Vampiiripäevikud: Taaskohtumine. L. J. Smith

vaevalt sõnu kokku lugeda. Isegi ilma kirjavahemärkideta oli sõnum selge.

      CAROLINE ÄRA OLE LOLL, ütles see. SUL VEAB ET MA ÜLDSE SINUGA RÄÄGIN.

      „See on Elena, selge pilt,” tähendas Meredith kuivalt.

      „Kõlab küll nagu tema, aga…”

      „Ah, ole vait, Caroline,” ütles Bonnie. „Elena, mul on nii hea meel…” ta kurgus hakkas kipitama ja tema hääl katkes.

      BONNIE AEGA EI OLE ÄRA VESISTA JA ASUGE ASJA KALLALE Ja see oli ilmselgelt samuti Elena, Bonnie tõmbas ninaga ja jätkas. „Ma nägin sind eile öösel unes.”

      TEE „Jah.” Bonnie süda peksis kõvemini kui kunagi varem. „Ma tahtsin sinuga rääkida, aga kõik läks nii imelikuks ja siis hakkas meil nagu ühendus kaduma…”

      BONNIE ÄRA TRANSSI MINE MITTE TRANSSI MITTE TRANSSI „Olgu peale.” See vastas tema küsimusele ja Bonnie jaoks oli suur kergendus seda kuulda.

      HALVAD JÕUD SEGAVAD MEIE SUHTLUST ON VÄGA HALBU ASJU „Nagu mis?” Bonnie nõjatus lauale lähemale. „Mis?”

      AEGA POLE! Osuti tundus otsekui hüüumärgi lisavat. See kihutas tohutu hooga tähelt tähele, just nagu ei suudaks kannatamatu Elena end talitseda. TAL ON PRAEGU TEGEMIST NII ET MA SAAN RÄÄKIDA AGA PALJU AEGA POLE KUULAKE KUI ME LÕPETAME SIIS KADUGE MAJAST KIIRESTI TE OLETE OHUS „Ohus?” kordas Vickie ja nägi välja, otsekui hüppaks ta kohe püsti ja jookseks minema.

      OODAKE KÕIGEPEALT KUULAKE KOGU LINN ON OHUS „Mida me tegema peame?” küsis Meredith kohe.

      TEIL ON ABI VAJA TA ON TEIE LIIGAST VÄLJAS USKUMATULT TUGEV NÜÜD KUULAKE JA JÄRGIGE JUHISEID TE PEATE TEGEMA KUTSELOITSU JA ESIMENE AINE ON J…

      Ilma hoiatamata hüppas osuti tähtede pealt ära ja hakkas mööda lauda metsikult ringi kihutama. See osutas stiliseeritud kuu pildile, siis päikesele ja seejärel sõnadele Parker Brothers, Inc.

      „Elena!”

      Osuti liikus tagasi tähtede juurde.

      VEEL ÜKS HIIR VEEL ÜKS HIIR VEEL ÜKS HIIR „Mis toimub?” karjus Sue, silmad nüüd pärani lahti.

      Bonnie kartis. Osuti pulseeris energiast, ning see oli tume ja kole energia, mis otsekui keev sulatõrv tema sõrmede külge kleepus. Kuid ta tundis kusagil ka värisevat hõbejat niiti, see oli Elena, kes võitles tumeda jõuga. „Ärge laske lahti!” hüüdis Bonnie meeleheitlikult. „Ärge jumala eest oma käsi osuti pealt ära võtke!”

      HIIRMUDATAPAN, teatas laud. VERIVERIVERI. Ja siis… BONNIE VÄLJA JOOKSKE TA ON SIIN JOOKSKE JOOKSKE JOOKSK…

      Osuti nõksatas raevukalt, libises Bonnie sõrmede alt minema ja tema käeulatusest välja ning lendas seejärel hooga üle laua ja läbi õhu, nagu oleks keegi seda visanud. Vickie hakkas karjuma. Meredith hüppas jalule.

      Siis kustusid kõik tuled ning maja mattus pimedusse.

      3

      Vickie karjed läksid nüüd täiesti hullumeelseks. Bonnie tundis, kuidas paanika temas pead tõstab.

      „Vickie, jäta järele! Lähme, me peame siit välja saama!” Meredith karjus teistest üle. „See on sinu kodu, Caroline. Võtke kõik kätest kinni ja Caroline viib meid uksest välja.”

      „Hästi,” vastas Caroline. Ta ei tundunud olevat sama hirmul kui kõik teised. See on kujutlusvõime puudumise eelis, mõtles Bonnie. Sa lihtsalt ei oska kujutleda kohutavaid asju, mis võiksid sinuga juhtuda.

      Bonnie tundis end paremini, kui Meredithi peenikeste sõrmedega külm käsi tema käest kinni võttis. Ta koperdas ettepoole ja võttis Caroline’i käest kinni, tundes tema tugevaid pikki küüsi oma peopesa vastas.

      Ta ei näinud mitte midagi. Tema silmad oleksid pidanud nüüdseks olema juba pimedusega harjunud, kuid ta ei näinud ei valguse ega varju raasugi, kui Caroline neid majast välja juhtima hakkas. Ka akendest ei paistnud mingit valgust, näis, et igal pool on elekter ära läinud. Caroline vandus mingi mööblitüki otsa koperdades ja Bonnie põrkas talle otsa.

      Vickie rivi lõpus tihkus nutta. „Pea vastu,” sosistas Sue. „Pea vastu, Vickie, me saame siit välja.”