Taevatagune suurem ilm. Siim Veskimees

viirg, mis paistis laialiroomava katuse vahelt. Trepp hakkas end kokku korjama niipea, kui ta üles sai ja kaaslase järel edasi liikudes registreeris ta luukide sulgumise momendi eksimatult sellega paratamatult kaasneva ülikerge õhurõhu muutuse järgi.

      Nad tõusid kuhugi laeva keskele ja korraga tundus, et nad on astunud avatud rõdule. Ent loomulikult oli see vaid kujutis.

      „Istu,” viipas Zätereit diivanite poole ja sättis end puldi taha. Esimese asjana, juba siis, kui ta alles kõndis, tabas ta käsi mingit klahvi ja vaikse õõtsatusega hakkas angaaripõrand allapoole vajuma. Laeva kiirus suurenes ruttu, kuigi mingit kiirendust tunda ei olnud. Juba laius nende all lennuvälja katus, luuke täis kui pikalikeeratud üürimaja sein, see tõmbus kokku ja valgete varjudena vuhvatasid allapoole pilved. Õhtutaeva määritud samet muutus kiiresti puhtaks põhjatuseks ja kuidagi märkamatult hakkas horisont allapoole vajuma, all mõõtmatuna laiunud pinnast sai hoomatav kera. Mingid kirjad välgatasid, mingid hääled õiendasid vaikselt, laev kaldus, planeet oli korraga küljel ja jätkas kokkutõmbumist, hetkeks sähvatas ere valgus kusagilt tagapoolt, ent enne, kui mehed õieti silmigi kissitada jõudsid, korrigeeris automaatika niigi ohutu ekraanide valguse sobivasse skaalasse ja planeedi varjust välja jõudnud päikesest sai ilus helekollane ketas.

      „Meil on tund aega, enne kui sädetagusesse läheme,” lausus Zätereit vaikselt ja Tedus võpatas. Ta oli ilmselt pikki minuteid jõllitanud eemalduvat planeeti, ise sügavalt mõttes.

      „Soovid sa midagi? Või näitan sulle ära kajutid? Meid on vaid kaks, nii et sa saad valida.”

      Tedus noogutas hajameelselt ja tõusis. Peremehele järgnedes avastas ta, et laeva eluruumide osa ei olegi nii suur, kui ta oli oletanud, igatahes heitis ta ruumidele huvitu pilgu ja noogutas ühe juures – ega need oluliselt üksteisest ei erinenudki.

      „Sa võid ju hiljem ka kolida,” lubas Zätereit muigamisi, nähes suurepäraselt teise segadust. „Minu enda oma on siin, seda ei saa, teised on vabad,” viipas ta käega, juhtimisruumi tagasi suundudes, pisut kuutõbise ilmega noormees sabas.

      „On sul head konjakit?” küsis viimane mornilt, taas diivanil eemalduvat planeeti silmitsedes. „Ja kui juba selleni läks, võiks paluda musta teed, keskmise kangusega, suhkruta.”

      „Laeva nimi on Anu,” sõnas peremees. „Anu, sa kuulsid.”

      „Jah, ma kuulsin,” lausus tasane meeldiv naisehääl. „Mis on „hea”? Teega läheb kolm minutit.”

      Zätereit silmitses oma kaaslast mõtlikult, siis peitis ohke ja imekerge sardoonilise irve. „Täna on see Lavredonnar VSOP.”

      Ta tegi paar juhtimisliigutust ja selgitas siis kaaslasele: „Mul on ka päris ehtsat Rand Monaadi ja Luadraud, XO variandid, kuid suhteliselt vähe. Pärast vaatad ise nimekirjadest. Täna, kui peamine eesmärk näib olevat end nokauteerida, soovitaksin lihtsamat maitset.”

      „Nokauteerida? On või?” Tedus mõtles hetke. „Vist on jah…” Ta tühjendas esimese talle ulatatud klaasi ja andis robotile märku see uuesti täita, jõi teist aeglasemalt ja maitses siis vahepeal tulnud teed. Võpatas, jäi auravat tassi silmitsema ja maitses aeglasemalt. „Ah sellepärast läks kolm minutit…” pomises ta. „Ta tõepoolest tegi seda. Ma mõtlesin, et lihtsalt automaatika on aeglane. Mis asi see õieti on? Ma pole vist elu sees midagi nii… head joonud.”

      „See on lihtsalt tavaline must tee, kasvanud Tuukani põhjakalda istandustes.”

      „Tuukan – mis koht see on?”

      „See on mu koduplaneet.”

      „Kas… kas kõik selles maailmas on nii hea?”

      „Maitse asi. Üldiselt on Tuukan jah väga maitsev maailm, sealne toit on selgelt parem kui enamikus muudes maailmades kasvatatud, ja loomulikult varustan ma oma laeva kodus.”

      Tedus maigutas. „Ma olen püüdnud kujutleda, mis tunne on saada korralikku toitu… see tähendab kogu aeg süüa head toitu. Sellist, mida saab kohutava raha eest paremates restoranides. Ega tavalisel toidul ju midagi viga ei ole… ja üldse ei ole toidul erilist tähtsust…” Ta sattus segadusse.

      „Toidul on tähtsus,” lausus Zätereit vaikselt. „Elu peab hea olema – milleks muidu üldse elada? Mis mõtet on näha kurja vaeva tsiviliseerumisega, kui sa ei saa endale lubada lihtsaid mõnusid. Anna andeks, aga militariseerumise hind on alati üks ja sama – te seal Jaburusel sööte solki ja käite kaltsudes. Enamik maailmu on määratult paremad kui teie hall, väiklane, tölp ja kuri impeerium.” Ta turtsatas. „Info varjamisest algab kõik – kui see juhtub, on maailm hapuks läinud. Muidugi on odavam sulle ajupesu teha, et frentš on ainus õige riietus ja toidu maitsel pole tähtsust, kui see on toitev. Aga riietus… kui lased vaimu pudelist välja, ei saa seda enam tagasi. Lubad korralikke riideid, tulevad teised normaalse elu avaldused järele.”

      „Isegi Zaatsi on vabam, enamik ei käi vormis, Utorust ma ei räägigi – need meie pealinnad… Aga sa ju tead.” Tedus väärutas huuli. „Me ju teame, et mõned Piiritagused maailmad on üsna sübariitlikud,” lausus ta piprase eneseirooniaga. „Et on hunnik unustatud kolkaid, mis arvavad, et nad on tsivilisatsiooni tipud. Et on mingid lepingud, mingid demilitariseeritud maailmad, mille isoleeritust ja omaetteolemist Impeerium respekteerib. Et kusagil olla veel inimeste ühendusi, mis aga olevat liiga nõrgad, et tegelikult midagi ära teha.

      Ma pole seda kunagi uskunud, kuid ma pean selle küsimuse esitama – kui võimas on Föderatsioon?”

      Zätereit ohkas. „Föderatsioon ei ole Impeeriumiga võrreldav üheski lähenduses. Ruum, mis hõlmab Föderatsiooni lepingutega kaetud maailmu, on tuhat korda suurem kui Rahutoojate Impeerium, kuid see ei ole ühtne. Selles on omad vabariigid ja keisririigid, on karjakasvatajate arkaadiad, mille vallutamiseks piisaks ühest ründelennukist, ja on usufanaatikute sõjaväestatud ordud, kes loeksid jumala õnnistuseks, et just neid rünnati ja mõnel neist õnnestub auga – lahingus – surra. Ütleme nii, et vaevalt on Föderatsioonis liitu või riiki, mis suudaks üksi Impeeriumile sõjaliselt vastu seista, kuid kui Impeerium otsustaks Föderatsiooni rünnata, ületaks see kaugemate maailmade jaoks vaevalt uudise läve. Lähemad paneksid kokku ohu kõrvaldamiseks piisava jõu.”

      Tedus muigas taas kibedalt. „See oli üks põhjustest, miks ma ära tahtsin. Maailm on suurem kui Jab. Su laev – on selliseid palju?”

      Zätereit muigas omakorda ja raputas kergelt pead. „Ka parimad nende hulgast… Kui kohutav see tegelikult on – selliste sõjaliste maailmade desinformatsiooni mõju. Sa tead, et midagi on viltu, kuid sa ei kujuta ette, kui palju on tegelikult teisiti. Põhimõtteliselt teisiti. On tuhandeid – mitte inimesi, rahvaid! – kel on igal perel oma sädelaev. Nad elavadki tähtede vahel. Galaktikas on sada miljardit tähte. Inimkond ei hõlma sajandikkugi sellest, kuid see sajandik on miljard tähte. Miljon elamiskõlblikku maailma. Kaua kuluks aega, et need kõik läbigi käia! Mitukümmend tuhat aastat kirjutatud ajalugu, millele eelneb vähemalt – vähemalt! – kümme korda pikem periood, millest me teame vaid legende… Föderatsioon ei sega end Rahutoojate Impeeriumi taolistesse asjadesse. Me ei suuda ega jõua. Keegi ei suuda vastutada terve Galaktika saatuse eest. Inimkonna saarekesi, kolooniaid peaks olema isegi teistes galaktikates – aga juba sinnaminek võtab ka parima tehnika korral sajandeid. Sajandeid! Vaata seda tähist ülevust – vaata ja proovi ette kujutada, kui suur see on!”

      Tedus libistas pilgu üle hõbekirjalise sügaviku ja pööras taas pilgu eemalduvale planeedile.

      „Mida me tegema läheme?”

      „Kas sa tead, mis asi on Tau Sõrmus?”

      Teduse huuled tuksatasid ja ta vaatas teist taas oma paarkümmend sekundit raskesti mõistetaval ilmel.

      „Esoteerika, legendid,” poetas ta lõpuks.

      „Sa teed edusamme,” märkis Zätereit heatahtliku muigega. „Mida muud sa teada saadki, aga vähemalt tegid sa juba õige järelduse.”

      Ta pöördus korraks enne jätkamist oma aparaatide poole. „Teeme nii – Feree laeb niipalju kui jõuab ja peale seda kulub mul vähemalt