Название | Katkine tüdruk |
---|---|
Автор произведения | Kathleen Glasgow |
Жанр | Современная зарубежная литература |
Серия | |
Издательство | Современная зарубежная литература |
Год выпуска | 0 |
isbn | 9789949597093 |
Tema nimi ei ole tegelikult Casper. Teda hüütakse niimoodi suurte siniste silmade pärast ja sellepärast, et ta nii vaikne on. Vahel ilmub ta justkui kummitus hommikuti voodi kõrvale, et meid läbi vaadata, tema soojad sõrmed libisevad umbes tolli kaugusele mu sidemete alla, et minu pulssi mõõta. Talle tekib armas topeltlõug, kui ta alla minu poole vaatab. Ta ilmub nagu kummitus järsku koridoris minu selja taha ja naeratab, kui ma üllatunult ringi keeran: kuidas sul läheb?
Tema kabinetis on üüratu akvaarium, kus üks paks ja aeglane kilpkonn sõuab ja sõuab, sõuab ja sõuab, ilma et ta eriti kuhugi jõuaks. Vaatan kogu aeg seda vaest soodat, võiksin teda tundide ja päevade kaupa vahtida, minu meelest töötab ta nii uskumatult kannatlikult ülesande kallal, mis ei anna mingit tulemust, sest ega ta ju sealt kuradi akvaariumist välja ei saa.
Ja Casper aina vaatab, kuidas mina kilpkonna vaatan.
Casper lõhnab hästi. Ta on alati puhas, tema riided kahisevad vaikselt. Ta ei tõsta kunagi häält. Ta hõõrub Sasha selga, kui too nii kõvasti nuuksub, et hing kinni jääb. Ta paneb käed Linda/Katie/Cuddlesi ümber justkui väravavaht, kui mõni paha inimene jälle välja murrab. Olen näinud teda isegi Blue toas, kui Blue on teinekord ema käest tohutu kastitäie raamatuid saanud – siis lappab ta pehmeköitelisi raamatuid ja naeratab Bluele. Olen näinud, kuidas Blue selle naeratuse peale väheke, õige vähekene sulab.
Casper peaks olema kellegi ema. Ta peaks olema minu ema.
Meil ei ole kunagi pime. Kõigis tubades on seintesse süvistatud valgustid, mis kell neli õhtul klõpsuga süttivad ja kell kuus hommikul klõpsuga kustuvad. Need on väikesed, aga eredad. Louisale ei meeldi valgus. Akende ees on karedad kardinad ja tema tõmbab need kindlalt kinni, igal õhtul enne magamaminekut, et naabruses asuva kontorihoone kollaseid aknaruute varjata. Tagatipuks tõmbab ta teki üle pea.
Niipea kui ta täna õhtul magama jääb, viskan teki pealt ära ja tõmban kardinad eest. Võib-olla otsin soolatähti. Ei tea.
Kusen metallist tualetipotti ja vaatan, kuidas Louisa vaikne kogu tekikuhila all magab. Selles imelikus peeglis meenutavad mu juuksed usse. Pigistan pusasid ja rastapatse sõrmede vahel. Minu juuksed haisevad ikka veel mustuse ja betooni, pööningu ja tolmu järele ning see ajab mul südame pahaks.
Kui kaua ma olen siin olnud? Ärkan millestki üles. Kusagilt. Ühest pimedast kohast.
Koridori laes on lambid nagu pikad eredad jõed. Heidan mööda minnes pilgu tubadesse. Ainult Blue on üleval, hoiab oma pehmes köites raamatut klõpstule juures, et näeks lugeda.
Siin pole uksi, lampe, klaasi, žilette, ainult pehme toit, mida saab lusikaga süüa, ja vaevu leige kohv. Siin pole mingit võimalust ennast vigastada.
Tunnen, kuidas ma sisimas kolisen ja logisen, kui õdede posti juures ootan ja sõrmedega letile trummeldan. Annan kella. See kõlab vaikses koridoris hirmus valjusti.
Barbero tuleb nurga tagant välja, suu midagi krõmpsuvat täis. Mind nähes tõmbab mees kulmu kortsu. Barbero on Menomineest pärit jämeda kaelaga endine maadleja. Ta lõhnab ikka veel salvi ja plaastrite järele. Talle meeldivad ainult ilusad tüdrukud. Sellest saab aru, sest pikkade jalgade ja tedretähnilise ninaga Jen S. on väga ilus tüdruk ning Barbero naeratab talle alati. Ta on ainuke tüdruk, kellele Barbero üldse naeratab.
Mees tõstab jalad lauale ja pistab kartulikrõpse suhu. „Kuule, sina,” ütleb ta, soolane puru huultelt sinistele tööriietele pudenemas. „Mida pekki sa keset ööd siit tahad?”
Võtan letilt kleepsupaberite paki ja pastaka ning hakkan kiiresti kirjutama. Tõstan kleepsupaberi üles. KUI KAUA MA OLEN SIIN OLNUD?
Mees vaatab kleepsupaberit. Raputab pead. „Äkää. Küsi!”
Kirjutan: EI KÜSI. ÜTLE!
„Ei saa, Surmvait Sue.” Barbero kägardab krõpsupaki kokku ja topib prügikorvi. „Sa pead oma tuksis noka lahti tegema ja päris häälega rääkima, nagu suur tüdruk kunagi.”
Barbero arvab, et ma kardan teda, aga tegelikult ei karda. Ma kardan ainult ühte inimest, ja ta on kaugel, teisel pool jõge, ja tema mulle siia ligi ei pääse.
Vähemalt ma arvan, et ta ei pääse mulle siia ligi.
Järgmine kleepsupaber. ÜTLE, TURVAS! Mu käed siiski värisevad natuke, kui ma paberi üles tõstan.
Barbero naerab. Tema hambavahed on krõpsutükke täis.
Minu silme taga lööb sädemeid ja sisemine muusika läheb väga valjuks. Mu nahk muutub tuimaks, kui ma õdede postist eemale kõnnin. Tahaksin hingata, nagu Casper soovitab, aga ei saa, sellest ei tule midagi välja, vähemalt mitte minul, kui ma vihaseks saan ja muusika mängima hakkab. Nüüd pole mu nahk enam tuim, vaid lausa kiheleb, kui ma tuian ja tuian, otsin ja otsin, ning kui ma otsitud asja leian ja ringi keeran, siis Barbero enam ei naera. Mees vannub kurja ja tõmbab pea alla.
Plasttool põrkab õdede postist eemale. Tops, kus hoitakse kleebitavate plastlilledega kaunistatud pastakaid, lendab põrandale ja pastakad laotuvad mööda lõputut beeži vaipa laiali. Mööda lõputut, kõikjale ulatuvat beeži vaipa. Hakkan õdede posti jalaga taguma, mis on halb mõte, sest mul pole kingi jalas, aga valu tundub hea, nii et ma taon aina edasi. Barbero on nüüd püsti, kuid ma haaran uuesti tooli kätte ja mees ajab käed õieli, öeldes: rahune maha, hullvaim! Aga ta ütleb seda õige tasa. Justkui kardaks mind nüüd natuke. Ja ma ei tea, miks, aga see ajab mind veel rohkem vihale.
Tõstan parajasti tooli, kui tohter Dooley kohale ilmub.
Kui Casper ongi minus pettunud, ei näita ta seda välja. Ta lihtsalt vaatab, kuidas ma kilpkonna vaatan, ja kilpkonn ajab oma rida. Tahaksin olla see kilpkonn, vee all, vaikselt, täitsa üksi. Sel kilpkonnal on ikka sitaks rahulik elu.
Casper ütleb: „Vastuseks sellele küsimusele, mille sa Bruce’ile eile esitasid: sa oled Creeley keskuses olnud kuus päeva. Sind raviti haiglas ja hoiti seitse päeva jälgimisel, enne kui siia üle toodi. Kas tead, et sa põdesid püstijalu kopsupõletikku? Noh, kopsupõletik on sul veel praegugi, aga antibiootikumid peaksid aitama.”
Ta võtab laualt mingi kobaka asja ja libistab minu poole. See on lauakalender. Ma ei tea isegi, mida otsin, kuid näen siis otsitut lehekülje ülaservas.
Aprill. On aprilli keskpaik.
Casper ütleb: „Sul jäid Creeley lihavõtted napilt nägemata. Sa olid natuke levist väljas. Ega sa paljust ilma jäänud. Me ei saa ju lasta mingil hiidjänkul psühhiaatriaosakonnas ringi keksida, eks ole?” Ta naeratab. „Vabandust! Terapeutide nali. Aga munajaht käis meil siin küll. Tänupühal on palju lõbusam: kuivanud kalkun, klimpis kaste. Lõbu laialt.”
Ma tean, et ta üritab mul tuju tõsta, mind rääkima meelitada. Keeran näo tema poole, ent niipea, kui talle silma vaatan, tunnen kuradima pisarate kõrvetust ja pööran seepärast jälle pea tagasi kilpkonna poole. Mul on tunne, nagu ärkaksin üles ja vajuksin pimedusse, mõlemat ühekorraga.
Casper kummardub lähemale. „Kas sa üldse mäletad, et sa regionaalhaiglas olid?”
Mäletan turvameest ja tema ninas kasvanud karvametsa. Mäletan laetulesid, eredaid kui päike, piiksumist, mis iial ei lakanud. Mäletan, et tahtsin jalaga lüüa, kui mind käpiti, kui riideid ja jalanõusid minu ümbert ära lõigati. Mäletan, kui rasked tundusid mu kopsud, nagu oleksid need muda täis.
Mäletan, et kartsin nii kohutavalt, et Värdjas Frank ilmub uksele ja viib mind minema, tagasi Seemnemajja, tuppa, kus tüdrukud nutsid.
Mäletan nuttu. Mäletan õe kingadele lennanud oksepritsmeid ja seda, kuidas ta näoilme sugugi ei muutunud, mitte korrakski, nagu juhtuks seda temaga kogu aeg, ja ma püüdsin silmadega temalt andeks paluda, sest sõnu mul ei olnud, ja tema näoilme ei muutunud isegi siis.
Seejärel ei olnud enam midagi. Mitte midagi. Kuni Louisani.
Casper ütleb: „Sellest pole lugu, kui sa ei mäleta. Meie alateadvus