Katkine tüdruk. Kathleen Glasgow

see tüüp mulle viadukti all kallale tuli.

      Murtud suur varvas tuikab lahases ja selles imelikus ortoosis, mille tohter Dooley mulle jalga pani. Kui ma nüüd kõnnin, olen tükkis oma pusajuuste ja nuiasarnaste käte ja kinni seotud jalgade ja lonkamisega täiega hull väärakas.

      Mis minust saab?

      Casper ütleb: „Minu meelest kuluks sulle üks projekt ära.”

___

      Ei ole tõsi, et ma tahan olla nagu kilpkonn ja täitsa üksi jääda. Tõtt-öelda tahan ma Ellist tagasi, aga tema ei tule enam kunagi tagasi, mitte iial. Vähemalt mitte sellisena, nagu ta oli. Ja tõsi on see, et ma igatsen Mikey ja DannyBoy järele ja ma igatsen isegi Evani ja Dumpi järele ja mõnikord ema järele, kuigi tema järele igatsemine sarnaneb pigem viha kui kurbusega, umbes nagu Ellise peale mõtlemine, ja ka see ei ole tegelikult tõsi, sest kui ma ütlen kurbus, mõtlen ma tegelikult: must auk minu sees, täis naelu ja kive ja klaasikilde ja sõnu, mida mul enam ei ole.

      Ellis, Ellis.

___

      Ja ehkki on tõsi, et minu riided on pärit leiukastist, ei ole päris tõsi see, et mul üldse midagi ei ole, sest õigupoolest on mul ikkagi mingi isiklik omand, aga seda ei anta mulle kätte. Nägin seda ükskord, kui tohter Dooley käskis mul meelelahutuse ajal poole filmi pealt õdede posti tulla. Kui ma kohale jõudsin, võttis ta laua alt välja seljakoti, minu seljakoti. Tohter Dooley on superpikk ja ilus mees, sedasorti ilus mees, kes raudselt ise ka teab, kui ilus ta on ja et tema elu on sellevõrra hõlpsam, ning seepärast teeb ta meile, inetutele, teinekord järeleandmisi. Nii et kui ta ütles: „Kaks poissi tõid selle siia. Kas see tundub sulle tuttav?”, olin ma silmapilk tema valgetest hammastest pimestatud ja sametisest habemetüükast võlutud.

      Haarasin koti ja vajusin põlvili, tõmbasin luku lahti, toppisin käed sisse. Oli alles. Surusin koti kergendusohkega vastu rinda, kui tohter Dooley ütles: „Ära liiga elevile ka mine. Me tegime selle tühjaks.”

      Võtsin oma apteegikarbi, sõjaväe esmaabikomplekti, mille olin neljateistaastasena leidnud, kui koos Ellisega Lääne 7. tänaval püha Vincent de Pauli seltsi heategevuskaltsukas tuulasin. Metallkarp oli mõlkis, kaanel olev suur punane rist kriimuline, värv tükati maha koorunud.

      Minu apteegikarbis oli kõik olemas: minu salv, minu marliside, minu sinisesse sametkotti pandud moosipurgikillud, minu suitsud, minu tikud ja tsäks, nööbid, käevõrud, raha, minu linasesse riidesse keeratud fotod.

      Karp ei kolisenud üldse, kui ma seda raputasin. Tuhnisin sügavamal rohelises seljakotis, aga ka see oli pime ja tühi. Ei vahetussokke ega aluspesu, ei tualettpaberirulle, ei filmitoosi, mis oli kerjatud raha täis topitud, ei sulguriga kilekotis olnud tablette, ei rullikeeratud paksu villast tekki. Minu kaustikut ka ei olnud. Minu pastakate ja joonistussüte kott oli kadunud. Minu Landi polaroidkaamera oli puudu. Vaatasin tohter Dooleyle otsa.

      „Me pidime sinu enda turvalisuse huvides kõik välja võtma.” Ta ulatas mulle käe ja koguni tema käsi oli ilus, peente sõrmede ja läikima löödud küüntega. Ma ei teinud seda märkamagi, vaid tõusin ise püsti, apteegikarp ja seljakott kõvasti peos. „Sa pead koti ja karbi tagasi andma. Need on senikaua meie juures hoiul, kuni sind välja lastakse.”

      Arst sirutas käe ja sikutas seljakoti minu käest ära, tõmbas apteegikarbi minu peost välja. Ta pani need leti taha. „Aga need võid sa endale saada.”

      Tohter Dooley surus ruuduks murtud linase riidetüki mulle pihku. Selle sees pehme kanga kaitse all on fotod meist: mina ja Ellis, Mikey ja DannyBoy, kõik kenasti koos, enne kui elu perse keeras.

      Kui ma fotosid rinnale surudes minema kõndisin, hõikas tohter Dooley mulle järele: „Poisid ütlesid, et neil on kahju.”

      Astusin edasi, aga sisimas tundsin, kuidas ma hetkeks seisma jäin.

___

      Fotodega ma tegelengi, kui Jen S. mind järgmisel õhtul pärast varbaintsidenti otsima tuleb: lappan neid, ahnelt nagu alati, kui luban endal Ellisele mõelda, mõtisklen mustvalgete piltide üle, kus oleme meie surnuaias, võtame lollakaid rokkstaaripoose, suits suunurgas, DannyBoy jänesemokka pole peaaegu nähagi, Ellise akne on vaevu aimatav. DannyBoy ütles alati, et mustvalgetel piltidel näevad kõik palju paremad välja, ja tal oli õigus. Fotod on väikesed ja ruudukujulised; Landi kaamera oli vana, kuuekümnendatest pärit, esimene polaroid. Sain selle vanaema käest. Fotokal oli lõõts ja ma tundsin ennast sellega väga lahedalt. Filmi leidsime Macalesteri kolledži fotopoest. Film oli kassetis, see tuli kaamerasse panna, klõps ära teha, kaitseriba külje pealt välja tõmmata ja väike ümmargune taimer hakkama panna. Kui see oli ära sumisenud, siis tuli foto välja tõmmata, ja seal me olimegi, mustvalgelt vanaaegsed ja šefid, Ellis oma mustade juustega nii ilus. Ja seal olin ka mina, väike loll mina, käed rinnal vaheliti, auklik kampsun seljas ja juuksed sorakil, värvilises päris maailmas punaseks ja siniseks värvitud peaga, mustvalgelt aga porikarva. Ellise kõrval saidki teised ainult koledad olla.

      „Lahe!” Jen S. sirutab käe, kuid ma keeran fotod riidetüki sisse ja pistan oma padja alla.

      „No kuule!” ohkab tüdruk. „Okei, mida iganes. Tule siis, Barbero ootab puhketoas. Meil on sulle üllatus.”

      Puhketoa seintest hoovab popkorni lehka, viimatisest filmivaatamisest saadik; keset ümmargust lauda seisab tühi kauss. Jen limpsab sõrme ja tõmbab kausi sellega üle, lutsutades sõrmelt soola ja tahkunud võiraase. Ta ruigab. Barbero lodevad huuled tõmbuvad irevile. „Schumacher,” ütleb ta. „Naera või ribadeks!” Tüdruk kehitab õlgu ja pühib märja sõrme lohvaka rohelise T-särgi saba sisse puhtaks.

      Ta sorib ühes igasuguste asjade kastis, otsides oma lemmikkaardipakki. Puhketoa vandlikarva seinte ääres seisavad reas värvilised virnastatavad hoiukastid. Seal hoitakse mängukaarte, kulunud kriidikarpe, markereid, lauamänge.

      Ühe seina ääres on kolme arvutiga töölaud. Barbero paneb arvuti käima ja kõssitab mind sõrmega eemale, kui parooli sisse trükib.

      „Seis on selline, hullvaim.” Barbero viskab mind mingi brošüüriga. Pean kummarduma, et seda üles korjata. Mees hakkab klaviatuuril trükkima. Ekraani ülaserva ilmub kiri: ALTERNALEARN. SINU ÕIGE KOHT. „Meie tubli tohter arvab, et sul on vaja mingit tegevust, mis su agressiivsusele põõna paneks, sest nagu näha, jagub sul seda süle ja seljaga, ja aitaks sul ühtlasi lahti saada imelikust kombest öösiti üleval olla. Nii et tagasi kooli, tainapea!”

      Vaatan Jen S. – i poole, kes naeratab laialt, ise kaarte segades. „Mina hakkan sinu õpetajaks,” itsitab tüdruk.

      Barbero nipsutab minu nina ees sõrmi. „KES-KEN-DU. Ma olen siin! Siin.”

      Põrnitsen talle otsa.

      Barbero loendab näppude peal. „Sihuke värk: ei vaata midagi peale kooli saidi. Ei vaata Facebooki, Twitterit, meili, mitte midagi peale kooli kodulehe. Sinu sõbranna Schumacher pakkus ennast vabatahtlikult õpetajaks ja tema kontrollib sinu töid ja muud kammi, kui sa õppetükiga ühele poole saad.”

      Mees vaatab mulle otsa. Mina vahin talle vastu. „Seda sa küll ei tahaks,” lausub ta. „Meie tubli tohter ütleb, et sa pead hakkama õhtul unerohtu võtma, ja minul on tunne, et seda sa küll ei tahaks. Tema meelest on sul targem siin olla, kui mööda koridore ringi luusida. Sest see on sitaks imelik.”

      Ma ei taha rohtu võtta, eriti öösel, kui hirm on kõige suurem ja ma pean ärkvel püsima. Arstid toppisid mulle kaheksandast kolmeteistkümnenda eluaastani muudkui rohtusid sisse. Ritalin ei aidanud. Ma olin nagu elektrijänes ja torkasin pliiatsi Alison Jablonsky ümarikku pilve moodi kõhtu. Adderalli pärast lasin kaheksandas klassis püksid täis; ema jättis mu õppeaasta lõpuni koju. Ta pani mulle külmkappi kilesse pakitud lõunasöögi: švammise pikkpoisiga võileiva, haisva munasalati või läbiligunenud röstsaia. Zoloft oli nagu väga raske õhu neelamine, nii et pärast ei saanud mitu päeva välja hingata. Siin on enamik tüdrukuid silmini ravimeid täis, võtavad oma tabletitopsi tusaselt ja alistunult vastu.

      Istun toolile ja kirjutan oma nime lahtrisse „SIIA SINU NIMI”.

      „Õige valik, väärakas.”

      „Jessas,