Ameerika. Loss. Franz Kafka

sai sellest valesti aru, küllap ta haistis Karli olekust salajasi etteheiteid, ja hea kavatsusega tal neid peast välja ajada hakkas ta nüüd oma tegude krooniks Karlile vastu vaidlema. Nüüd, kus härrad ümmarguse laua ääres olid ometi juba ammu nördinud kasutust kärast, mis häiris nende tähtsat asjaajamist, kus ülemkassiir leidis pikapeale kapteni kannatuse arusaamatu olevat ja oli valmis koheseks vihapurskeks, kus jälle täiesti oma isandate kilda kuuluv teener mõõtis kütjat metsiku pilguga ja kus bambuskepikesega härra, kelle poole kaptengi aeg-ajalt lahkelt vaatas, võttis lõpuks kütja suhtes juba täiesti tundetult, temast koguni tülpinuna väikese märkmiku taskust ja laskis ilmselt hoopis muude asjadega tegeldes silmadel märkmiku ja Karli vahet käia.

      «Ma tean,» ütles Karl, kes nägi vaeva enda vastu pöördunud kütja sõnavalingu tõrjumisega, kellel aga kogu selle vaidlemise käigus oli kütjale veel sõbranaeratuski varuks, «teil on õigus, on, ma pole selles ju kahelnudki.» Kartusest hoope saada oleks ta meelsasti kütja vehklevaid käsi kinni hoidnud või igatahes veel meelsamini ta nurka surunud, et talle tasakesi paari rahustavat sõna kõrva sosistada, mida keegi teine poleks pidanud kuulma. Aga kütjal polnud enam aru ega oidu peas. Nüüd leidis Karl juba sellestki mõttest mingit lohutust, et hädakorral saaks kütja oma meeleheite jõuga kõigist seitsmest siinolevast mehest jagu. Tõsi küll, nagu kirjutuslauale heidetud pilk selgeks tegi, oli seal pult üpris paljude elektrinuppudega, ja üksainus sellele vajutav käsi võis kogu laevatäie koridorides tunglevaid vaenulikke inimesi mässama panna.

      Siis astus too ometi nii huvitundmatu bambuskepikesega härra Karli juurde ja küsis mitte liiga valju, kuid kütja kisast siiski selgesti üle kostva häälega: «Mis teie nimi õieti on?» Samal silmapilgul, just nagu oleks keegi ukse taga seda härra märkust oodanud, kostis koputus. Teener vaatas kapteni poole, see noogutas. Siis läks teener ukse juurde ja avas selle. Väljas seisis vanamoelise noorkuuega keskmist kehakasvu mees, välimuse järgi õieti sobimatu masinate juures töötama, ja ometi oli ta – Schubal. Poleks Karl seda kõigi pilgust taibanud, mis väljendas teatavat rahulolu ja millest kaptengi vaba ei olnud, siis oleks ta seda oma kohkumuseks paratamatult näinud kütja olekust, kes käsivarsi pingule tõmmates käed niimoodi rusikasse pigistas, nagu oleks see pigistamine kõige tähtsam tema elus, nii et ta on valmis sellele kõik muu ohvriks tooma. Sellesse pani ta nüüd kogu oma jõu, ka selle, mis teda veel üldse püsti hoidis.

      Seal see vaenlane nüüd seisis, vaba ja värske oma pidulikus riietuses, äriraamat kaenla all, tõenäoliselt palgalehed ja kütja töökäsud, ning pilguga kartmatult tunnistades, et ta tahab kõigepealt iga üksiku isiku meeleolu kindlaks teha, vaatas ta üksteise järel kõigile silma. Need seitse olid ka kõik juba tema sõbrad, sest kui kaptenil oligi talle varem mingeid etteheiteid olnud või oli ta neid ehk ainult moepärast nimetanud, siis pärast seda kannatust, mida kütja oli talle valmistanud, ei olnud talle Schubali juures enam miski talumatu. Sellisele mehele nagu kütja oli rangest kohtlemisest veel vähe, ja kui Schubalile oli midagi ette heita, siis ainult seda, et ta polnud aja jooksul kütja vastalisust sedavõrd murda suutnud, et see täna söandas veel kapteni ette ilmuda.

      Nüüd võis vahest loota, et kütja ja Schubali silm silma vastu seadmine ei jäta neilegi inimestele mõju avaldamata, mis kõrgema foorumi juuresoluga kaasneb, sest kui Schubal ka hästi teeselda oskas, siis ei tarvitsenud ta hoopiski lõpuni vastu pidada. Piisaks tema halbuse põgusastki välgatusest, et seda härradele nähtavaks teha, selle eest tahtis Karl hoolt kanda. Enam-vähem tundis ta juba üksikute härrade taibukust, nõrkusi, tujusid, ja sellest seisukohast võttes polnud siin veedetud aeg sugugi maha visatud. Oleks ainult kütja paremini enda eest väljas olnud, aga see paistis olevat täiesti võitlusvõimetu. Kui Schubalit oleks tema ees kinni hoitud, küllap ta siis oleks selle vihatud pealuu rusikatega sisse peksnud. Aga selleks, et paari sammu tema poole astuda, polnud ta vist küll võimeline. Miks ei olnud Karl seda nii kergesti aimatavat asja ette aimanud, et lõpuks tuleb Schubal kohale, kui mitte vabal tahtel, siis kapteni kutsel? Miks ei olnud ta siia tulles kütjaga asjalikku sõjaplaani pidanud, selle asemel et nii, nagu nad tegelikult tegid, hullu ettevaatamatusega lihtsalt sinna sisse astuda, kus uks ette jäi? Kas kütja suutis üldse veel rääkida, «jah» ja «ei» ütelda, nagu on vaja ristküsitluse korral, mis neid küll paraku ainult kõige paremal juhul ees ootas? Kütja seisis seal harkisjalu, värisevi põlvi, pea kergelt kuklasse aetud, ja õhk käis lahtisest suust sisse-välja, nagu polekski tal sees enam kopse, mis seda läbi töötaksid.

      Karl igatahes tundis ennast tugevamana ja mõtlemisvõimelisemana, kui ta seda kodus iial oli tundnud. Kui ta vanemad teda nüüd näha võiksid, kuidas ta seisab võõral maal tähtsate isikute ees headuse eest, ja kui ta ka pole veel võiduni jõudnud, siis viimaseks vallutuseks on ta täiesti valmis! Kas nad muudaksid oma arvamust tema kohta? Paneksid ta endi vahele istuma ja kiidaksid teda? Vastaksid ükskord, ükskord ometi tema andunud pilgule? Kõhklevad küsimused ja sobimatuim silmapilk nende esitamiseks!

      «Ma tulin siia, sest ma arvan, et kütja süüdistab mind mingisugustes alatustes. Üks köögitüdruk ütles mulle, et nägi teda siia tulemas. Härra kapten ja teie kõik, mu härrad, ma olen valmis kummutama kõik süüdistused oma paberitega või vajaduse korral ukse taga seisvate erapooletute ja mõjutamatute tunnistajatega.» Nõnda kõneles Schubal. See oli igatahes selge mehejutt ja kuulajate ilmemuutusest võis arvata, et nad kuulevad üle pika aja kord jälle inimkõnet. Seda nad küll ei märganud, et isegi sel ilusal kõnel olid augud sees. Miks oli esimene asjalik sõna, mis Schubalile pähe tuli, «alatused»? Vist oleks tulnud süüdistustega just siit peale hakata, ja mitte tema rahvuslikest eelarvamustest? Üks köögitüdruk oli näinud kütjat kontorisse tulemas, ja kohe oli Schubalil pilt selge! Eks olnud see süüteadmine, mis ta mõistust teritas! Ja ka tunnistajad oli ta kohe kaasa toonud, neid pealegi erapooletuteks ja mõjutamatuteks nimetades! Pettus, ei midagi muud kui pettus! Ja härrad taluvad seda ning tunnustavad koguni kui õiget käitumist! Miks oli ta köögitüdruku teate ja oma tuleku vahel lasknud kahtlemata hulga aega kaotsi minna? Ei millegi muu pärast, kui et kütja härrad nii ära väsitaks, et need pikapeale kindla otsustusvõime kaotaksid, mida Schubalil ennekõike karta tuli. Kindlasti oli ta juba kaua ukse taga seisnud, ja kas polnud ta alles siis koputanud, kui tolle härra kõrvalise küsimuse tõttu oli loota, et kütja on küps?

      Kõik on selge ja vastu oma tahtmist esitas ju Schubalgi asja niimoodi, kuid härradele tuleb seda teisiti näidata, veelgi käegakatsutavamalt Neid tuleb üles raputada. Niisiis, Karl, tee kähku, kasuta vähemalt see aeg ära, enne kui ilmuvad tunnistajad ja kõik nende kisasse upub!

      Aga just siis saatis kapten Schubali käeviipega eemale, kes seepeale otsemaid kõrvale astus – sest tema asi näis olevat natukeseks ajaks edasi lükatud – ja teenriga, kes kohe temaga mesti oli löönud, tasast juttu alustas, mille saateks ei puudunud kõrvalpilgud kütja ja Karli poole ning üpris enesekindel žestikulatsioon. Niiviisi näis Schubal oma järgmist kõnet kätte harjutavat.

      «Te vist tahtsite noormehelt midagi küsida, härra Jakob?» ütles kapten üldises vaikuses bambuskepikesega härrale.

      «Just nimelt,» ütles see, tänades kerge kummardusega tähelepanu eest. Ja küsis siis Karlilt veel kord: «Mis teie nimi õieti oli?»

      Karl, kes arvas, et suure peaasja huvides on hea, kui selle vaheseiga kangekaelse küsijaga ruttu kaelast ära saab, vastas lühidalt, ilma seekord passi ette näitamata, nagu ta muidu tegi, sest seda oleks ta pidanud alles otsima hakkama: «Karl Roßmann.»

      «Aga,» ütles Jakobiks nimetatu ja astus kõigepealt peaaegu uskumatult naeratades tagasi. Ka kapten, ülemkassiir, laevaohvitser, jah, isegi teener ilmutasid Karli nime kuuldes selgesti ülemäärast imestust. Ainult sadama-ameti härrad ja Schubal jäid ükskõikseks.

      «Aga,» kordas härra Jakob ja astus veidi kangel sammul Karli juurde, «siis olen mina ju sinu onu Jakob ja sina oled minu kallis õepoeg. Ma aimasin seda juba tükk aega!» ütles ta kaptenile, enne kui ta Karli kaelustas ja suudles, kes seda kõike tummalt sündida laskis.

      «Mis teie nimi on?» küsis Karl, kui ta tundis end vabaks lastavat, väga viisakalt küll, aga ilma igasuguse meeleliigutuseta, sest ta pingutas end ette mõtlema tagajärgi, mis võiksid sellel uuel sündmusel kütja jaoks olla. Esialgu ei osutanud miski sellele, et Schubal võiks asjast kasu