Vampiiripäevikud: Taaskohtumine. L. J. Smith

sul on veel jäänud.”

      „Võib-olla kuuskümmend aastat, võib-olla kuuskümmend minutit,” nõustus Vickie madalal vaiksel häälel. „Ükskõik kes meist võib täna surra.”

      Bonnie vingerdas ebamugavustundest. Aga enne kui ta jõudis midagi öelda, kordas Sue: „Ma ei suuda siiamaani uskuda, et teda tõesti enam ei ole. Mõnikord on mul tunne, nagu oleks ta kusagil lähedal.”

      „Mina samuti,” vastas Bonnie hajameelselt. Pähe kerkis kujutluspilt Warm Springsist ja hetkeks tundus see tõelisem ja elavam kui Caroline’i hämar tuba. „Eile öösel nägin ma teda unes ja mul oli tunne, et see oli tõepoolest tema ja et ta üritas mulle midagi tähtsat öelda. Mul on siiamaani see tunne,” lisas ta Meredithi poole pöördudes.

      Teised silmitsesid teda vaikides. Veel hiljaaegu oleksid nad kõik naernud, kui Bonnie millestki üleloomulikust rääkis, kuid enam mitte. Selgeltnägijavõimed olid tal kahtlemata olemas, see oli vägev ja ühtlasi veidi hirmutav.

      „Kas tõesti?” ahmis Vickie õhku.

      „Mida ta sinu meelest öelda tahtis?” küsis Sue.

      „Ma ei tea. Lõpuks püüdis ta väga, et minuga ühendust mitte kaotada, aga ei saanud.”

      Sellele järgnes taas vaikus. Viimaks sõnas Sue kõhklevalt, hääl kohe-kohe katkemas. „Kas sa arvad… et sina saaksid temaga ühendust võtta?”

      Seda olid nad kõik mõelnud. Bonnie vaatas Meredithi poole. Enne polnud Meredith Bonnie unenäole suuremat tähtsust omistanud, nüüd aga vaatas ta punapäisele tüdrukule täiesti tõsiselt otsa.

      „Ma ei tea,” vastas Bonnie aeglaselt. Kujutluspildid nähtud õudusunenäost keerlesid tema peas ringiratast. „Ma ei tahaks transsi minna ja avada end millele iganes, mis sealt kusagilt tulla võib; see on igatahes kindel.”

      „Kas see on ainus viis surnud inimestega ühendust saada? Kuidas oleks taldrikukeerutamise või millegi säärasega?” küsis Sue.

      „Mu vanematel on ouija laud olemas,” ütles Caroline pisut liiga valjusti. Äkitselt oli vaikne, sundimatu õhkkond kadunud ning tuba täitis mingi seletamatu pinge. Kõik tõusid istukile ja vaatasid üksteisele kaalutleval ilmel otsa. Isegi Vickie hirmutatud olekusse lisandus küsivalt intrigeeriv ilme.

      „Kas see töötaks?” küsis Meredith Bonnielt.

      „Kas on mõtet seda üldse teha?” mõtiskles Sue valjusti.

      „Kas me julgeme? See on põhiküsimus,” ütles Meredith. Taas nägi Bonnie, et kõik vaatavad talle otsa. Ta kõhkles pisut ja kehitas siis õlgu. Põnevustunne keeras tal kõhus.

      „Miks mitte?” ütles ta. „Mis meil kaotada on?”

      Caroline pöördus Vickie poole. „Vickie, trepi all on kapp. Ouija laud peaks seal olema, ülemisel riiulil, lauamängude juures.”

      Ta ei öelnud isegi: „Palun, kas sa saaksid selle siia tuua?” Bonnie kortsutas kulmu ja avas suu, kuid Vickie oli juba uksest väljas.

      „Sa võiksid veidi viisakam olla,” ütles Bonnie Caroline’ile. „Mida sa praegu teed, etendad Tuhkatriinu kurja võõrasema või?”

      „Ah, jäta järele, Bonnie,” heitis Caroline kannatamatult. „Tal vedas, et ta üleüldse siia kutsuti. Ja tema teab seda väga hästi.”

      „Ja mina mõtlesin, et ta on lihtsalt meie kollektiivsest hiilgusest pimestatud,” märkis Meredith kuivalt.

      „Ja pealegi…” alustas Bonnie, kui miski teda katkestas. Heli oli lõikav ja kile ja kadus peagi, kuid polnud vähimatki kahtlust. See oli karjatus. Sellele järgnes surmavaikus ja siis hakkasid äkki kõlama läbilõikavad kriisked.

      Sekundi murdosa jooksul olid kõik tüdrukud magamistoas otsekui paigale tardunud. Siis jooksid kõik uksest välja ja trepist alla.

      „Vickie!” Pikakoivaline Meredith jõudis esimesena allkorrusele. Vickie seisis seinakapi juures, käed näo ees, otsekui üritaks end millegi eest kaitsta. Ta klammerdus ikka veel karjudes Meredithi külge.

      „Vickie, mis on?” nõudis Caroline, tema hääl kõlas rohkem vihaselt kui kohkunult. Kõikjal põrandal vedelesid lauamängude karbid, Monopoli nupud ja mälumängu kaardid. „Miks sa karjud?”

      „See haaras must kinni! Ma küünitasin ülemise riiuli poole ja miski haaras mul pihast kinni!”

      „Selja tagant?”

      „Ei! Kapist.”

      Jahmunud Bonnie vaatas lahtisest kapiuksest sisse. Talvemantlid rippusid tihedalt üksteise vastas, mõned olid nii pikad, et ulatusid põrandani. Meredith vabastas end õrnalt Vickie haardest, võttis vihmavarju ja torkis sellega mantleid.

      „Oi, ära…” alustas Bonnie tahtmatult, kuid vihmavari puudutas üksnes kangast. Meredith lükkas mantlid eemale ja nende tagant tuli nähtavale seedripuidust kapisein.

      „Kas näed? Seal pole kedagi,” ütles ta kergelt. „Aga tead, mis siin on, nimelt need mantlivarrukad. Kui sa ennast välja sirutasid, siis võis tõesti tunduda, et keegi võtab sul kätega ümbert kinni.”

      Vickie astus sammukese ettepoole, puudutas mantlikäist ja vaatas üles riiuli poole. Ta pani käed näo ette, pikad siidised juuksed langesid loorina üle käte. Ühe jubeda hetke jooksul arvas Bonnie, et ta nutab, siis aga kuulis ta naeruturtsatust.

      „Oh issand! Ma tõesti arvasin… oh, ma olen nii loll! Ma koristan ära,” ütles Vickie.

      „Hiljem,” ütles Meredith rahulikult. „Lähme elutuppa.”

      Bonnie heitis minema hakates kapile veel ühe mõtliku pilgu.

      Kui nad kõik diivanilaua ümber kogunesid, mõned tuled efekti mõttes ära kustutatud, seadis Bonnie sõrmed kergelt väikesele plastist osutile. Ta polnud kunagi varem ouija lauda kasutanud, kuid teadis, kuidas seda tehakse. Osuti liigub ja näitab sõnumi edastamiseks tähtedele – muidugi kui vaimud on üldse nõus rääkima.

      „Me kõik peame seda puudutama,” ütles ta ja jälgis, kuidas teised tema käsku täidavad. Meredithi sõrmed olid pikad ja nõtked, Sue omad saledad ja ovaalsete küüntega, Caroline’i küüned olid vasekarva lakiga kaetud ja Vickie omad näritud.

      „Nüüd sulgeme silmad ja keskendume,” ütles Bonnie vaikselt. Oli kuulda ootusärevaid ohkeid, kui tüdrukud talle kuuletusid, õhkkond mõjus kõigile.

      „Mõelge Elenast. Kujutlege teda. Kui ta on seal kusagil, siis tahame me teda siia kutsuda.”

      Suur tuba oli vaikne. Suletud silmalaugude taga nägi Bonnie kahvatukuldseid juukseid ja lasuriidikarva silmi.

      „Tule, Elena,” sosistas ta. „Räägi minuga.”

      Osuti hakkas liikuma.

      Mitte keegi neist ei saanud seda juhtida, sest kõik hoidsid eri kohtadest kinni. Sellegipoolest libises väike plastkolmnurk sujuvalt ja kindlalt mööda lauda. Bonnie hoidis oma silmad kinni seni, kuni see peatus ja vaatas siis. Osuti näitas sõnale Jah.

      Vickie niitsatas vaikselt.

      Bonnie vaatas teistele otsa. Caroline hingeldas, tema rohelised silmad olid pilukile tõmbunud. Sue oli ainuke, kelle silmad olid endiselt resoluutselt suletud. Meredith paistis väga kahvatu.

      Kõik nad eeldasid, et tema teab, mida järgmiseks ette võtta.

      „Keskenduge,” ütles Bonnie neile. Ta tundis, et pole selleks õieti valmis, ja ühtlasi tundus kuidagi tobe tühja õhuga rääkida. Aga tema oli ekspert, nii et tal tuli seda teha.

      „Kas see oled sina, Elena?” küsis ta.

      Osuti tegi väikese ringi ja naasis siis sõna Jah juurde.

      Äkki hakkas Bonnie süda nii kõvasti peksma, et ta kartis, et tal hakkavad käed värisema. Plastosuti tema sõrmeotste all tundus teistsugusena, otsekui oleks see elektrit täis ja läbi selle voolaks mingi üleloomulik energia.