Vampiiripäevikud: Taaskohtumine. L. J. Smith

see oli mehehääl. „Sina hakkad ka seda sööma.”

      Õhk polnud enam soe ja lõhnav, see oli palav ja roiskuva prügi haisust haiglaselt imal. Keset rohelist muru olid mustad mullahunnikud ja muru polnud tegelikult üldse niidetud, vaid metsik ja väljakasvanud. See polnud Warm Springs. Ta oli vanal surnuaial; kuidas ta sellest ometi enne aru ei saanud? Ainult et hauad olid värsked.

      „Veel üks hiir?” küsis Elena ja itsitas nilbelt.

      Bonnie vaatas alla pooleldi söödud võileiva poole, mida ta käes hoidis, ja kiljatas. Võileiva ühest otsast tilpnes köisjas pruun saba. Ta viskas võileiva nii kõvasti kui jaksas vastu hauakivi, kuhu see märja lartsatusega maandus. Siis tõusis ta püsti, endal kõhus keeramas, ja nühkis käsi meeleheitlikult vastu teksapükse.

      „Sa ei tohi veel lahkuda. Teised alles tulevad.”

      Elena nägu hakkas muutuma, ta juuksed olid juba välja langenud ning tema nahk läks halliks ja nahkjaks. Nii võileivataldrikul kui ka värsketel haudadel liikus midagi. Bonnie ei tahtnud enam midagi näha, tal oli tunne, et läheb kohe hulluks.

      „Sa ei ole Elena!” karjus ta ja jooksis minema.

      Tuul puhus juuksed silmade ette ning ta ei näinud enam midagi. Jälitaja oli otse tema selja taga, ta tundis lausa füüsiliselt kedagi enda järel tulemas. Sillale, mõtles Bonnie, ja siis põrkas ta millegagi kokku.

      „Ma olen sind oodanud,” ütles Elena kleidis ja pikkade puseriti hammastega hall luukeretaoline olend. „Kuula mind, Bonnie.” Olend hoidis teda kohutava jõuga kinni.

      „Sa ei ole Elena! Sa ei ole Elena!”

      „Kuula mind, Bonnie!”

      See oli Elena hääl, päris Elena hääl, mitte see enne kuuldud nilbelt lõbus hääl, see hääl polnud räme ja kole, vaid tungiv. See tuli kuskilt Bonnie selja tagant ja kandus üle kogu unenäo nagu värske külm tuuleiil. „Bonnie, kuula ruttu…”

      Asjad sulasid. Kondised käed, mis Bonnie käsivarrest kinni hoidsid, roomavaid olendeid täis surnuaed, haisev kuum õhk. Hetkeks oli Elena hääl selge, kuid see oli katkendlik nagu halva ühendusega kaugekõne.

      „… Ta väänab asju, muudab neid. Ma pole nii tugev nagu tema…” Bonnie ei kuulnud kõiki sõnu. „… aga see on tähtis. Sa pead leidma… nüüd kohe.” Tema hääl vaibus.

      „Elena, ma ei kuule sind! Elena!”

      „… lihtne loits, ainult kaks koostisainet, mille ma olen sulle juba öelnud…”

      „Elena!”

      Bonnie karjus ikka veel, kui ta oma voodis nagu vedrust visatult istukile tõusis.

      2

      „Ja rohkem ma ei mäleta,” võttis Bonnie asja kokku, kui ta koos Meredithiga Sunflower Streeti kõrgete Victoriaaegsete majade vahel kõndis.

      „Oli see ikka kindlasti Elena?”

      „Jah, ja ta püüdis mulle lõpus midagi öelda. Aga see oli väga segane, kuigi oli selge, et see oli tähtis, kohutavalt tähtis. Mida sina kõigest sellest arvad?”

      „Hiirevõileivad ja lahtised hauad?” Meredith kergitas oma elegantset kulmu. „Ma arvan, et sa kombineerid Stephen Kingi Lewis Carrolliga.”

      Bonnie arvas, et ilmselt on sõbrannal õigus. Kuid unenägu pani teda endiselt muretsema, see oli teda kogu päeva häirinud sedavõrd, et varasemad mured olid ununenud. Kuid nüüd koos Meredithiga Caroline’i maja poole sammudes tulid vanad probleemid seda suurema hooga tagasi.

      Ta oleks tõesti pidanud Meredithile sellest rääkima, mõtles ta pikema tüdruku poole ebakindlaid kõrvalpilke heites. Ta ei tohiks lasta Meredithil sinna niimoodi paha aimamata sisse jalutada…

      Meredith vaatas üles Queen Anne House’i valgustatud akende poole ja ohkas. „Kas sul on neid kõrvarõngaid tõepoolest just täna õhtul vaja?”

      „Jah, on küll; jah, kindlasti.” Nüüd on nagunii liiga hilja. Sama hästi võib sellest ka viimast võtta. „Küll sa näed, kuidas need sulle meeldivad,” lisas ta ja kuulis ise oma hääles lootusrikast meeleheidet.

      Meredith peatus hetkeks ning tema terased rohelised silmad uurisid uudishimulikult Bonniet. Siis koputas ta uksele. „Ma loodan lihtsalt, et Caroline’i pole kodus. Muidu võib juhtuda, et me peame siia tema juurde passima jääma.”

      „Caroline ja laupäeva õhtul kodus? Ära tee nalja.” Bonnie oli liiga kaua hinge kinni hoidnud, tal hakkas juba pea ringi käima. Tema naeruhelin kõlas rabeda ja võltsina. „Milline mõte,” jätkas ta juba poolhüsteeriliselt, samal ajal kui Meredith ütles: „Ma ei usu, et üldse keegi kodus on,” ja katsus ust. Mingist hullumeelsusest ajendatuna lisas Bonnie: „Trillalaa-trallallaa.”

      Käsi ukselingil, jäi Meredith äkki paigale ja pöördus, et talle otsa vaadata.

      „Bonnie,” ütles ta väga rahulikult. „Kas sa oled täiesti ogaraks läinud?”

      „Ei.” Sügavalt välja hingates võttis Bonnie Meredithi käsivarrest kinni ja otsis tungivalt tema pilku. Uks nende ees läks lahti. „Oh, issand, Meredith, palun ära vihasta…”

      „Üllatus!” hüüdis kolm häält.

      „Naerata,” sisistas Bonnie ja lükkas nüüd tõrksaks ja vastu punnivaks muutunud sõbranna läbi ukse heledasti valgustatud tuppa, mis oli täis lärmi ja tinapaberist konfette. Tema enda näole ilmus lai naeratus ja ta pigistas kokkusurutud hammaste vahelt: „Tapa mind hiljem – ma olen selle ära teeninud –, aga nüüd palun lihtsalt naerata.”

      Olid õhupallid, need kallimat sorti, ja hunnik kingitusi diivanilaual. Oli isegi lilleseade, ja Bonnie täheldas, et orhideed sobisid täiuslikult Caroline’i kahvaturohelise salliga. See oli viinapuuväätide ja lehtede mustriga Hermès’ siidsall. Ma vean kihla, et mingil hetkel paneb ta ühe neist orhideeõitest endale juustesse, mõtiskles Bonnie endamisi.

      Sue Carsoni sinistes silmades oli pisut rahutu pilk, tema naeratus kõhklev. „Ma loodan, et sul polnud täna õhtuks suuri plaane, Meredith,” ütles ta.

      „Ei midagi, mida ei saaks raudkangiga murda,” vastas Meredith. Kuid ta naeratas tüdrukule soojalt ja Bonnie rahunes. Sue oli olnud abiturientide ballil Elena õukonnas koos Bonnie, Meredithi ja Caroline’iga. Ja ta oli ainus tüdruk kogu koolis peale Bonnie ja Meredithi, kes oli Elena kõrvale jäänud, kui teised tema vastu olid pöördunud. Elena matustel oli ta öelnud, et Elena jääb Robert E. Lee keskkooli ainsaks tõeliseks kuningannaks ja ta oli Elena mälestuse nimel loobunud Lumekuninganna valimistel osalemast. Sued ei saa küll keegi vihata. Kõige hullem on nüüd möödas, mõtles Bonnie.

      „Teeme meist kõigist koos diivanil pilti,” ütles Caroline ja lükkas nad lilleseade taha. „Vickie, sina pildistad, eks.”

      Vickie Bennett oli vaikselt ja tähelepandamatult seina ääres seisnud. Nüüd vastas ta: „Oi, muidugi,” ja lükkas fotoaparaati kätte võttes närviliselt oma pikkade pruunide juuste salku silmade eest ära.

      Just nagu oleks ta mingi teenija, mõtles Bonnie, ja siis pimestas teda kaamera välk.

      Kui polaroidpilt nähtavale ilmus ning Sue ja Caroline naersid ja lobisesid, samal ajal kui Meredith kuivalt viisakaks jäi, märkas Bonnie midagi muud. Foto oli väga hästi välja tulnud: Caroline nägi välja rabavam kui kunagi varem oma kastanpruunide säravate juustega ja kahvaturohelised orhideed sobisid temaga ühele fotole otsekui valatult. Ja seal oli Meredith, kes nägi välja pisut resigneerunud, irooniline ja süngelt kaunis ilma selleks vähimatki pingutust tegemata, ja seal oli ta ise, teistest peajagu lühem, punase lokikuhila all uje ilme näol. Ent kummaline oli diivanil tema kõrval istuv figuur. See oli Sue, muidugi oli see Sue, kuid üheks silmapilguks tundusid need blondid juuksed ja sinised silmad kuuluvat kellelegi teisele. Kellelegi, kes talle väga tungivalt otse silma vaatas ja tahtis otsekui kohe-kohe midagi väga tähtsat öelda. Bonnie vaatas kulmu kortsutades fotot ja pilgutas ägedalt silmi. Kujutis tema ees hakkas laiali valguma