Neverland. Urmas Vadi

rindekaarte ja jälgis, kuidas Ida-Ukraina rindejoon valgub laiali nagu vereplekk. Peale Krimmi Donetsk, Sverdlovsk, Lugansk… Varsti on nad Kiievis väljas. Euroopa oma mannetute sanktsioonidega Venemaa vastu on sama jõuetu kui mu nägu.

      Roman tundis, et ta peab tegutsema hakkama, enne kui on juba liiga hilja, enne kui meid jälle kusagile sakslastele või venelastele maha mängitakse! Nii nagu talle ei meeldinud Putin, ei meeldinud talle ka Merkel, kes oli vastu, et Eestisse moodustataks uued ja suuremad NATO sõjaväebaasid. Kogu Euroopa Merkeliga eesotsas on kas loll või pime, aga kindlasti liiga viisakas. Siin ei ole vaja ajada enam diplomaatiat: kui Putinil on sõjanui käes, ei piirdu ta vaid Ukrainaga, vaid ta tahab taastada Nõukogude Liidu terves ulatuses! Kas tõesti osutub tõeks, et me ei suuda olla kauem iseseisvad, kui me olime esimese Eesti Vabariigi ajal?

      Mida rohkem Roman uudiseid jälgis, seda enam tundis ta viha ja meeleheidet ning ta küsis endalt: mida saaksin siin teha mina? Ka tema oli sõjas ja ta ei ostnud enam ühtegi Venemaal toodetud asja, ei õlut, ei viina, isegi piimatooteid, kuhu olid trükitud venekeelsed etiketid. Ka ei lugenud ta enam vene kirjandust ega vaadanud filme, kus mängisid vene näitlejad või mis olid tehtud Venemaaga koostöös. Roman boikoteeris ka neid Lääne filme, kus mängisid ülejooksikud. Roman otsis oma kogust välja Putinimeelsete Steven Seagali ja Gérard Depardieu filmid. Osa filme oli videokassettide peal, osa plaatidel.

      Ta läks garaaži ja keeras ükshaaval need kassetid ja plaadid kruustangide vahele. See pakkus talle lapselikku rõõmu ja hetkelist rahuldust. Aga kusagilt pidi ju alustama. Ja ta alustas Depardieust. Filmi „Raudne mask“ keeras ta kruustangidega nii kaua, et kassett juba ragises. Siis võttis ta elektrihöövli, reguleeris tera lõikesügavuseks pool sentimeetrit, nii palju kui vähegi sai, ja hööveldas kasseti lihtsalt laastudeks. Seda tegi ta ka „Asterixi“ DVD-ga. „Napoleon“, mida Roman oli kunagi nautinud, hakkas talle kuidagi eriti vastu, Napoleon, Depardieu, Putin, kõik nad sulasid kokku. Seda nii ülekantud tähenduses kui ka otseses mõttes. Roman süütas leeklambi ja kuumutas DVD-d nii kaua, kuni plastmass hakkas vaikselt lainetama. Viimaks plaat süttis. Roman lasi sel rahulikult lõpuni põleda. Seejärel oli järg Seagali käes. Tema jaoks ei vaevunud Roman isegi kruustange lahti kruvima, sest Seagal oli näitlejana palju üheplaanilisem kui Depardieu, lihtsalt üks lihamägi. Roman asetas plaadi plaadi, kasseti kasseti järel alasile ja tümitas Seagali suure kuvaldaga. „Marked for Death“. „Nii on,“ kommenteeris Roman ja tükid lendasid. „Hard to Kill“. „No mitte nii raske!“ Haamer langes, plastik krigises ja kiuksus. „Above the Law“, „A Dangerous Man“, „Against the Dark“. Nad kõik said oma osa, kuidagi pidi pimedusele vastu astuma! Pealegi olid Romanile alati rohkem meeldinud Stallone ja Schwarzenegger ja isegi Van Damme, mitte Seagal, kelle tükid vedelesid nüüd koos teise reeturi riismetega rauast töölaual ja külmal betoonil. See on äraandja saatus! Roman tundis, et sellest kõigest on ikka veel vähe.

      Tegelikult tundis ta peaaegu kogu aeg, et midagi on vähe, et ta on üldse kõigest olulisest ilma jäetud. See sai alguse lapsepõlves ja ajaga aina süvenes. Romani vanem vend oli temast kõvasti suurem, jõudis ja tegi kõike rohkem, sai rohkem tähelepanu ning ka sõi rohkem. Mitte et Roman oleks kunagi näljas olnud, aga tunne oli selline, selline ilmajäetuse tunne. Et temast minnakse lihtsalt mööda ja talle langevad osaks vaid pudemed, venna ärakantud riided. Ema ja isa põhjendasid seda sellega, et Aleks on ju suurem: „Kui sina oleksid vanem, siis saaksid sinu riided pärast temale.“ Seda ei saa ilmaski juhtuma, teadis Roman. Ja kõik need riided, mida Roman oleks vennalt soovinud, nagu näiteks lumepesukad ja teksatagi suure Iron Maideni embleemiga seljal, kandis Aleks nii ribadeks, et Romanile jäid vaid nööbid. Iron Maideni embleemi harutas Aleks lahti ja pani juba uue tagi külge.

      Romani suhtlus vennaga oli nüüdseks peaaegu olematu, nad ei helistanud lihtsalt niisama teineteisele ega saanud kokku ega joonud paari õlut. Nad nägid teineteist ainult siis, kui pidi, näiteks ema-isa sünnipäevadel. Ja siis tundis ta jälle seda sama tunnet, et vend sööb rohkem ja räägib rohkem ja talle pööratakse üldse palju rohkem tähelepanu. Kui Roman midagi ütleb, siis teda küll kuulatakse veidi, peagi jääb jutt katki, sest Aleksil on öelda midagi palju huvitavamat. Üldse aimas Roman, et alles siis, kui tema seltskonnast lahkub, räägitakse neid kõige olulisemaid asju. Või siis räägitakse temast ja naerdakse.

      Roman oli sündinud 1971. Ta tuli võitjate põlvkonnast, kes kasutasid ära juhust ja aega, müüsid vahvleid ja suhkruvatti ja sinimustvalgeid rinnamärke, hiljem asutasid panku ja firmasid ja aktsiaseltse, ostsid kokku kinnisvara ja maad. Roman ei osanud siis midagi sellist teha. Vanaema kingitud EVP-de eest ostis ta endale kaheksakümne teise aasta Honda Prelude’i. Taga kapoti peal oli kiri: „Third Generation, Special Edition“. Auto oli toodud Rootsist, nagu neid sel ajal ikka toodi. Ja kuigi autoga täitus Romani esimene suur salaunistus, aimas ta, et see on Rootsist varastatud. Sest kuidas ta muidu sai nii odav olla? Roman ei hakanud ka pikemalt uurima, vaid vajutas, nii palju kui torust tuli, ja kuulas kassettmakist Europe’i laulu „The Final Countdown“.

      Romani teine unistus oli olla tõeline eestlane. Ema oli tal puhas eestlanna, Mare. Aga isa – Anton – oli pooleldi venelane. Antoni isa elas kusagil Lõuna-Eestis ja oli eestlane, ema oli aga venelane ja elas Leningradis. Ja kui Anton saadeti aega teenima Tartusse, siis oli tal hea meel, sest seal oli ka kusagil tema isa. Anton teenis aega Raadil lennuväes, hiljem saigi temast lendur. Siin kohtus ta ka Marega ja nii jäigi Eestisse. Isa õppis eesti keele küll ära, kuid aktsent on tänapäevani selline, et kui ta räägib, oleks suus nagu midagi väga kuuma ja pehmet. Poistele otsustasid nad panna sellised nimed, mis oleksid rahvusvahelised – Aleksander ja Roman.

      Ja kuigi Roman ei osanud minna kaasa võitjatega, teha endale õigel hetkel raha ega firmat ega tõusta kuhugi kõrgemale positsioonile, elas ta sügavalt kaasa taasiseseisvumisele. Ta käis kaheksakümne üheksandal aastal Tartu levimuusikapäevadel, sattus sellest energiast ja lippudest ja isamaalistest lauludest vaimustusse, läks üleüldise eufooriaga kaasa, oli lava ees, ühes käes lipp, teises ühe neiu käsi, ja karjus kaasa laulda: „Isamaa ilu hoieldes, vaenlase vastu võideldes!“ See oli nagu psühhoos, sel hetkel tundis Roman, et ta on millegi tõelisega seotud! Ta on üks osa tervikust, on millegi suure ja võimsa keskel.

      Vastu hommikut käis ta selle sama tüdrukuga, kelle käest ta hoidis ja enam lahti lasta ei tahtnudki, Emajões ujumas. Ja see oli esimene kord, kui Roman oli seotud ja ühendatud naisega ja nii täituski tema kolmas, suurim unistus. Jõe pealt tõusis udu, päike hakkas koitma, nad olid just veest tulnud, tüdruk istus talle sülle, võttis oma märja Ultima Thule särgi seljast, nii et tema rinnanibud jäid täpselt Romani silmade kõrgusele. See oli Romani jaoks võimas ja avastuslik hetk, kus ta tundis, et mitte kedagi ei ole tema ja maailma ja nende rindade vahel. Siin on tema, Roman! Kuigi tüdrukule oli ta öelnud, et ta nimi on Andres. Hiljem oli Roman seda isegi kahetsenud, aga ka mõelnud, et kas ta siis, kui ta oleks öelnud oma tõelise nime, oleks saanud keppi? Oli õige, et ta ei riskinud. Nõnda oli sellel päeval küljes ka väike plekk. Roman oli ikka soovinud tagasi seda päeva ja võimast tunnet, kus me oleme kõik koos ja vajalikud ja ajame ühte asja. Nüüd, aastakümneid hiljem, kui ta oli leidnud Sigridi, kes ootas tema poega, oli tal see tunne kogu aeg! Ainult Venemaa tegi ärevaks.

      Roman korjas garaaži põrandalt harja ja kühvliga Seagali ja Depardieu tükid kokku, pani ukse lukku ja läks tuppa. Sigrid oli Romanile öelnud, et ta täna ei tuleks, ta tahab magada. Roman aktsepteeris Sigridi soovi täielikult. Mida siis teha? Romani süda tagus, meelekohal tuksus veresoon. Ta otsustas astuda ühe olulise sammu ja liituda Kaitseliidu Tartu Maleva Elva Malevkonnaga. Paljud olid viimasel ajal astunud kaitseliitu. Ka Roman oli selleks valmis. Ta käis duši all, astus vannist välja, kuivatas end ja tundis, et põrand on külm. Suvi oli läbi saamas. Enne minekut käis Roman tehnoruumist läbi ja lülitas gaasikatla sisse.

      JUSTICE FOR ALL

      Enne lahkuminekut olid Elina ja Margo juba mitu aastat maganud kumbki oma teki all ning vajusid järjest kaugemale voodi eri servadesse. Elina oli ööseks hakanud selga panema isegi pidžaamat. Margo aimas, et see on Elinal seljas enesekaitseks, kui Margo peaks oma teki alt välja hiilima ja ületama Elina voodipoole. Et siis on midagi veel, enne kui Margo jõuab Elina palja ihuni, veel üks takistus, mida Margo peab lahti harutama, ja selle peale Elina ärkab