul esimest korda kui kergust. Noorlindude – mu tütar ütles ikka „linnukutsikad” – õnnetunne pani elutu taeva kihisema, muutis anorgaanilise õhu elusaks.

      Kindlasti oli selle vana graniithalli kindluse kohal keset küla õhus sadu linde. Nagu oleks õhuvool tol õhtul seiskunud, nagu oleks mingi nähtamatu muundav reagent tühjale ruumile hinge sisse puhunud ja selle võbelema pannud, näidates selle eluiha. Videviku fenoolftaleiin oli reagendiks, mis sinisest punaseks muutudes tõestas empiiriliselt õhu kandevõimet. See täitis taeva kohinal veetud kurvidega, vidistavate lennukaartega, see seiskas eimiski ning muutis selle lustlikeks lennusalkadeks ja eskadrillideks. Heitsin külakaevu äärde pikali ja vaatlesin, kuidas taevas iseennast armastas. Peatumatult liikuva õhu mäng manas silme ette kujusid. Alles siis, kui tühjus kobrutas vastastikustest seostest, sai temast tervenisti tema ise, ainult tänu sellele, et ta muutus, et ta oli kandev ruum ja võbelev keha.

      Ma ei oska ise lennata. See, mida ma kirjeldan, lähtub katsest kogeda piiritajate ekstaasi iseenese kehaga. Ma arvan, et see on päris hea tee. Kindlasti läheb mul paljugi kaduma – aga kõige tähtsamast saan ma ju aru. Sest minagi olen tundliku kehaga elusolend, kes tahaks rõõmu tunda ja kel tuleb ometi ükskord surra. Ma saan elust aru, sest ma elan. Lõunaaafriklasest Nobeli preemia laureaat J. M. Coetzee laseb jutustuse „Elizabeth Costello” naispeategelasel ühel õhtusöögil skeptiliselt meelestatud

3

Rondone ja rondine tulevad ladinakeelsest sõnast hirundo, „pääsuke”. Etümoloogid oletavad, et sõna on suguluses sanskritikeelse tüvega har või ghar, st „võtma”, „haarama”. http://www.hirondelle.oiseaux.net/ litterature.html