Taevatagune suurem ilm. Siim Veskimees

Hesedda Sisemine Ring.”

      Feree ohkas. „Ja sa ei ole ikka veel öelnud…”

      „Sest see on tõesti tuline teema. Me peame pöörduma tagasi sinna, kus sa elasid mingid aastakümned nii kaks ja pool sajandit tagasi, pärast seda, kui sa esimest korda Jaburuse jaoks liiga vanaks jäid. Ja juhtunud on see, mida mõned sealsed religioonid oma tantsuplatsidel kogu aeg oodanud on. Initsiatiiv aga tuli impeeriumist.”

      Feree vaikis omakorda minuti ja teda huviga silmitsev Tedus fikseeris, et ta sõrmeotsad värisevad.

      „Nii et see on tõesti midagi väga põrutavat?” pigem kviteeris noormees kindlat teadmist.

      „Ja ma pean Zätereitiga nõustuma, et parem on momendil rohkem mitte öelda,” poetas Feree siis tuhmil häälel, mis reetis, et tal oli enda kogumisega tegemist. „Ainult et – ma ei saa tulla. Ma mõistan probleemi tähtsust, ma hindan su pakkumist, Zätereit, kuid ma ei saa tulla. Ja ma ei saa praegu seletada, miks. Tedus – sina võiksid minna minu eest. Sa oled parem sädefüüsika spets kui mina. Ära punasta ja ära vaidle vastu, oled küll! Lisaks… loodetavasti on Anul piisavalt vaba ruumi? Ma saan kogu enda ja Malle mälu teile kaasa anda, seal on kõik olemas.”

      Zätereit kaalus teda taas tükk aega pilguga. „See peab siis nii olema… Ma hindan su pakkumist ja minu poolt jääb su staatuse taastamine kindlasti jõusse.” Ta ohkas ja pöördus Tedusi poole: „Kui ruttu sa saad end valmis seada? Arvesta, et niipea, kui sa vaid sadama poole vaatad, võidakse takistusi tegema hakata. Lihtsalt igaks juhuks.”

      „Kui ruttu…” Tedus vangutas pead. „Võin ju kohe. Kas peale starti saab üldkanalite kaudu planeediga ühendust?”

      „Jah.”

      „Kuid kas see on nii, et niipea, kui stardime, olen ma kaotanud oma senise positsiooni? Risk, mida te mulle pakute, on tohutu – kuni ma ei tea, mis teisel kaalukausil on.”

      „Sul ei ole ju keelatud kiiresti kuhugi minna? Võtta vastu mingit kiireloomulist ja ajutist tööd?”

      Seekord vaatasid Tedus ja Feree teineteisele otsa ja puhkesid naerma.

      „Nii et ma eksin,” konstateeris Zätereit kuivalt.

      „Oo jaa,” Feree noogutas ja muutus korraga nukraks. „Iga impeerium hakkab millalgi piirama oma kodanike vabadust. Et töötada Akadeemias, peame olema sõjaväelased, ja sõjaväelased täidavad käsku. Meilegi on neid antud üks paras ports.

      Zätereit, kas sa oled ka reaalselt kusagil siin lähedal? On sul transpordivahend – nii linnas liikumiseks, kui Anu pardale minekuks?”

      „Jah – vastus mõlemale küsimusele. Auto seisab ülikooli peaukse ees parklas. Sealt ma praegu teiega räägingi.” Tema ümber virvendas teine pilt, mis näitas teda suletud silmadega pehmel istmel.

      „Tedus, mine Zätereiti juurde ja sõitke panka. Poiss, ma annan sulle käsu. Mina annan sulle lepingu. Annan ka kõigi oma pangaarvete ja seifide koodid ning juhised, kuidas neid kasutada.” Ta vajutas nuppudele laual. „Nüüd oled sa sees, kas tead seda? Ole õnnelik… Sa ei ole, usu mind. Zätereit, jätame andmekanali avatuks, selle kaudu laen ma ennast Anusse. Tedus – mine!”

      Noorem mees hajus.

      „Mis Mallest endast saab?” küsis Zätereit.

      Feree raputas pead. „Selleks ei ole aega. Aga palun tule sellele ühel päeval järele. Või saada Tedus.”

      „Ma teen seda. Sul läheb raskeks – sa võtad suure vastutuse?”

      Feree muigas. „Pole vaja tühje viisakusi. See pole sinu mure.” Ta pöördus ära. „Taasta siis mu staatus. Sa ju teed seda?”

      „Ma teen seda. Tedus tuleb. Ma pean pisut viisakusetult lahkuma.”

      Mehed vaatasid teineteisele otsa ja siis hajus Zätereit koos oma aknalauale maandunud kookoniga. **

      Tedus Maleno astus ülikooli peauksest välja ja heitis pilgu kõrgele valkjassinisele taevale, kus kahvatut, juba horisonti riivavat päikest läbi igavese uduviire täpselt niipalju näha oli, et varjud olid vaevutabatavad. Ta astus pargitud autode vahelt läbi sinnapoole, kus ta teadis märgendite järgi olevat temaga enne virtuaalis kõnelenud mehe masina. Ta mühatas omaette, kui avastas kõrgklassi limusiini.

      „See masin ei ole just eriti konspiratiivne,” teatas ta sisse istudes, kui uksed tema lähenemisel avanesid ja nad olid salongisügavuses istuva mehega vahetanud lühidad noogutused.

      „Ent see ei peaks ju midagi väga erilist olema? Ma ei tee midagi ebaseaduslikku.”

      Nad silmitsesid teineteist pisut aega.

      „Oled sa valmis? Panka?”

      Tedus noogutas rabedalt ja avastas korraga, et ta suu on kuiv. Korraga läbis ta pea tuhat vastuväidet, miks ta kuidagi minna ei saaks, kuid ta andis endale aru, et lähemal uurimisel ei olnud need arvessevõetavad. Juba selle lühikese teekonna jooksul oli ta üllatusega avastanud, et tegelikult ei olnud tal midagi, kohe mitte midagi, mis oleks päriselt, arvessevõetavalt takistanud teda kohe teele asumast. Endalegi üllatuseks leidis ta, et see seiklus, ükskõik kui pöörane või lühiajaline see olema saaks, oleks kindlasti parem, kui ta senine rabelemine ülikoolis…

      Sõit oli lühike ja varsti istusid nad kõrvuti Jabi suurima panga erakabinetis. Tedus vaatas oma terminali ja pidi mitu korda silmi pilgutama, sest kirjaridadest ekraanil oli selge, et ta saab tohutu majandusliku võimu, mida on palju rohkem, kui ta reaalselt kogu elu jooksul saavutada suudaks. Ta leidis end naeratamas ja lõi omalt poolt sisse vajalikud koodid. Vähem kui kümne minutiga oli kõik korras. Zätereit oli vahepeal kusagilt välja võtnud mahuka pudeli ja klaasid, nad lõid kokku ja jõid, ning siis puhkes Zätereit naerma. Korraga leidis Tedus end kõige rohkem kartmast, et see kõik oli nali… ei veel hullem, Julgeoleku provokatsioon… Ent siis ta taipas, et mees naerab kergendusest.

      „Sa oled Hesedda! Ükskõik mis elu sa oled elanud, kui vähe sa ka tead meist ja meie tegemistest, ei lase see veri sind päriselt süldistuda. Me oleme vennad!”

      Selline kogus kanget alkoholi pani ta läkastama, kuid ta kogus end kohe vapralt ja pühkis pisarad silmist.

      „Ja nüüd – kaome siit planeedilt,” pilgutas Zätereit, ta uus tööandja talle silma.

      Teduse üllatuseks ei suundunud nad mitte suure kosmosesadama poole. Mõne hetke pärast ta taipas, kuhu nad lähevad – otse sealsamas vanade tehaste vahele oli kiilutud väiksem, mida mõnikord kasutasid piiriasukate laevad. Tedus ei olnud aga mitte kunagi isegi mitte kohanud inimest, kellel oleks isiklik sädelaev. Kuuldavasti olid need piirialade kaupmeestelgi nii-öelda „kamba peale”.

      Tasapisi hakkas talle kohale jõudma kogu asja tõsidus. Maailma piirid avardusid. See mees oli tulnud väga kaugelt. Ta ei olnud eriti tõsiselt võtnud igasuguste ametijuppide hoiatusi, et teda või kedagi teist Akadeemias peetakse sihikul ta teadmiste pärast. Ta teadis, et kusagil väljaspool Rahutoojate Impeeriumi on jõud, kes soovivad teostada fundamentaaluuringuid sädefüüsikas vallas ja vajavad meeleheitlikult võimalikest parimaid spetsialiste, kuid see väljaspool oli tähendanud piiriasukaid. Kas tõesti olid rahutoojate teadmised ruumi struktuurist ka üldisel tasemel midagi väärt?

      Ent igal juhul soovis ta minna. Ta oleks eelistanud kasvõi natukeseks planeedilt minema saada, et seiklus, kui see ka pidi lõppema piinlike seletuste ja vabandustega, ei lõppeks enne, kui õieti alata sai. Korraga ta taipas, kui väga ta oli vihanud oma elu, seda sõjaväelaslikku reglementeeritust, pidevat tähenärimist ja üksteise taga luuramist, pidevat silmakirjalikkust ja emotsioonitust – ebainimlikkust, mis mädanikuna sõi Rahutoojate Impeeriumi ühiskonda.

      Limusiin tegi head sõitu (ilmselt vastasid tõele jutud, et selle klassi autodele antakse suurem kiirus ja nad lubatakse eelisjärjekorras läbi) ja juba veerand tunni pärast tuhisesid nad läbi kollaselt vilkuva värava, pöörasid paar korda mingites metallkäikudes ning peatusid lõpuks otse avatud luukidega ootava laeva all.

      Tedusile ei antud aega seda silmitseda, sest Zätereit viipas kannatamatult