Ameerika. Loss. Franz Kafka

et selle lõppu kellegi silm ei seletanud, nähtavale kõnniteed, täis sammhaaval edasiliikuvat massi, kelle laul oli ühestainsast inimhäälest ühtsem. Vabana hoitud sõiduteel oli siin-seal näha mõnda politseinikku liikumatu hobuse seljas, mehi, kes kandsid lippe või üle tänava ulatuvaid loosungikangaid, kaastöölistest ja sidemeestest ümbritsetud töölisjuhti või trammivagunit, mis polnud küllalt kähku pakku jõudnud ning seisis nüüd tühjana ja pimedana paigal, kuna juht ja konduktor platvormil istusid. Uudishimutsejad seisid salguti tõelistest demonstrantidest eemal ja ei lahkunud oma kohalt, kuigi sündmuste tegelik käik neile selgusetuks jäi. Karl aga naaldus rõõmsalt vastu käsivart, mille härra Pollunder oli talle ümber pannud; teadmine, et varsti on ta teretulnud külaline valgustatud, aiamüüriga ümbritsetud, koerte poolt valvatud maamajas, mõjus talle imeväärselt, ja kui ta ka algava unisuse pärast ei taibanud hästi kõike, mida härra Pollunder rääkis, või taipas ainult katketi, võttis ta end aeg-ajalt kokku ja hõõrus silmi, et natukeseks ajaks jälle kindel olla, et härra Pollunder pole tema unisust märganud, sest seda tahtis ta küll iga hinna eest vältida.

      KOLMAS PEATÜKK

Maamaja New Yorgi lähedal

      «Olemegi päral,» ütles härra Pollunder just ühel Karli jaoks kadunud silmapilgul. Auto seisis maamaja ees, mis New Yorgi ümbruse rikka rahva maamajade kombel oli ruumikam ja kõrgem kui muidu maamajad, mis ainult ühe perekonna kasutada on. Kuna valgustatud oli ainult maja alumine pool, siis ei saanudki silmaga mõõta, kui kõrgele üles maja küündis. Eespool kohisesid kastanipuud, mille vahelt – võrevärav oli juba lahti – viis lühike tee maja välistrepi ette. Oma väsimuse järgi oletas Karl autost väljudes, et sõit oli kestnud siiski küllalt kaua. Kastaniallee pimeduses kuulis ta enda kõrval tüdrukuhäält: «Lõpuks ometi on härra Jakob siin!»

      «Minu nimi on Roßmann,» ütles Karl tüdrukule, kelle kontuure ta nüüd juba eristama hakkas, ja võttis talle ulatatud käe vastu.

      «See on Jakobi õepoeg,» ütles härra Pollunder selgitavalt, «ja tema nimi on Karl Roßmann.»

      «See ei vähenda meie head meelt tema siinolekust,» ütles tüdruk, kes nimele mingit rõhku ei pannud.

      Ometi küsis Karl veel härra Pollunderi ja tüdruku vahel maja poole sammudes: «Teie olete preili Klara?»

      «Jah,» ütles tüdruk ja nüüd paistis majast veidi aimu andvat valgust tema näole, mida ta Karli poole kallutas, «aga siin pimedas ei tahtnud ma end esitleda.»

      Kas ta siis ootas meid võre ääres? mõtles Karl, kes kõndimisel vähehaaval virgeks sai.

      «Meil on täna õhtul muide veel üks külaline,» ütles Klara.

      «Ei või olla!» hüüdis Pollunder vihaselt.

      «Härra Green,» ütles Klara.

      «Millal ta tuli?» küsis Karl otsekui mingi aimuse sunnil.

      «Alles praegu. Kas te siis ei kuulnud eessõitvat autot?»

      Karl vaatas üles Pollunderi poole, et näha, kuidas tema asjasse suhtub, kuid Pollunderi käed olid püksitaskutes ja ta ainult trampis käies veidi kõvemini.

      «Pole mingit kasu, kui sa elad New Yorgile nii lähedal, rahurikkumisest ikka ei pääse. Me peame oma elukoha tingimata veel kaugemale viima, tulgu mul või pool ööd sõita, enne kui ma koju jõuan.»

      Nad jäid trepi juurde seisma.

      «Aga härra Green pole ju tükil ajal siin käinud,» ütles Klara, kes oli ilmselt isaga täiesti nõus, kuid tahtis sellegipoolest teda rahustada.

      «Miks ta pidi just täna õhtul tulema?» ütles Pollunder, ja need sõnad veeresid raevukalt üle ta paksu alahuule, mis nagu lõtv, raske liha ikka kergesti vabisema hakkas.

      «Seda küll!» ütles Klara.

      «Võib-olla läheb ta kohe jälle ära,» tähendas Karl ja imestas ise seda üksmeelt, mida ta nende veel eile võhivõõraste inimestega jagas.

      «Oh ei,» ütles Klara, «tal on isaga üks suur äriasi ajada, mille arutamine kestab vist kaua, sest ta juba hoiatas mind naljatoonil, et kui ma tahan viisakas perenaine olla, siis pean ma hommikuni pealt kuulama.»

      «Ah seda ka veel! Ta jääb siis ööseks!» hüüdis Pollunder, nagu oleks see veel kõige halva tipp. «Mul on kange isu,» ütles ta ja uus mõte tegi ta meele lahkemaks, «mul on kange isu teid jälle oma autosse panna, härra Roßmann, ja onu juurde tagasi viia. Tänane õhtu on juba ette rikutud, ja kes teab, millal teie onu teid järgmine kord meile lubab. Kui ma aga teid täna tagasi viin, siis ei saa ta teid järgmisel korral enam keelata.»

      Ja ta võttis Karlil juba käest kinni, et oma plaani teoks teha. Aga Karl ei liikunud paigast ja Klara palus teda siia jätta, sest vähemalt teda ja Karli ei saavat härra Green vähimalgi määral segada, ja lõpuks märkas Pollunder isegi, et tema otsus ei olnud päris kõigutamatu. Pealegi – ja see vahest oligi määrav – kuuldi korraga härra Greeni ülalt trepipealselt alla aeda hüüdvat: «Kuhu te ometi jääte?»

      «Tulge,» ütles Pollunder ja keeras trepi poole. Tema järel tulid Karl ja Klara, kes nüüd teineteist valguse käes uurisid.

      Kui punased huuled tal on, ütles Karl endamisi ja mõtles härra Pollunderi huultele, kui kauniks need olid muutunud tütre näos.

      «Pärast õhtusööki,» nii ütles Klara, «läheme kohe minu ruumidesse, kui teil midagi selle vastu ei ole, siis oleme vähemalt sellest härra Greenist lahti, kuigi isa peab temaga tegelema. Ja teie olete siis nii lahke ja mängite mulle klaverit, sest isa juba rääkis, kui hästi te seda oskate, mina aga olen muusikas kahjuks täiesti andetu ja ei puudutagi oma klaverit, nii väga kui ma ka tegelikult muusikat armastan.»

      Karl oli Klara ettepanekuga täiesti päri, kuigi ta oleks meelsasti tahtnud ka härra Pollunderit nende seltskonda tõmmata. Aga Greeni hiiglasekuju silmates – Pollunderi suurusega oli ta lihtsalt juba harjunud – , mis nende ees vähehaaval nähtavale ilmus, kui nad trepist üles läksid, kaotas ta igasuguse lootuse härra Pollunderit veel täna õhtul selle mehe käest mingil moel ära meelitada.

      Härra Green tervitas neid üpris rutakalt, nagu tuleks kaotatud aeg tasa teha, võttis härra Pollunderi käsivarrest kinni ning lükkas Karli ja Klara enda ees söögituppa, mis nägi tänu laual olevatele, näljastest lehevanikutest päid sirutavatele lilledele eriti pidulik välja ja sundis kahekordselt kahetsema härra Greeni häirivat juuresolekut. Karl, kes ootas laua juures, kuni teised istet võtsid, jõudis parasjagu rõõmu tunda, et aeda viiv suur klaasuks jääb lahti, sest sealtkaudu hõljus otsekui lehtlasse sisse tugevat lõhna, kui härra Green juba läks ähkides seda klaasust kinni panema, kummardus alumiste riivide juurde, küünitas end ülemisi sulgema, ja seda kõike säärase noorusliku kärmusega, et juurderuttaval teenril ei jäänud enam midagi teha. Härra Greeni esimesed laua taga lausutud sõnad avaldasid imestust selle üle, et Karl onult külaskäiguloa oli saanud. Ta tõstis ühe supilusikatäie teise järel suu juurde ning seletas Klarale paremat kätt ja härra Pollunderile vasakut kätt, miks ta nii väga imestab, ja kuidas onu Karli järele valvab, ja kuidas onu armastus Karli vastu on liiga suur, et seda veel onuarmastuseks võiks nimetada.

      Sellest pole veel küllalt, et ta siin ilmaaegu vahele segab, ühtlasi segab ta veel minu ja onu vahele, mõtles Karl ega saanud lonksugi kullakarvalist suppi kurgust alla. Aga siis jälle ei tahtnud ta märgata lasta, kui häirituna ta end tundis, ja hakkas tummalt endale suppi sisse kühveldama. Eine möödus aeglaselt nagu piin. Ainult härra Green ja iseäranis veel Klara olid elavad ning leidsid puhuti põgusaks naerukski juhust. Härra Pollunder laskis end vaid paaril korral vestlusse kaasa tõmmata, kui härra Green äriasjust rääkima hakkas. Kuid neistki arutlustest tõmbus ta peagi tagasi ja härra Green pidi teda mõne aja pärast jälle ootamatult üllatama. Ta rõhutas muide – ja siis juhtuski, et Klara pidi Karlile, kes jäi kuulama, nagu oleks mingi oht ähvardamas, meelde tuletama, et tema ees on praad ja et ta on õhtusöögil – , et algselt ei olnud tal kavas nii ootamatult külla tulla. Sest kuigi see äriasi, mis veel jutuks pidi tulema, on üsnagi pakiline, oleks kõige tähtsama võinud täna linnas läbi arutada