Neverland. Urmas Vadi

mis mutt sina oled!“

      Ja siis pärast see, kellele öeldi, et mis mutt nüüd sina oled, saaks vastata samaga:

      „Sina ja mutt, lubage naerda!“

      Sest meil on vaja teineteise toetust, ükskõik kust see ei tule, kasvõi mõne teise muti suust.

      Ka riietus muutub, kaovad topid ja teksad, asemele tulevad pikad villased seelikud, madala tallaga kingad, pruunikad kampsunid, pontšod, sallid ja tekikesed, mis keeratakse endale ümber nagu kaitsekilp kogu maailma vastu. Kas siis juba ei oldagi surnud? Elina kujutas ette, et surm saabub mitte vikati, vaid villase salli ja pruuni pontšoga ja ta otsib naisi, kes on kattunud peki- ja tolmukihiga nagu Pompei. Aga elu pole justkui veel pihta hakanudki!

      KÕVERAD RISTID

      Margo jõudis ema maja juurde, läbi häda sai auto ära parkida. Vanasti oli ruumi rohkem, autosid vähem, neid hoiti maa-alustes garaažides, muidugi, kui sul oli garaaž. Neil oli vastupidi, kõigepealt oli garaaž ja alles hiljem sai Margo isa auto. Praegu ei mahtunud autod enam kuhugi ära, pargiti teineteist kinni, mõlgiti, vannuti. Kolmandal korrusel elas üks vanamees Karl, kes hoidis ühte parkimiskohta oma tütre jaoks. Kui keegi võõras sinna parkis, viskas mees auto peale nuudlisuppi, sousti, hapukoort, mis aga käepärast oli.

      Margol oli meeles isa maa-aluse garaaži lõhn, niiske ja soe. Isa kadus teinekord garaaži tundideks. Margo vaatas oma toa aknast, kuidas isa läheb garaaži, avab rasked rauast lükanduksed ja siseneb pimedusse. Ta ei teadnud, mida isa seal tegi, ega tea tegelikult tänapäevani. Vanasti muidugi käis üks igavene autode putitamine, igaüks remontis oma autot ise. Meie Moskvitš-2140 oli ikka päris uus, kui, siis oli vaja ehk rehve vahetada, mõtles Margo, aga jäi kohe jälle pidama: „Kas vanasti üldse olid autodel talverehvid? Arvatavasti ei olnud. Mis ajal tulid naastrehvid, mille puhul pidi tagaaknal olema silt venekeelne tähega Ш? Mida isa seal garaažis ikkagi tegi?“ Tihti oli isa kas garaažis, või siis hiljem ka kaitseliidus. Kui peale taasiseseisvumist loodi kaitseliit, siis isa astus kohe kaitseliitu. Margot ei huvitanud ei garaaž ega kaitseliit, tema jaoks olid nad kamp hulle vanamehi. Isa ei tundunud hulluna. Kas tal oli lihtsalt igav?

      Margo vajutas fonoluku nupule, ema juba ootas teda ja võttis kohe toru ja vajutas omakorda nupule, uks avanes. Nagu alati, küsis siis ema läbi monitori: „Sina või?“ Ja Margo vastas: „Mina jah.“

      Margo ronis mööda mälestustetreppi üles neljandale korrusele. Paljud inimesed nende püstakus olid juba uued, aga Margole tundus hetkeks, et kõik on sama ja ta on jõudnud jälle tagasi oma lapsepõlve. Trepikoda oli sedasama vana kulunud-kollakasbeeži värvi, iga trepiastme augu ja mustriga seoses meenus midagi piinlikku või ebamugavat. Trepp rullis oma mälestused Margo silme all lahti. Betooni sisse olid sööbinud ühed vereplekid, mis tulid viiendalt korralt alla kuni välisukse juurde. Mida allapoole, seda suuremad plekid. Kolmanda korruse trepiastmel, kus oli lillekujuline auk, olid naabermaja suure poisid teda mõnitanud. Nad seisid ümber tema kaares ja sülitasid kordamööda Margo pihta. Siis tuli kolmekümne viienda mees koju ja lõi kogu kamba laiali. Kui Margo oleks saanud valida, kas mõnitav poistekamp või siis kolmekümne viienda mees, kes seda kõike näeb, oleks ta valinud mõnitava poistekamba. Ta ei soovinud oma alandust teistega jagada. Kaks korrust kõrgemal, kohe enda ukse ees, oli Margo maha pillanud kolmeliitrise purgi mett, nii et see tilkus üle ääre nii kolmandale kui teisele ja esimesele korrusele. Isa pesi ja vandus.

      Juba lapsena olid Margot häirinud augud trepis, ka kiivas uksed, mis ei sulgunud, lainetav põrandapapp, defektiga aknaklaasid, ja muidugi pruun värv, millega oli kõik kaetud. Pruun värv moodustas tema lapsepõlvele ühtlase fooni. Nüüd värvitakse kõik valgeks, aga kusagil sügaval-sügaval kihtides on see pruun ikka veel meis olemas. Peale keskkooli tahtis ta minna arhitektuuri õppima, ei saanud sisse ja kuidagi sujuvalt oli ta liikunud maastikuarhitektuuri juurde. Isa vanaisa olevat olnud mõisas kunstkärner. Ka isa ise, enne kui ta uppus, oli suvila aias ennastunustavalt mütanud. Ja siis võttis Margo selle aia üle. Midagi sellist neil siis veres pidi olema.

      Leena oli juba korteriukse lahti teinud ja ootas. Margo peatus hetkeks ja avastas, et hingeldab. See tuli talle väikese üllatusena. Muidugi ta teadis, et tema parim aeg trepijooksus oli nii kakskümmend aastat tagasi, kui nad jooksid poistega üles viiendale ja alla tagasi, stopper käes. Praegu ta hingeldas, lõua alla oli tekkinud vaevu aimatav lott, keha kattis kerge polster. Margo peatus, kuulatas ja katsus ära arvata, mis tujus ema on. Viimasel ajal vaheldusid Leena meeleolud kuidagi nii kiiresti. Nii kui september kätte jõudis, hakkas midagi toimuma. Kahekümne kaheksandal septembril süütas Leena küünla, pani Tauno pildi lauale, luges vanu ajaleheväljalõikeid ja keeras end üles, helistas Margole, ja Margo tuli siis viimaks närvilisena kohale ja siis nad istusid kahekesi, vaatasid isa pilti, Leena rääkis, Margo kuulas. Nüüd, kui oli Estonia huku kahekümnes aastapäev, oli oodata, et ema keerab end jälle üles. Ja ilmselt veel rohkem kui varem, ikkagi kakskümmend aastat surmast.

      See, et ema enam teatris ei töötanud, ei tulnud kindlasti mitte asjale kasuks. Ema küll räägib, et tal on nüüd hea ja rahulik olla ja mis ta seal üldse terve oma elu tegi! Margo nägi ja tundis, et näitleja ema sees on endiselt olemas ja laseb täistuuridel edasi. Kui muidu sai Leena end igal õhtul teatris tühjaks mängida, siis nüüd polnud emal enam ei teatrit ega publikut. Oli ainult kolmetoaline korter ja oma poeg.

      „Tere, ema!“ hõikas Margo esikus, mingi ärevus hakkas peale tulema, telekatoast vastas ema:

      „Said auto ära parkida?“

      „Jah.“

      „Ega sa Karli kohale ei pannud?”

      „Ei.”

      „Hullumaja. Tule edasi.“

      Enne veel, kui Margo edasi läks, pesi ta vannitoas käed ära. Kui ta laps oli ja õuest tuli, ütles isa: „Pese käed ära, õuekäed.“ Margo pesi alati oma käsi, ikkagi jõudis isa enne öelda, pese käed ära. Selles ütlemises ei olnud mingit survestamist, ei mölisemist, selline rutiinne asi. Kätepesu oli Margol veres.

      Niikaua kui ta käsi pesi ja kuivatas, tuli ema juba vannitoa uksele. Margo vaatas seinapeeglist, kas ema meenutab Miss Marple’it, Ema Courage’i või veel kedagi kolmandat. Nagu viimasel ajal enamasti, tundus ta ka täna olevat Miss Marple. Loomulikult võis ka Miss Marple’i rollilahendus olla alati erinev, ta võis vaikida, siis muutuda härdameelseks, siis vaadata teravalt silma, lüüa su jalust. Hetkel oli Leena täiesti rahulik. Või siiski mitte? Margo otsustas, et ta isegi ei hakka küsima, miks ema talle nii palju helistas.

      Ilmselt ei teadnud ema Elina ja tema asjast midagi. Ka Kaarel pole selle viimse kuu aja jooksul siin vanaemal külas käinud, Kaarel oleks muidu kohe Leenale rääkinud. Praegu oli Kaarel kas Elina juures või Margoga suvilas, nad mõlemad hoidsid poisist kinni ja ei tahtnud seda aega enam jagada ühegi vanaema ega mängunurgaga. Kui vanasti Kaarel väsitas ja nii Elina kui Margo otsisid võimalust, et olla kas kahekesi või üksi, siis nüüd oli kõik muutunud.

      Leenal oli enda mõtetega niigi tegemist. Kui Margo oli poisi Leena juurde toonud, siis otseselt vastu Leena sellele ei olnud, veidi ehk tõrges. Ise ei küsinud ta kunagi, kuidas Kaarlil läheb, tahaks nii väga oma lapselast näha, tooge ta ometi minu juurde, me paneksime kaks tooli kõrvuti, tõmbaksime teki neile peale ja teeksime nukuteatrit! Leena ei sallinud nukuteatrit ja vist ka mitte lapsi. Vahel, kui Kaarel oli päev otsa Leena juures olnud, tundis Margo, et ta on emale nüüd midagi võlgu. Autos uuris ta poisilt, mida te vanaemaga tegite, ja Kaarel vastas:

      „Mitte midagi.“

      Peale Leena juurest tulemist oli poiss tihti kas tujutu või siis liiga närviline. Kas nad tõesti võisid istuda terve päeva lihtsalt diivanil? Leena ise uuris sugupuud ja aeg-ajalt heitis oma paberite tagant kullipilgu Kaarlile?

      Elina ema juurde polnud ka võimalik Kaarlit jätta. Elina ema elas Soomes ja oli küll teinekord ikka helistanud ja lausa ette heitnud, miks nad ometi koos poisiga külla ei tule! Me jääme niiviisi võõraks! Ühel suvel Margo ja Elina läksid, jätsid Kaarli ema juurde Turku ja sõitsid ise Uusikaupunki lähedale suvitama, üürisid seal endale nädalaks ühe mökki, sõitsid paadiga, püüdsid kala. Juba kahe