Taevatagune suurem ilm. Siim Veskimees

ju palus usaldust…” Feree toonis oli sünget huumorit.

      Mees toolis kehitas õlgu. „Malle, kas sa kuuled mind?”

      „Ma kuulen sind, isand Zätereit. Mul on hea meel, et sa elus ja terve oled. Sellest on palju aega möödunud, kui me viimati vestlesime.”

      „Rohkem kui 400 aastat. Mul on kahju, et sa pidid paikseks jääma.”

      „Ka mul on. Kuid ma saan hakkama. Isand Feree on minu eest hästi hoolitsenud.”

      „Kena.” Mees noogutas. „Kas poleks targem olnud laev alles jätta?” küsis ta siis professorilt.

      „See ei olnud võimalik. Ma osalesin Ktilekarma lahingus, laev sai mitmeid tabamusi. Tollal ei olnud impeeriumil ei teadmisi ega tootmisvõimsust, et seda tüüpi laeva taastada.”

      „Vabanda, et ma küsin, kuid kas sa ei saanud pöörduda mõne sõbra poole? Jah, sa olid pagendatud, kuid ilmselt oleks keegi ikka sind aidanud?”

      „Ma ei soovinud seda. Sa räägid mu pagendusest minevikuvormis? Minu teada olen ma ikka veel pagendatud.”

      „Nelisada aastat on möödunud. Perekonnal on pikk mälu, kuid… Sa oled üks meist ja sul on teeneid. Enamik ei mäletagi, miks sind pagendati.”

      „Seda on mulle juba räägitud. Nii et selle pagenduse unustamine on samasugune suhtumise küsimus, kui et ma siin vabatahtlikult olen.”

      „Vabanda, et ma küsin – miks sa siin oled?”

      „Sa tead vastust. Ma lootsin, et Rahutoojate Impeerium… saab pisut suuremaks, kui see saanud on.”

      Zätereit noogutas aeglaselt. „Karthau Feree, ma isegi ei tea, kui vana sa oled, kuid minust oled sa kordi vanem. Sul on siin olnud kolm peret ja sul on vähemalt 50 otsest järglast. Praegu oled sa taas sellel piiril, kus hakkab kahtlane tunduma, et ametlikult 70-aastane õppejõud ikka nii 40 – 45 välja näeb. Su viimane naine vihkab sind, sest ta on aastatega aru saanud, et sinuga ei ole asjad korras, tema vananeb, aga sina mitte ja sa kasutad oma ametiposti noorte naistudengite keppimiseks. Sa osutad juhtivatele klannidele teeneid, kuid nemadki taluvad sind vaid hädavaevu, teades, kes sa oled. Sind kardetakse ja austatakse, kuid teened – ma mõtlen tõelised teened –, mida sa osutasid, on väga kaugele minevikku jäänud. Rahutoojate Impeerium on kasvanud oma loomuliku piirini, edasi ei tule enam midagi. Praegu oled sa ekstsentriline professor, kellest kolleegid anekdoote räägivad, ja kõik on parimas korras, kuid õige varsti pead sa lavastama oma surma ja terveks põlvkonnaks kaduma, enne kui võid end taas avalikkusele näidata. Muidugi sa oskad ja suudad seda, ainult et see kõik on mõttetuks muutunud.”

      Feree mõõtis teist pikal pilgul. „Ma ei saa öelda, et sa väga palju eksiksid. Samas pole sa selle paari päevaga, mis sa siin ringi oled jõlkunud, ka peamisele pihta saanud. Mul on siin palju teha ja Rahutoojate Impeeriumil on tulevikku. Ma saan seda maailma aidata. Õige muidugi on, et kõik pole läinud nii, nagu ma tahtsin. Üks inimene ei loo maailmu.” Ta kehitas nukralt õlgu. „Õige on ka see, et ma arvasin, et suudan rohkem ära teha. Kuid ega ma ei kahetse. Need olid suurepärased aastad – ma elasin ja olin õnnelik.”

      „Seda ma mõistan,” noogutas Zätereit aeglaselt. „Muide, kas mõni su naistest teadis, kes sa oled? Oma laste kohta oled sa info meile edastanud, kuid ka nemad vist ei tea?”

      „Nad ei ole kunagi teadnud… Kas sa kavatsed mulle sellega survet avaldada? Milleks see kõik? Mida me Suguvõssa kuuludes kaotame või võidame?”

      „Suhtlemine Suguvõsaga on vabatahtlik. Mind on see tohutult aidanud. Mis ma ilma oleksin?”

      „Ma kummardan su enesekriitikavõime ees,” ühmas Feree.

      „Tänan,” kviteeris teine kuivalt. „Kas sul oli mingeid tulevikuplaane, milles ükski Suguvõsaga seotud inimene ei osale?”

      Feree urises. „Sa oled Suguvõsa vääriline vähemasti su irriteerivas võimes elementaarseid tõdesid vastikuks keerata. Milleks sa tulid?”

      „Mul on su abi vaja. Ma pakun sulle tööd. Vastutasuks annan hääle su staatuse restauratsiooni toetuseks.”

      Feree purskas naerma. „Kas sul on garanteeritud mõju Sisemisele Ringile?”

      „Ma kuulun Sisemisse Ringi.”

      Mees jäi vait ja noogutas siis aeglaselt ning hillitsetud kurbusega. „Lapsed kasvavad… Ma ei teadnud seda. Ma olen tõepoolest kaua ära olnud…” Ta libistas pihkudega üle näo. „Aga sa ikka ei öelnud, mida sa minust tahad? Me mõlemad teame, et ma tean sinust hetkest, mil Anu siia süsteemi sisenes. Järelikult polnud mul sinuga millestki rääkida. Ja nüüd…” Ta vangutas vaenulikult pead.

      Zätereit ägises tasa. „Jah, ma tean, mu amet on ebameeldiv olla. Jah, ma valisin momendi. Sa oled viimased päevad tegelenud enda evakueerimise, jälgede kaotamise ja tagala kindlustamisega. See on ka arvatavasti põhjus, miks Tedus arvas, et ta ei saa enam kauem viivitada – midagi on toimumas. Ja kurat teab, kes veel peale tema seda märganud on. Sest midagi ongi juhtunud ja kui keegi, kes sellest teab, on ka väga tähelepanelikuks muutunud, võib ta väga närviliseks minna, seostades sinu rabelemist…” Ta tegi ebamäärase viipe ja vaikis paar sekundit. „Ma annaksin siiski sulle niipalju vabadust, kui saan.”

      Mõlemad vaatasid seni vaikides kuulanud noormehe poole ja Feree muigas taas oma kummalist muiet. „Olgu siis. Tedus, see mees on Hesedda Jekkous Fara harust. Kas sa tead, mis on Hesedda Suguvõsa? Laienenud pupillide järgi otsustades tead sa vähemalt midagi. Mina olen Hesedda Indris Fara harust. Minu vanavanaema oli Maia Lee Ogre ja ta peaks olema ka tolle mehe kuuenda põlve esivanem. Maia isa oli Oldraus Feree, sealt on tulnud minugi nimi ja nüüd tuleb oluline osa – need kaks mainitud inimest on ka sinu otsesed esivanemad, sest sa oled mu tütretütrepoeg.”

      Tedus ainult maigutas, sellal kui Zätereit tõusis ja tema ees kummardas. „Meeldiv kohata inimest samast verest. Loodan, et sa oled selle vääriline.”

      Tedus maigutas veel minuti. „Rõõm on minu poolel,” ohkas ta siis. „Ma vähemasti siiralt üritan selle vääriline olla.” Ta tundus olevat üsna segaduses, kuigi püüdis seda mitte välja näidata.

      Minut aega valitses ruumis vaikus.

      „Nüüd ma saan muidugi paljudest asjadest aru…” alustas Tedus lõpuks mõtlikult. „Terenkiid teavad tõesti midagi – ma ei tea, mida. Minuga võeti ühendust, midagi on liikvel…” Ta krimpsutas nägu. „Õpetaja, mul on väga piinlik selle video pärast. Ent ma tahtsin saada midagi, ükskõik mida. Ma olin veendunud, et sa kaod mõne päeva pärast.”

      „Unusta see,” muigas Feree. „See on tõesti tähtsusetu. Zätereit on luuraja. Nagu sa tähele paned, ei ole ta veel vähimatki vihjet andnud, mis siis õieti lahti on, kuid tema tulek tähendab pahandusi. Ära kunagi alahinda seda meest. Jah, ma olen ummikusse jõudnud. Tegelikult olen ma juba paar aastat teinud ettevalmistusi kadumiseks. Ma ei taha enam olla õppejõud, ma ei taha…” Ta vaikis paar sekundit. „Zätereit, meie vestlusel ei ole mõtet, kui sa lõpuks ei selgita, miks sa tulid oma tuhat valgusaastat kodust Rahutoojate Impeeriumisse?”

      „Ent ikkagi…” alustas Zätereit mõtlikult. „Vabanda mu küsimust, kuid kui põhjalikult sa seda noormeest tunned? Saa minust õigesti aru,” pöördus ta kohe ise kõnealuse poole. „Pigem tuleks sind nüüd kaitsta. Sest õige varsti läheb siin lahti üks verine möll. Suvalise seiklejahinge puhul ma eriti ei kõhkleks teda vajadusel supi sisse tirimast, eriti kui ta ise seda nõuab, kuid suguvõsa liikmete ees on mul kohustused.

      Ilmselt oleks perele kasulik, kui keegi siin su asjad korda seab?” küsis ta uuesti Fereelt.

      „Sa ei ole ikka öelnud, mida sa mulle pakud?”

      „Seiklust. Suurt ja ohtlikku seiklust. Noh, ma võtan sellest ju ise ka täiega osa, nii et loodetavasti üleelatavat. Loomulikult makstakse selle eest – ma mõtlen lisaks su staatuse küsimusele. Lepingu saab standardkanalite kaudu ära saata ja pere siinsete asjade korrastamiseks sa ilmselt majanduslikku abi ei vaja?”

      „Ei,