Ameerika. Loss. Franz Kafka

ja tööriistade ruum.»

      «See on ju imepärane,» ütles Karl.

      «Siin käib igasugune areng nii kiiresti,» ütles onu kõnelust katkestades.

      Ühel päeval tuli onu veidi aega enne lõunat, mida Karl kavatses üksi süüa nagu tavaliselt, ning palus Karlil kohe musta ülikonna selga panna ja temaga koos lõunale tulla, millest võtavad osa veel kaks ärisõpra. Sel ajal, kui Karl kõrvaltoas ümber riietus, istus onu kirjutuslaua äärde ja vaatas läbi just alles lõpetatud inglise keele harjutuse, lõi käega vastu lauda ja hüüdis valjusti: «Tõesti suurepärane!»

      Kahtlemata edenes Karli riietumine seda kiitust kuuldes paremini, aga ka tema inglise keele oskus oli tõepoolest juba üsna kindel.

      Onu söögitoas, mida Karl veel päralejõudmise esimesest õhtust mäletas, tõusid tervituseks püsti kaks suurt paksu härrat, üks oli Green ja teine Pollunder, nagu selgus lauavestluse käigus. Onu tavatses nimelt tuttavate kohta vaevalt mõne põgusa sõna poetada ja jättis alati Karlile võimaluse tema enda tähelepanekute varal kõike vajalikku või huvitavat avastada. Pärast seda, kui tegeliku söömise ajal oli arutatud ainult omavahelisi äriasju, mis tähendas Karlile head õppetundi kaupmeheväljendite osas, ja kui teda oli lastud vaikselt oma söögiga tegelda, nagu oleks ta laps, kes peab ennekõike kõhu korralikult täis sööma, kummardus härra Green Karli poole ja küsis eksimatult äratuntava püüdega hästi selget inglise keelt kõnelda, millised on üldiselt Karli esimesed muljed Ameerikast. Ümberringi valitsevas hauavaikuses aeg-ajalt onu poole pilke heites vastas Karl küllaltki põhjalikult ja katsus tänutäheks pisut New Yorgi kõnepruugiga sümpaatiat võita. Ühe väljendi puhul pahvatasid koguni kõik kolm härrat naerma ja Karl kartis juba, et ta oli mõne jämeda vea teinud; kuid ei, ta oli isegi midagi väga toredat öelnud, nagu härra Pollunder seletas. Sellele härra Pollunderile näis Karl üldse väga meeldivat, ja kuna onu ja härra Green jälle ärijuttude juurde tagasi jõudsid, laskis härra Pollunder Karli tugitooli endale lähemale lükata, päris talt alguses seda ja teist tema nime, päritolu ja reisi kohta ja rääkis siis lõpuks ka ise, et Karlile puhkust anda, köhides ja kiiruga iseendast ja oma tütrest, kellega ta elas väikeses maamajas New Yorgi lähedal, kus ta küll ainult õhtud veeta sai, sest ta oli pankur ja tema kutsetöö hoidis teda päev otsa New Yorgis kinni. Kohe sai Karl ka südamliku küllakutse sinna maamajja, nii värske ameeriklane nagu Karl tunneb ju kindlasti tarvidust vahel New Yorgist puhata. Karl palus sedamaid onult luba küllakutset vastu võtta ja onu andiski pealtnäha rõõmsal meelel loa, kuid nimetamata või kaalumatagi kindlat kuupäeva, nagu Karl ja härra Pollunder olid oodanud.

      Aga juba järgmisel päeval sai Karl korralduse tulla ühte onu büroosse (ainuüksi selles majas oli onul kümme erinevat bürood), kus ta kohtas onu ja härra Pollunderit üpris napisõnalistena tugitoolides lebasklemas.

      «Härra Pollunder,» ütles onu, teda oli toa õhtuhämaruses vaevalt näha, «härra Pollunder tuli sind oma maamajja viima, nagu see meil eile jutuks oli.»

      «Ma ei teadnud, et see juba täna peab toimuma,» vastas Karl, «muidu oleksin ma end valmis seadnud.»

      «Kui sa pole end valmis seadnud, siis lükkame ehk parem külaskäigu mõne järgmise korra peale edasi,» arvas onu.

      «Mis siin valmis seada!» hüüdis härra Pollunder. «Noor mees on alati valmis.»

      «Ma ei räägi tema pärast,» ütles onu külalise poole pöördudes, «aga tal tuleks ikkagi veel üles oma tuppa minna ja see peaks teid siin kinni.»

      «Sellekski on aega küll,» ütles härra Pollunder, «ma nägin ka seda viivitust ette ja lõpetasin täna varem töö.»

      «Sa näed,» ütles onu, «milliseid ebameeldivusi sinu külaskäik juba praegu põhjustab.»

      «Mul on kahju,» ütles Karl, «aga ma olen kohe tagasi,» ja tahtis juba minema joosta.

      «Ärge kiirustage,» ütles härra Pollunder, «te ei valmista mulle mingeid ebameeldivusi, seevastu teeb teie külaskäik mulle sulaselget rõõmu.»

      «Sa puudud homme ratsutamistunnist, kas sa juba teatasid seda?»

      «Ei,» ütles Karl, see külaskäik, millest ta oli rõõmu tundnud, hakkas koormaks muutuma, «ma ei teadnud ju – »

      «Ja tahad sellest hoolimata ära sõita?» küsis onu edasi.

      Härra Pollunder, sõbralik mees, tuli appi.

      «Me peame teel ratsakooli juures kinni ja ajame asja joonde.»

      «See juba läheb,» ütles onu. «Aga Mack ootab sind siiski.»

      «Ei ta oota,» ütles Karl, «aga kohale tuleb küll.»

      «No näed siis!» ütles onu, nagu poleks Karli vastus mingi õigustus.

      Jällegi otsustas härra Pollunder asja: «Aga Klara» – see oli härra Pollunderi tütar – «ootab teda samuti ja juba täna õhtul, küllap on temal Mackiga võrreldes eesõigus.»

      «Seda küll,» ütles onu. «Lippa siis oma tuppa,» ja ta lõi mitu korda just nagu tahtmatult vastu tooli käetuge. Karl oli juba ukse juures, kui onu teda veel kord küsimusega peatas: «Inglise keele tunniks oled sa hommikul vara jälle kohal?»

      «Noo!» hüüdis härra Pollunder ja pööras end üllatusest tugitoolis ringi, niipalju kui ta paksus seda lubas. «Kas ta ei tohi vähemalt homseks päevaks ära jääda? Ma tooksin ta siis ülehomme varahommikul jälle tagasi?»

      «Ei tule kõne allagi,» vastas onu. «Ma ei või ta õpinguid niivõrd käest ära lasta. Hiljem, kui ta elab iseendast korrapärast ametielu, luban ma tal hea meelega nii lahket ja austavat küllakutset ka pikemaks ajaks vastu võtta.»

      Mis keerutamine see küll on! mõtles Karl.

      Härra Pollunder muutus nukraks. «Aga ühest õhtust ja ühest ööst ei saa ju tõesti peaaegu midagi.»

      «See on minugi arvamus,» ütles onu.

      «Tuleb võtta, mis antakse,» ütles härra Pollunder, ja juba ta naeris jälle. «Niisiis, ma ootan!» hüüdis ta Karlile, kes ruttas minema, sest onu ei öelnud enam midagi.

      Kui Karl varsti reisivalmilt tagasi tuli, leidis ta büroost veel ainult härra Pollunderi, onu oli ära läinud. Härra Pollunder raputas ütlemata õnnelikult Karli mõlemat kätt, otsekui tahaks ta endale hästi tugevasti kinnitada, et Karl sõidab ikkagi temaga ühes. Karl oli veel kiirustamisest õige elevil ja ta raputas ka omalt poolt härra Pollunderi käsi, rõõmus selle üle, et saab linnast välja.

      «Ega onu pahaseks ei saanud, et ma kaasa sõidan?»

      «Oh ei! Nii tõsiselt ta seda kõike ju ei mõelnud. Tal on lihtsalt teie kasvatus südame peal.»

      «Kas ta ise ütles teile, et ta seda eelmist juttu nii tõsiselt ei mõelnud?»

      «Oo jaa,» venitas härra Pollunder ja tõestas sellega, et ta ei osanud valetada.

      «Kummaline, kui vastumeelselt ta mind teile külla lubas, kuigi te olete tema sõber!»

      Ka härra Pollunder ei osanud sellele seletust leida, olgugi et ta seda avameelselt ei tunnistanud, ning härra Pollunderi autos läbi sooja õhtu sõites mõtlesid mõlemad veel kaua selle üle järele, kuigi nad samas teistest asjadest rääkisid.

      Nad istusid külg külje vastas ja härra Pollunder hoidis jutustamise ajal Karli kätt oma peos. Karl tahtis rohkem kuulda preili Klarast, nagu teeks pikk sõit teda kärsituks ja nagu võiks jutustamisega varem pärale jõuda kui tegelikult. Kuigi ta polnud veel kunagi õhtul läbi New Yorgi tänavate sõitnud, kus trotuaaril ja sõiduteel tormles tuulekeerisena iga silmapilk suunda vahetav lärm, mis polnudki nagu inimeste tekitatud, vaid hoopis võõras element, ei läinud Karlile, kes härra Pollunderi juttu täpselt jälgida püüdis, miski muu korda kui härra Pollunderi tume vest ja sellest soliidselt ülekäiv tume kellakett. Tänavatest, kus rahvas suures varjamatus hilinemishirmus jooksujalu või kõigest väest kihutavates sõidukites teatrite poole rühkis, jõudsid nad üleminekurajoonide kaudu agulitesse, kus