Elus olla. Erootiline ökoloogia. Andreas Weber

tle>

      Loodus asub sees.

PAUL CEZANNE

      Universumit valitseb kaks jõudu: valgus ja raskus.

SIMONE WEIL

      Tunda iseennast tähendab olla sina ise,

      tähendab, olla iseenda peremees,

      erineda teistest,

      astuda kaosest välja,

      olla element, mis loob korda,

      aga iseenda korda ja distsipliini,

      iseenda ideaalile vastavaid.

      Ja kes ei tunne teisi, nende lugu,

      vaeva, mis nad on näinud,

      et saada selleks, kes nad sügaval sisimas on,

      see ei jõua nii kaugele (…)

      Kõike seda tuleb õppida,

      kaotamata silmist lõppeesmärki:

      tajuda teiste kaudu sügavamalt iseennast

      ja iseenda kaudu teisi.

ANTONIO GRAMSCI1

      Eessõna

      Ilma vastastikuse seotuseta ei ole elu. Kõike biosfääris toimuvat, alates raku jagunemisest kuni laste kasvatamiseni, võime mõista kui suhteid – ja õppida neist. Sest kaks erinevat seisukohta tuleb omavahel alati sel moel kokku sobitada, et sünniks midagi täiesti uut, mis sisaldab küll kõike eelnevat, ent mille definitsioon on sootuks teine. See kahe (või mitme) seisukoha vastastikune seotus ühises püüdluses, kus säilib terve hulk vastuolusid, on ehk kõige üldisem ökosüsteemi määratlus. Ühtlasi on see armastusel põhineva vastastikuse seotuse täpne kirjeldus.

      Nii et sel raamatul on auahne eesmärk: kogetava tegelikkuse printsiipide uurimine kui südameteadus, mitte kui meelte pelk bioloogiline kirjeldamine. Jõudu oma riskantseks ettevõtmiseks ammutab raamat veendumusest, et praegusel ajal jääb meil selle tegelikkuse tundmisest vajaka, sest meie tsivilisatsioonis on maailma kirjeldamise tõukejõud ja maailmakogemus hälbinud elususe kogemisest ega pea armastust mitte tunnetusvahendiks, vaid eraasjaks.

      Järgnevatel lehekülgedel kirjeldan ma tegelikkust kui lakkamatu individuatsiooni vabaduse ja aina uute vastastikuste suhete loomise vabaduse loovat, poeetilist ühendust. Seda tungi iseenese ja külluse poole, mida ma tegelikkuses olen märganud, tunneb ajalugu Erose nime all. Loodusloolises mõttes toimib tegelikkus elussüsteemide kujul, iseorganiseeruvate molekulidena, rakkudena, kehadena, biotoopidena ja maastikena, kelle jaoks tung, iha ja igatsus seotuse ja autonoomia järele on üldkehtiv põhimõte: hädavajalik, et tajuda, edasi kesta, kasvada.

      Seetõttu kirjutan ma „erootilisest ökoloogiast”. Põhjapanevat erootikat, see tähendab maailma puudutust ja puudutamist, kogeme sündides kui eluandvat jõudu. Me kogeme seda kui tegelikkust. Ja just seda tegelikkust tema loovas kasvamises soovimegi säilitada – võideldes poeesia eest. Seetõttu kirjeldab käesolev raamat ökoloogilist tegelikkust kui suhete süsteemi. Ja uurib armastust ümberpöördult kui ökoloogilist praktikat.

      Elu oma intensiivsel kujul on alati armastus, on minu veendumus. Ja üksnes juhul, kui õpime oma olemasolu taas käsitama kui armastuse kogemust, suudame uutmoodi mõista neid tohutuid ökoloogilisi ja humaanseid vastuolusid, millega me 21. sajandi teisel kümnendil silmitsi seisame, ning oskame leida vahendeid, et lahendada neid mingil teisel viisil kui seni. Elu on alati loov üleminek kontrollisituatsioonist kontrollimatuks protsessiks. Seega on armastus ökoloogilisest vaatenurgast huvide tasakaalustamise praktika, mis toob kaasa suurema elususe ja arvestab juba eos ka nurjumise võimalusega. Hästi toimiv suhe tähendab alati kahte asja: olla hirmu tundmata elus – ja õppida vapralt surema.

      Armastus on vastus neile vajakajäämistele, mis sisalduvad elususes, kuid mitte puuduva asendamine muuga, vaid selle muutmine. Armastus muudab puuduva külluseks, mis toodab uusi vastuolusid; armastus on sätendav haav ja raskuse kergus, vabadus võimatuses, võlguolev vastus elu paradoksile: vivacidad pura (Octavio Paz), puhas elusus, seespoolne kogemus maailmast.

      Niisiis jutustan ma järgnevatel lehekülgedel terve rea armastuslugusid. Ma kirjeldan erootilisi seiklusi kivide, taimede, jõgede, loomade, inimeste ja sõnadega ning analüüsin neid. Püüan nende abil mõista, kui suurel määral mõjutab erootilisus – igatsus meelierutavate puudutuste kogemuse järele meie kehalises eksistentsis – tegelikkust. Tahaksin pisut lähemalt uurida, mil määral me oleme selle tegelikkuse unustanud, ja välja selgitada, kuidas saaksime ta tagasi võita.

      EELMÄNG

      1. Õhu kandevõime

      Ja nii ei ole kellelgi vaimu rohkem kui armastust.

THEODOR LESSING2

      „Keegi kraabib mul jälle kaminas,” ütleb sõbratar kaunis ärritunult. Ja hakkab siis ise oma sõnade peale naerma. Ta tammub jalalt jalale. Ta ei ole riideid vahetanud. Koduriietes seisab ta mu laua kõrval Walteri baari terrassil.

      Mahe õhk täidab Riviera taga mägedes asuva väikese Itaalia linnakese keskväljakut. Päike on juba loojunud, aga hõbedane valgus on majade vahele järelpildina pidama jäänud, nagu tahaks öögi olla valgustatud. „Keegi kraabib ja sahistab jälle seina taga. Kas sa ei vaataks veel kord järele?” küsib sõbratar. Jälle tuleb talle naer peale. „Võib-olla on mõni kass sinna sisse kukkunud,” lausun ma. Tõusen, viipan kelnerile, et maksan hiljem, ja lähen sõbratari kannul üles mööda sooja kitsast tänavat.

      Mu sõbratar töötab koolis. Tal on seal töökoht, milliseid meil enam ammu ei ole: ta on pedell. Ta täidab sekretäri, majahoidja ja koristaja ülesandeid. Ja peab õigeaegselt vahetunnikella helistama. Ent tegelikult on ta kooli halastajaõde. Tema laua ääres, mis seisab põigiti koridori lõpus, võib alatasa õpilasi näha. Poisid ja tüdrukud istuvad seal, pea käte vahel, masendatud õppekoormusest, lapseks olemise koormast. Ka keset tundi.

      Siin ei oota lapsed kohmetult koolidirektori ukse taga, sest nad on millegagi hakkama saanud. Siin istuvad nad, pea käte vahele peidetud, kooli mitteametliku halastajaõe laua ääres, kui nad on õnnetud. Pedell lohutab neid. Õigupoolest ei lohuta ta neid küünevõrdki. Ta naerab. Ta naerab välja nende valu ja kurbuse. Ja see ongi ravim. Pedell naerab, aga ta ei naera mitte õpilaste üle, vaid nende valu üle. Ta naerab miljoni väikese õnnetuse üle, nii südamest ja nii sõbralikult, et see nakatab ja viha või valu kaotab oma vägevuse.

      Sõbratari korteris ronin ühe logiseva tooli peale. Tal ei ole rohkem kui kolm tooli, kõik kuidagi kipakad. Kui külalised lõunale tulevad, peavad nad diivanipadjad lähemale nihutama. Ma tõmban käterätinutsaku välja seina sees olevast august, mis on mõeldud kaminat korstnaga ühendava toru jaoks. Tahm langeb sahinal põrandalaudadele ja lauale. Vaatame teineteisele otsa ja jälle tuleb meile naer peale. Ma juba tegin seda hommikul ühe korra: seisin kikivarvul toolil, tõmbasin käteräti välja ja valgustasin taskulambiga auku oma pea kohal. Tagajärjetult.

      Seekord koban käega. Taas kuuleme krabinat, seekord valjemat, ägedamat. Lükkan käe sügavamale kaminasse ja puudutan midagi siledat, vetruvat, midagi, mis on ümar ja liigutab end. Kõhklen viivu – ja haaran siis sellest kinni. Kui mu käsi jälle nähtavale ilmub, näen, et see on noor piiritaja. Tema kehast õhkub soojust. Tunnen pihus tema ägedalt pekslevat südant.

      Ma lähen pärani avatud akna alla, avan pihu ja lind kaob nagu nool õhtutaeva hõbedasse valgusse. Ilmselt oli ta ülevalt korstnast sisse lennanud ega saanud enam välja.

      Vaatame sõbratariga teineteisele naeratades otsa. Me ei saa teisiti, kui peame naeratama. On vaikne – ja siis kuuleme taas krabinat. Kraapimine käib edasi. Ma koban veel kord, sirutan käe veel sügavamale tahmapurusse, toon päevavalgele veel ühe piiritaja ja lasen temagi aknast vabadusse, kus ta siis tiirutab piki tänavat majade vahel ja kaob kurvi taha. Piiritajad lasevad õhul end kanda ja on taas oma elemendis. Sel hetkel on nad pääsenud – isegi kui nad on juba liiga nõrgad, et ellu jääda. Kuulen, kuidas nende rõõmuhõisked, nende kaugele kostev vidin õhtus vaibub. Ja see pääsemisrõõm, õnnetunne, täidab

1

Antonio Gramsci. Socialismo e cultura. – Il grido del popolo, 29.01.1916.

2

Theodor Lessing. Meine Tiere. Berliin, 2004, lk 142.