Ants Rulli – kirurgia professor. Grupi autorid

kukkus läbi kaks üliõpilast. Nüüd jäime vaid kolmekesi. Vasoloogia küsimustega kukkus läbi neljas ja neuroloogia küsimustega viies üliõpilane. Kell oli umbes pool üks, kui olin üksinda järele jäänud. Minult nõuti lemniscus lateralis´e ja temas kulgevate ühendusteede kirjeldamist. Sain ka sellega hakkama, kuigi väsimus hakkas juba tunda andma. Siis, kui olin jõudnud kirjeldada juba nervus acusticus´e kulgu, tahtis prof Veinberg teada, mis tee see on. Vastasin pikemalt mõtlemata, et nägemise tee. Sellele järgnes kohe uuesti, et kust see tee algab ja kus ta lõpeb. Kirjeldasin jälle temas kulgevaid teid, kuid küsimusele, mis tee see siis on, vastasin jällegi: „Nägemistee.“ Seepeale ütles prof Veinberg, et ta tahtnud mulle panna hindeks maximum sufficit, kuid nüüd tuleb leppida sufficit´iga. Mul oli hea meel, et kõik niigi lõppes, kuigi mulle jäi arusaamatuks, kus ma vea tegin.

      Ukse taga ootasid kursusekaaslased, kes tahtsid teada, kuidas läks. Seletasin neile asja ära. Nad õnnitlesid mind ja imestasid, kuidas ma võisin segada ära kuulmistee nägemisteega. Läksin ruttu minema, olles veendunud, et mitte mina, vaid küsijad ajavad midagi segi. Kell oli pool kaks. Eksam oli kestnud viis ja pool tundi.

      Sõin sööklas kõhu täis ja läksin kinno. Tollal pääses kinno ka seansi ajal. Mida seal näidati, seda ma ei mäleta ja ega ma vist ka filmi tähelepanelikult jälginud. Alles pisut enne seansi lõppu taipasin korraga, et inimesed näevad siiski silmadega ja mitte kõrvadega!

      Ka õhtupoolikul eksamile läinute käsi ei käinud paremini, eksami sooritas vaid üks üliõpilane.

      Anatoomia eksami järgmistel tähtpäevadel oli saginat palju, oli palju äraütlemisi ja hilisemaks registreerimisi. Palju oli ka neid, kes korduvalt end hilisematele tähtpäevadele kirja panid, kuid lõpuks eksami tegemisest loobusid. Asi lõppes nii, et sellel sessioonil sooritas anatoomia eksami vaid kaksteist üliõpilast.

      Teine, pisut vähem kardetud eksam oli histoloogia koos embrüoloogiaga, mis oli tunduvalt väiksema ulatusega kui anatoomia ja selle õppimisegagi tuli pisut vähem vaeva näha. Eksam koosnes teoreetilisest osast ja preparaatide tundmisest. Raske oli just viimane osa, sest preparaate sai tundma õppida vaid pideva tööga kogu õppeaasta vältel, mitte ainult eksamiks õppimisega.

      Eksami tähtpäevade kauplemisel tuli arvestada väljakujunenud tavaga, et üks päevadest pidi olema 13. mai, kuna teati, et prof Kulli õnnearv oli 13. Sellel päeval läbikukkujaid tavaliselt ei olnud, kui aga keegi oli väga nõrk, kutsuti ta järgmisel päeval tagasi, et teda siis läbi kukutada. Kõige paremaks pidas prof Kull eelmise aasta 13. maid (13.05.31) – siin oli ees, taga ja ka ristsumma 13. Kolmeteistkümnendal mail oli eksamile soovijaid nii palju, et tuli võtta liisku, ja tõepoolest – läbi kukkus sel päeval vaid üks tudeng.

      13. mail eksamile minejad olid need, kes valisid esimeseks eksamiks histoloogia-embrüoloogia. Minule jäi see tähtpäev liiga lähedale anatoomia eksamile ja mulle sobival päeval enam erilist tungi ei olnud. Üldse oli histoloogia eksamile minejaid tunduvalt vähem kui anatoomia eksamile, sest need, kes anatoomias läbi kukkusid või ei julgenud eksamile minna, need ei läinud ka histoloogiat tegema. Vähesed valisid oma esimeseks eksamiks histoloogia.

      Histoloogia eksamile läksin hea enesetundega, sest pideva töö tulemusena preparaatide tundmine mulle erilist raskust ei valmistanud. Ent peagi selgus, et asi pole sugugi nii lihtne. Esimese küsimusena sain raku ja selle ehituse. Arvasin, et seda on lihtne vastata, sest olin ju antud teemaga juba keskkoolis botaanika ja zooloogia tundides tegelenud. Siin nõuti aga peenstruktuuri, mis oli mul pisut kahe silma vahele jäänud, sest ka praktikumides oli tsütoloogiast vähe juttu olnud. Hirm oli küll naha vahel, kuid nii palju ma ikkagi teadsin, et mind kohe minema ei saadetud. Järgmiste küsimustega erilist raskust polnud, aga histoloogiliste ja ka embrüoloogiliste preparaatide vaatlemisel sõitis „nool” kogu aeg väga erineva kujuga rakke jt moodustisi pidi, kõlamas küsimus: „Mis see on?” Ka preparaate vahetati sagedamini, kui seda tehti teistel eksamineeritavatel. Viimasest preparaadist pidin üles otsima kõik munaraku arengu staadiumid. Alles siis loeti sõnad peale, et kursusevanem peab ikka ka raku ehitust tundma, ja lasti minema. Õpinguraamatus ilutses teine sufficit. Tuju oli pisut halb, et olin jätnud kahe silma vahele raku ehituse, kuid see möödus peagi, kui hakkasin mõtlema, et silmapiiril koidab kolmas kursus.

      Sellel eksamisessioonil sooritas histoloogia-embrüoloogia eksami 25 või 26 üliõpilast. Vaatamata sellele, et histoloogia eksamile minejate arv oli kaks või kolm korda väiksem kui anatoomias, oli siingi läbikukkujaid küllalt palju. Sealhulgas oli ka neid, kes olid anatoomia juba sooritanud.

      Kolmandaks eksamiks oli füsioloogia koos füsioloogilise keemiaga (tänapäeval biokeemia). Seda eksamit peeti kõige kergemaks, sest ainult füsioloogia ja füsioloogilise keemia pärast ei olevat veel keegi jäänud teist kursust kordama. Muidugi oli siingi materjal ulatuslik ja aega õppimiseks pisut üle nädala. Raskeks muutis eksami ka selle toimumine saksa keeles.

      Eksam koosnes kahest osast: üks praktikumidel õpitud katsetest tuli teha ilma juhendita ja alles peale selle vastuvõtmist toimus suuline eksam. Katse tegemine ei nõudnud erilist vaeva ja see võeti kohe vastu. Raskusi ei olnud sellega ka kellelgi teisel, sest katse tehnilisel läbiviimisel tuli vajadusel appi instituudi teenija Tootson, teoreetiliste aluste selgitamisega tuli aga endal hakkama saada, kuid see ei olnud kuigi raske.

      Teoreetilist osa võttis professor vastu oma kabinetis, kuhu kutsuti üliõpilasi kahe- või kolmekaupa. Läbikukkujaid oli tõesti vähe, aga ka eksamineeritavaid oli vähe. Füsioloogia jäeti tavaliselt kõige viimaseks ja need, kes anatoomias või histoloogias olid läbi kukkunud, siia enam ei tulnud.

      Sain ülesande rääkida kilpnäärme talitlusest. Sellele küsimusele ei olnud ma omistanud suurt tähtsust. Teadsin vaid seda, et funktsioonihäirete korral tekib struma ja et sünnipärase alafunktsiooni puhul areneb välja idiotia thyreopriva. Jutt oli muidugi lühikene – tulge sügisel uuesti. Olin sellel eksamisessioonil juba pisut üle töötanud ja seepärast täiesti ükskõikne selles suhtes, mis edasi saab. Lahkusin rahulikuna ja hakkasin kohe oma asju pakkima, et juba esimese autobussiga Tartust ära sõita. Ei häirinud isegi see, et toimusid juba viimased ettevalmistused ülikooli 300 aasta juubeli tähistamiseks. Leppinud kokku korteri peremehega, et võime tulla sügisel endises koosseisus tagasi, sõitsin veel sama päeva õhtul Viljandisse.

      Tartu ülikooli keemialabor. 1929.

      Arusaamine eksamil läbikukkumisest tuli mul alles siis, kui olin end juba korralikult välja puhanud. Siis hakkasin alles mõistma, mida olin juba saavutanud ja milline katastroof see oleks, kui ühe läbikukkumise pärast tuleks kõike otsast peale alustada. Kehtis ju kindel kord, et võlgnevustega teiselt kursuselt kolmandale üle ei viida ja kursuse kordaja peab vaatamata hinnetele tegema uuesti nii anatoomia, histoloogia kui ka füsioloogia eksamid. Eksamite sooritamist võis üritada ainult kolm korda, kusjuures kolmas kord pidi seda tegema vastava komisjoni ees. Kui ka siis läbi kukuti, kaotas üliõpilane õiguse õpinguid jätkata. See oli põhjuseks, miks paljud tudengid registreerisid end küll eksamiks, aga selle eel loobusid. Ära sai ütelda hommikul enne eksami algust. Kui eksam oli juba alanud, registreerunu aga kohale ei ilmunud, siis loeti hindeks non sufficit.

      Ühe üliõpilasega, kes oli end korduvalt eksamiks registreerinud, juhtus prof Alfred Fleischi eksamil omapärane lugu. Ta ilmus varakult kohale, kuid ajades sõpradega nurga taga juttu, ei pannud tähele, millal professor tuli ja esimesed üliõpilased sisse kutsus. Kui ta märkas, et eksam on juba alanud, tahtis ta kiiresti minna ära ütlema, kuid prof Fleisch, kes teadis selle üliõpilase eksamikartust, ei võtnud teda enam jutule. Koos järgmise grupiga kutsuti sisse ka õnnetu hilineja, kuid äraütlemisest ei lastud enam juttugi teha. Eksam ei kestnud kaua, selle tulemuseks oli hinne maxime sufficit ja seda täiesti teenitult. Kahjuks oli sellest vähe kasu, sest üliõpilane ei julgenud minna ei anatoomia ega ka histoloogia eksamile ei kevadel ega sügisel. Ülikool jäigi lõpetamata. Teise maailmasõja päevil viidi ta võlgnevustega üle kursuselt kursusele, ent eksamitele minekuga oli alati suur häda. Õppetöösse suhtus ta tõsiselt ja pärast sõda töötas ta jaoskonnaarstina mitte kaugel Tartust, olles haigete poolt väga