Ants Rulli – kirurgia professor. Grupi autorid

hakata lehitsema füsioloogiaõpikut. Puhketunde pärast hommiku- ja lõunasööki lugemiseks kasutades oli augusti alguseks kogu füsioloogiakursus uuesti läbi loetud. Pidudel ja külas käimistest sellel suvel suurt midagi välja ei tulnud. Pärast rukkilõikust panin asjad kokku ja sõitsin Tartu, et pühendada veel 3–4 nädalat ainult füsioloogiale ja füsioloogilisele keemiale.

      Umbes nädal enne loengute algust oli eksami tähtpäev. Kohale tuli kolm üliõpilast, kõiki küsitleti korraga. Praktiline töö oli lihtne ja selle sooritasime enam-vähem rahuldavalt. Minu ülesandeks oli kümograafil ärrituste tulemusena tekkiv superpositsioon. Ka teoreetilised küsimused ei olnud rasked, mina pidin rääkima pankrease fermentidest ja seedimisest. Õppejõud pöördus talle kõige lähemal istuva üliõpilase poole ja kui sellel tekkis vastamisega raskusi, pidid teised jätkama. Järgmist küsimust hakkas vastama teine üliõpilane ja teda täiendasid vajadusel esimene ja kolmas. Nii esitati igale üliõpilasele kolm põhiküsimust, kuna aga nendest tulenes terve rida detailseid alaküsimusi, siis kokku pidime vastama üheksale küsimusele.

      Professor Fleisch, kes oli juba valitud Lausanne´i ülikooli füsioloogiaprofessori kohale, oli häälestatud väga sõbralikult, kuid olime kõik kolmekesi hädas oma puuratastega saksa keele tõttu, kuna professor nõudis meilt küllaltki detailseid teadmisi. Resümeerides eksami tulemusi, ütles ta, et paneb meile kõigile hindeks sufficit. Minu poole pöördudes lisas ta, et mina saavat selle teenitult, teistel on tegemist rohkem kingitusega. Loomulikult oli meil kõigil väga hea meel ja ukse taga soovisime üksteisele õnne, sest olime nüüd kolmanda kursuse üliõpilased, mis aga tähendas seda, et siis, kui ei juhtu midagi erakorralist, on oodata ülikooli lõpetamist.

      Kokku oli kuivanud see suur kursus, kes ähvardas kevadel eksamile minna, meid oli nüüd ainult paarikümne ringis. Neid, kes olid kõik kolm eksamit sooritanud kevadel, oli vaid seitse. Sõel oli olnud ülimalt tihe. Nagu hiljem selgus – isegi liiga tihe, sest ka neid üliõpilasi, kes olid kaks eksamit sooritanud, oli ainult seitse või kaheksa. Sellel õppeaastal lubati erandina teha järeleksameid sügissemestri algul ka neil, kes olid sooritanud kevadel vaid ühe kolmest nõutavast eksamist, ent selliseid üliõpilasi oli vähe, sest anatoomias läbikukkunud teistele eksamitele tavaliselt enam ei läinud. Prof Kull ütles hiljem ühel jutuajamisel, et olevat liiga tugevasti pigistatud ja kursus jäänud ettenähtust väiksemaks. Hiljem selgus, et neid, kes olid kevadel sooritanud kolm, kaks või ühe eksami, oli kokku 22. Ka sügisel oli põhiliseks filtriks anatoomia eksam. Lõpptulemusena kujunes välja nii, et need, kes olid anatoomias läbi saanud, pääsesid ka kolmandale kursusele. Kokku viidi teiselt kursuselt kolmandale 23 üliõpilast. Neist üks, B. Änilane, läks kaitseväkke sundaega teenima ja kolmandale kursusele jäi vaid 22 üliõpilast.

      Kolmas kursus tundus peale teist väga kergena, sest siin oli suund praktilisele meditsiinile. Teadsime, et kõike õpitavat on otseselt vaja iga haigega tegelemisel. Et sooritada examen rigorosum I, selleks oli aega kolm aastat. Eksameid võis sooritada suvalises järjekorras ükskõik millisel sessioonil. Ainukeseks nõudeks oli see, et enne nende eksamite sooritamist praktilisele aastale ei lubatud.

      Kolmanda kursuse üheks kandvamaks õppeaineks oli üldine patoloogia koos patoloogilise anatoomiaga, siia kuulus ka patohistoloogia praktikum. Seda märgiti programmis fakultatiivse ainena, sisult oli ta aga kohustuslik, sest ilma selle praktikumi sooritamiseta eksamile ei võetud.

      Loenguid pidas prof Albert Valdes, väga sõbralik ja heatahtlik, pedantne ja korraarmastaja õppejõud. Õigustatult peeti teda arstidele korraarmastuse, kohusetunde ja täpsuse õpetajaks. Loengutele ja praktikumidele lubati tulla ainult puhaste jalatsitega, korralikult riietatuna – nii, nagu on kohane tulevasele arstile. Kevadel ja sügisel, kui väljas oli porine, oli kalosside kandmine kohustuslik. Laboratooriumisse ei tohtinud minna üleriietega, palitud, kalossid ja muu tuli jätta koridori nagisse. Hilinemine või puudumine ei tulnud kõne allagi.

      Enne esimest praktikumi kogunesime auditooriumisse. Prof Valdes tuli, juhtis väikeses sissejuhatavas sõnavõtus meie tähelepanu puhtuse ja korra tähtsusele arsti igapäevases töös, seletas töökorraldust ja nõudeid, milledega tuleb kateedri ruumides arvestada (tol ajal oli see patoloogia instituut). Siis viis ta meid hanereas teisele korrusele. Ta peatus iga ukse ees oleval jalamatil ja puhastas hoolega oma jalgu, nõudes, et ka üliõpilased seda alati iga ukse ees teeksid. See tundus algul väga naljakana, ent hiljem harjuti kõigega nii, et kellelgi ei tulnud mõttessegi astuda jalamatist üle ilma jalgu puhastamata. Küll aga esines seda, et mõnigi kord pühiti suurest harjumusest jalgu ka majast väljudes.

      Prof Valdese loengud olid hästi läbimõeldud ja süstematiseeritud, kompaktsed, konspektiivsed ja hea diktsiooniga ette kantud. Loengu sisu mõistmist kergendasid tahvlile tehtud joonised, nende kandmine loengu konspekti oli kohustuslik. Ka kõik olulisemad märksõnad kirjutati tahvlile ja kriipsutati alla erinevat värvi kriitidega. Professor nõudis üliõpilastelt, et nad teeksid allakriipsutusi sama värviliselt, nagu oli tahvlil. Lõpptulemusena saadi hea konspekt, mille järgi eksamiks valmistuda.

      Aeg üksikute loengulõikude käsitlemiseks oli ette määratud. Ajalimiidi täpsuse allakriipsutamiseks tõi professor sageli kaasa äratuskella, mis oli pandud kõlisema siis, kui mingi kindel lõik loengust pidi lõppema, ja alati langesid professori viimased sõnad kellakõlinaga kokku.

      Kevadeks oli igal üliõpilasel prof Valdese loengutest oma konspekt, kust võis leida peaaegu kõik vajaliku, kuid õppida oli selle järgi siiski küllalt raske, sest materjal oli ulatuslik ja seletavaid märkmeid oli konspektis vähe. Mõned patoloogilise anatoomia peatükid jäeti loengutel käsitlemata ja neid pidime lugema iseseisvalt raamatust, mis oli muidugi saksakeelne. Peatükkide loetelu andis prof Valdes juba semestri algul, aastast aastasse olid need vaid pisut erinevad, seepärast õpiti neid tavaliselt eelmiste aastate loengute konspektidest, mida laenati neljanda ja viienda kursuse üliõpilastelt.

      Praktikum sektsioonisaalis piirdus peamiselt lahangute ja lahangutel saadud preparaatide vaatlemisega. Lahanguid tegi dr Hans Madisson, teda abistas instituudi töötaja Rudolf Pragi. Lahangusaali lubati minna alati, kui seal töötati. Peale selle pidi iga üliõpilane tegema prosektori käealusena ühe lahangu ja kirjutama selle kohta protokolli. Lahangut toimetaval üliõpilasel oli lubatud puududa nii loengult kui ka praktikumist, mis sel ajal toimus. Loomulikult püüti end mõnikord vabandada sellega ka oma põhjuseta puudumise korral.

      Tartu ülikooli arstiteaduskonna õppejõude.

      I rida vasakult:

      Aleksander Paldrok, Aleksander Rammul, Aadu Lüüs, Voldemar Vadi, Karl Schlossmann, Ludvig Puusepp;

      II rida:

      Nikolai Veiderpass, Eduard Aunap, Bernhard Jürgens, Gerhard Rooks, Maximilian Bresowsky, Johannes Stamm, Ulrich Karell, Ernst Saareste, Henn Parts, Ernst Veinberg.

      1930ndad aastad.

      Patohistoloogia praktikumides õpetati mikroskoopiliste preparaatide valmistamise tehnoloogiat ja mikroskopeerimist. Iga üliõpilane pidi tegema ühe uurimisobjekti fikseerimise, sisestamise, lõikamise ja värvimise menetluse. Ka pidi iga tudeng valmistama endale kasvajate preparaatide kogu, mis koosnes 36st preparaadist. Selleks tuli viia alusklaasile ja katta katteklaasiga laborandi poolt varem valmistatud ja värvitud kasvajalõigud, neid mikroskoobi all uurida, leida tüüpiline kasvajakude ja joonistada see vihikusse algul väikese, siis võimsa suurendusega. Praktikum peeti sooritatuks pärast seda, kui preparaat ja sellest tehtud joonised loeti vastuvõetavaiks. Kontrollis tavaliselt prof Valdes, mõnikord aga ka assistent või tema õpilane Vassili Ridala.

      Üldise patoloogia ja patoloogilise anatoomia eksam sooritati tavaliselt kevadel kohe pärast loengute ja praktikumide lõppu, sest siis oli õppeaasta jooksul läbivõetu veel värskelt meeles, pealegi näitasid varasemate kursuste kogemused, et hilisematel eksamisessioonidel oli läbikukkunute protsent palju suurem. Seda toonitas vestlustel ka prof Valdes.

      Patoloogiaeksamil pidi kõigepealt ära tundma mikroskoobi alla pandud preparaadid ja alles siis algas suuline eksam. Eksam ei kuulunud just kergete hulka, kuid neil, kes kogu õppeaasta jooksul olid korralikult töötanud, erilisi raskusi