Ants Rulli – kirurgia professor. Grupi autorid

algul, kui aga loengute alguseks oli veel üks neist sooritamata, loeti ka teised kehtetuks. Eksameid oli kursusekordajal võimalik uuesti anda järgmise, kevadsemestri lõpul, kuid üle kolme korra reeglina neid teha ei lubatud. Ühes aines korduval läbikukkumisel oli üliõpilasel õigus nõuda eksami sooritamist vastava komisjoni ees, kuid seda üldiselt ei praktiseeritud. Nimetatud kolmele eksamile lubati alles pärast seda, kui olid sooritatud botaanika, zooloogia, füüsika, anorgaanilise ja orgaanilise keemia eksamid. Sisuliselt tähendas see seda, et need kõik pidid olema tehtud vähemalt enne neljanda semestri algust.

      Semester algas nii, nagu kevadsemester ikka, ilma erilise tseremooniata. Esimeseks mureks oli vaadata veel kord läbi botaanika konspekt. Pärast seda läksin botaanika instituuti maad kuulama, millal on võimalik eksamit teha. Eksamisessioon oli läbi ja loengud juba alanud, seepärast ei olnud võimalik eksamit enam ametlikult enne semestri lõppu sooritada, kuid professor Lippmaa oli väga vastutulelik ja andis loa organiseerida rühm üliõpilasi, kes soovisid kohe eksamiga ühele poole saada, kuid tingimusel, et hinne kantakse õpinguraamatusse sisse semestri lõpul, s.o ametlikul sessioonil.

      Selle rühma moodustamine oli äärmiselt lihtne ülesanne ja esimesel päeval, kui sellest anatoomia praktikumis juttu tegin, oli soovijaid rohkem, kui ühe päevaga vastu võtta lubati. Moodustati mitu rühma, kelle esindajad läksid iseseisvalt eksami suhtes kokku leppima.

      Rööbiti igapäevase õppetööga valmistuti ka botaanika eksamiks. See ei olnud kuigi koormav, sest konspekti kirjutamise käigus oli juba eelmisel semestril kogu vastav kursus põhjalikult läbi töötatud. Eksam ise möödus rahulikult, mulle esitatud küsimused tundusid väga lihtsatena ja vastustega jäi prof Lippmaa kõigiti rahule. Selline asjade käik andis palju enesekindlust ja optimismi, mis ka minu edaspidistes õpingutes kasuks tuli.

      Anatoomias oli esimese kursuse teisel semestril rohkesti kollokviume. Pärast selja-, rinna-, kõhu-, kaela-, käe-, jala-, õlavöötme-, puusavöötme-, miimiliste ja mälumislihaste väljaprepareerimist kontrolliti, kui palju sellest kellelgi meelde oli jäänud. Alles pärast seda, kui kõikide rühmaliikmete teadmistega rahule jäädi, anti luba järgmise lihastegrupi prepareerimiseks.

      Semestri esimeses anatoomia praktikumis jagati üliõpilased kuue kaupa rühmadesse. Iga rühm moodustas omaette laudkonna. Igale laudkonnale anti prepareerimiseks formaliinilahuses konserveeritud laip. Sellel tuli eraldi välja prepareerida kõik lihastegrupid.

      Ulrich Karelli foto autogrammiga. 1930ndad aastad.

      Tudengid anatoomia praktikumis. 1925.

      Laudkondadesse jaguneti ilma erilise elevuseta, sest peaaegu kõikide laudade ümber kogunesid samad inimesed, kes olid eelmisel semestril koos liigeseid ja ligamente prepareerinud. Ainult mõni üksik üliõpilane, kes ei olnud rahul oma endiste lauanaabritega või kellega ei olnud rahul endised lauanaabrid, otsis sobivamat laudkonda.

      Üheksanda laudkonna moodustasid kuus noormeest, kes ilmselt olid sattunud kokku täiesti juhuslikult, ilma et nad oma rühmakaaslaste valikule erilist tähelepanu oleksid omistanud. Tõsi küll, ka osteoloogia praktikumides nähti neid noormehi üksteist, aga ka teisi üliõpilasi konsulteerimas, ent mingisuguseid sõprussidemeid nende vahel välja kujunenud ei olnud. Sellesse rühma kuulusid Veinart Põkk, Heinrich Petlem, Werner Viitpom, Konstantin Lugus, Edgar Kredemann ja Alfred Rullinkoff (hiljem Ants Rulli).

      Olgu etteruttavalt öeldud, et Lugus lõpetas oma õpingud arstiteaduskonna teisel kursusel, jätkates oma tegevust raudteelasena. Viitpom katkestas arstiteaduskonna kolmandal kursusel, pärast examen philosophicum´i sooritamist, ja siirdus Tallinna. Ülejäänud neli lõpetasid koos arstiteaduskonna ja said arsti kutse. Kredemann asus tööle Koeru jaoskonnaarstina, Petlem ja Rullinkoff asusid kirurgidena tööle Tartu ülikooli I haavakliinikus prof Ulrich Karelli käe all, Põkk samas prof Bernhard Jürgensi käe all.

      Ühel päeval, kui anatoomia praktikumis tuli juttu eksamitest, tentaamenitest ning nende tähtaegadest, päris prof Veinberg meilt, kes on kursusevanem, tema pidavat ju professoritega tähtaegade suhtes kokku leppima. Selgus, et kursusevanemat ei olegi. Siis soovitati kutsuda kogu kursus auditooriumisse ja valida seal kursusevanem, kuid keegi ei tahtnud koosoleku kokkukutsumist enda peale võtta. Nii tuli see töö mul endal ära teha. Käisin lauast lauda ja palusin kõik kaasvõitlejad viivuks auditooriumisse, nii nagu seda oli soovitanud teha prof Veinberg. Üliõpilasi tuli vastu vaidlemata kohale üle 60. Palusin valida koosoleku juhataja, aga nii, nagu tavaliselt sellistel puhkudel juhtub, tuli seegi ülesanne täita koosoleku kokkukutsujal.

      Tartu ülikooli keemiaauditoorium. 1929.

      Algas kauplemine, nimetati neli või viis kandidaati, sealhulgas ka mind, ent ükski kandidaatidest ei olnud millegipärast nõus kursusevanema kohustusi enda peale võtma. Olukord muutus pisut piinlikuks, seepärast avaldasin provotseeriva arvamuse, et õigem oleks vist küsida, kes tahab seda kohustust täita. Muidugi tekkis auditooriumis kerge elevus, et aga asjaga ühele poole saada, tegin ettepaneku, et kellelgi ei ole õigust kandideerimisest keelduda. Ettepanek kiideti heaks ühel häälel. Esitati viis kandidaati, millegipärast valiti lõpuks jälle ühel häälel mind kursusevanemaks, ehk nagu prof Jaan Miländer hiljem nimetas – vallavanemaks.

      Pärast müoloogiat tuli semestri teisel poolel õppida selgeks ka splanhnoloogia. See toimus peamiselt konserveeritud preparaatidel, lõpuks aga ka laipadel. Siingi toimusid süstemaatilised kollokviumid, semester lõppes nagu ikka tentaameniga, millest sõltus semestri arvestuse saamine.

      Tööd oli rohkesti ja kaasvõitlejatega sammu pidada oli võimalik ainult pideva süstemaatilise tööga.

      Teisel semestril jätkusid ka füüsika loengud ja praktikumid. Praktilisi töid oli võimalik sooritada peamiselt laupäeviti, kui anatoomikumis praktikume ei olnud. Vähe aega nõudvaid töid oli võimalik mõnikord teha ka hommikupoolikuti, loengutevabal ajal. Viimaseks praktikumiks oli tavaliselt ikka fotografeerimine.

      Füüsika loengutel käis kevadsemestril suhteliselt vähe üliõpilasi, sest räägiti peamiselt mehaanikast, mida arstiteaduskonna üliõpilastelt eriti palju ei nõutud. Pärides kord prof Vilipilt, kumba ta soovitab, kas õppida Malteneki või Langi ja Erlemanni õpikust, kostis ta: „Mis teie selle mehaanikaga piale hakkate, mis sääl Maltenekis kõik siis on. Õppige Langi ja Erlemanni raamat ära, sellest on teile küllalt!“ Nii see muidugi ka oli, ent häda seisis hoopis selles, et sageli peeti sedagi paljuks.

      Botaanika, anorgaanilise keemia ja zooloogia loenguid kevadsemestril enam ei olnud, nende asemele tuli orgaaniline keemia, mida luges prof Paul Kogermann. Ta rääkis pisut rutates, kuid oli väga hea diktsiooniga lektor. Tema loengud olid hästi üles ehitatud, arusaadavad ja kergesti konspekteeritavad. Seda enam, et kõik valemid tuletati tahvlil korrektselt ja parandusteta.

      Täis askeldusi möödus semester väga kiiresti, korrapärases rütmis töötades ei pannud tähelegi, kuidas päevad muutusid järjest pikemaks ja ööd lühemaks. Soe päike ja hoog sooja vihma tegid oma töö. Lumi sulas kiiresti ja Emajõgi tõusis üle kallaste. Ma polnud kunagi varem oma elus sellist tulvavett näinud, kui see oli Tartus 1931. a kevadel. See meelitas piki jõekallast jalutama ja jõel paadiga sõitma.

      Kord pühapäeva hommikul läksime koos korterinaaber R. Kristjuhaniga piki jõekallast Raekoja platsilt sadamasse ja sealt sadama raudteed pidi kuni Võru tänavani, kust pöörasime tagasi linna. Ülejõel olid Kalda tänava majad poolest saadik vee sees, lauad ja toolid ujusid tubades ringi ja räägiti, et keegi majaperemees olevat oma ahjust tuvi kinni püüdnud. Võimatu see ei olnud, sest vesi ulatus tõesti aknalauast kõrgemale. Teiste korruste elanikud olid muu maailmaga ühenduse pidamiseks purded ehitanud või kasutasid sõiduriistana paate. Ka pärmivabrik oli ümbritsetud veest ja sinnagi pääses vaid purdeid pidi.

      Emajõe parem kallas oli pisut kõrgem, siin asus sadam ja see piirkond oli veel veest väljas. Ülejõe vastaskaldal laius aga lai veteväli. Sadamast edasi läksime raudteed mööda. Raudteetamm oli