Katkine tüdruk. Kathleen Glasgow

atkine tüdruk

Minu emale M. E. – le,1940–2011ja minu õele Weasiele,1963–2008

      ÜKS

___Mis su lugu, punapugu?___

      Olen üleni valge nagu grööni hülge poeg. Mu küünarvarred on paksudes valgetes sidemetes, rasked kui nuiad. Ka reied on paksult kinni seotud; valge marli piilub välja lühikeste pükste alt, mille õde Ava õdede posti tagant leiukastist välja õngitses.

      Nagu orb tulin siia ilma riieteta. Nagu orb olin voodilinasse mähitud ja regionaalhaigla ette murule jäise lobjaka ja lume kätte jäetud, veri läbi lillelise lina immitsemas.

      Turvamees, kes mind leidis, oli läbi imbunud mentooliga sigarettide ja masinakohvi liisunud lehast. Tema ninasõõrmetes kasvas krässus valgete karvade mets.

      Ta ütles: „Sa püha jumalaema, kuule, tüdruk, mis sinuga tehtud on?”

      Ema ei tulnud mulle järele.

      Aga ma mäletan sellest ööst tähti. Need paistsid taeva taustal otsekui sool, nagu oleks keegi soolatoosi väga tumedale kangale ümber ajanud.

      See nende juhuslik ilu oli mulle oluline. Viimane asi, mida ma võisin enda arvates näha, enne kui külmal märjal rohul hinge heitsin.

___

      Siinsed tüdrukud tahavad mind rääkima meelitada. Nad küsivad: mis su lugu, punapugu? Räägi ära, kohvipära! Mina kuulen nende lugusid iga päev rühmas, lõunalauas, käsitöös, hommikusöögi ajal, õhtusöögi ajal ja nii edasi. Nendest välja voolavad sõnad, mustad mälestused ei saa kunagi otsa. Lood pistavad neid elusalt nahka, keeravad pahupidi. Nad ei saa jutustamist järele jätta.

      Mina lõikasin kõik oma sõnad välja. Minu süda sai neist triiki täis.

___

      Olen ühes toas Louisaga. Louisa on minust vanem ja tema juuksed on nagu punakuldne mühav ookean, mis ta selga mööda alla voolab. Neid on selline kuhi, et tal ei õnnestu neid isegi patside ega krunnide ega kummidega vaos hoida. Tema juuksed lõhnavad maasikate järele; ta lõhnab paremini kui ükski tüdruk, keda ma iial kohanud olen. Võiksin teda lõpmatuseni sisse hingata.

      Kui ma esimest õhtut siin olin ja ta pluusi üles kergitas, et enne magamaminekut riideid vahetada, hetk enne seda, kui pöörased juuksed kaitsva keebina tema kehale langesid, nägin ma neid kõiki, viimset kui üht, ja mul jäi hing kinni.

      Ta ütles: „Ära karda, pisike!”

      Ma ei kartnudki. Ma polnud lihtsalt kunagi varem näinud tüdrukut, kel oleks samasugune nahk nagu minul.

___

      Iga minut on arvel. Me tõuseme kell kuus. Kuus nelikümmend viis joome leiget kohvi või vesist mahla. Meil on kolmkümmend minutit aega, et papiste rõngassaiade peale toorjuustu kaapida või kahvatuid keedumune suhu toppida või klimpis kaeraputru neelata. Kell seitse viisteist võime oma toas duši all käia. Meie duširuumidel ei ole uksi ja ma ei tea, millest on tehtud vannitoapeeglid, aga klaasist need igatahes ei ole, sest hambaid pestes või juukseid kammides paistab nägu sealt uduse ja äraolevana. Kui tahad jalgu raseerida, peab õde või sanitar juures olema, kuid sellist asja ei taha keegi, seega on meie jalad karvased nagu poistel. Kell kaheksa kolmkümmend oleme rühmas ja siis hakkavad jutud ja pisarad voolama ning mõned tüdrukud karjuvad ja mõned tüdrukud oigavad, aga mina lihtsalt istun, istun ja see jube vanem tüdruk Blue, kellel on katkised hambad, küsib iga päev: kas täna hakkad rääkima, Surmvait Sue? Mina tahaks küll täna kuulda, mida Surmvait Sue’l öelda on, kas teie ei taha, Casper?

      Casper käsib tal järele jätta. Casper käsib meil hingata, teha akordioni: sirutada käed kaugele-kaugele välja ja suruda sisse-sisse-sisse ja seejärel tõmmata välja-välja-välja, ja eks ole, me ju tunneme ennast paremini, kui me lihtsalt hingame? Pärast rühma tulevad rohud, siis vaikne tund, siis lõuna, siis käsitöö, siis individuaalvestlus, kui sa istud arsti juures ja tegeled jälle nutmisega, ja kell viis tuleb õhtusöök ehk jälle leige toit ja jälle Blue: kas sulle meeldivad juustuga makaronid, Surmvait Sue? Millal sul sidemed maha võetakse, Sue? Ja lõpuks tuleb meelelahutus. Pärast meelelahutust tuleb telefonikõne ja taas nutmine. Ja seepeale saab kell üheksa ja jälle rohud ja magamaminek. Tüdrukud vinguvad pidevalt päevaplaani, toidu, rühma, rohtude, igasugu asjade üle, aga mind ei huvita. Siin on süüa ja voodi ja soe ning mina olen toas ja mind ei ähvarda miski.

      Minu nimi ei ole Sue.

___

      Jen S. on kriimustaja: oksraagudesarnased lühikesed armid jooksevad ta käsi ja jalgu mööda üles-alla. Ta kannab läikivaid spordišortse; ta on kõigist teistest pikem, välja arvatud tohter Dooleyst. Jen põrgatab nähtamatut korvpalli piki beeži koridori edasi-tagasi. Teeb nähtamatule korvirõngale pealeviskeid. Francie on elus nõelapadi. Ta torgib oma nahka kudumisvarraste, orkide, nööpnõelte, ükskõik millega, mis kätte satub. Tal on vihane silmavaade ja ta sülitab põrandale. Sasha on paks tüdruk, kes on pilgeni silmavett täis: nutab rühmas, nutab söögilauas, nutab oma toas. Ta ei saa kunagi tühjaks. Tema on lihtsalt lõikuja: kahvatud punased jooned jooksevad risti üle käsivarte. Sügavalt ta sisse ei lõika. Isis on põletaja. Tema käsivarred on täis tipitud ümmargusi kärnas kühme. Rühmas oli juttu nöörist ja onupoegadest ja keldrist, aga ma keerasin kõrvad lukku ja oma sisemise muusika valjemaks. Blue armastab valuga eputada; temas on natuke kõike: paha issi, metahambad, sigaretijäljed, žiletilõiked. Linda/Katie/Cuddles kannab vanamemme kodukleite. Tema sussid haisevad. Temas on nii palju inimesi, et ei jõua järge pidada; tema armid on kõik sisimas, seal, kus tema inimesedki. Ma ei tea, miks ta siin on, kuid siin ta igatahes on. Ta määrib endale õhtusöögi ajal kartuliputru näkku. Mõnikord oksendab ilma põhjuseta. Isegi kui ta täiesti vaikselt paigal istub, saab ikkagi aru, et tema sees käib väga äge tegevus ja see ei ole hea.

      Tundsin väljas mõnda temasugust inimest; ma hoian temast eemale.

___

      Vahel ei saa ma siin pagana majas hingata; rind oleks nagu liiva täis. Ma ei saa aru, mis värk on. Mul oli liiga külm ja ma olin liiga kaua õues. Ma ei saa aru puhastest linadest, magusa lõhnaga päevatekist, toidust, mis imeliselt soojal kujul sööklas minu ees laual seisab. Satun paanikasse, hakkan värisema ja lämbuma ning Louisa tuleb minu juurde, meie toas, kus ma olen kaugele nurka pugenud. Tema hingeõhk lõhnab piparmünditee järele, kui see mu näo vastu puutub. Tüdruk võtab mu põsed pihku ja ma võpatan isegi selle peale. Ta ütleb: „Pisike, sa oled omade keskel.”

___

      Tuba on ülearu vaikne, seepärast käin öösiti koridoris jalutamas. Mu kopsud valutavad. Liigun aeglaselt.

      Kõik on liiga vaikne. Tõmban sõrmega mööda seinu. Teen seda tundide kaupa. Tean, et kui mu haavad ära paranevad ja antibiootikumid saab maha võtta, tahetakse mind unerohu peale panna, aga ma ei taha mingeid unerohtusid. Ma pean olema ärkvel ja teadvusel.

      Ta võib olla kus iganes. Ta võib olla siin.

___

      Louisa on nagu kuninganna. Seekord on ta terve igaviku siin olnud. Ta ütleb mulle: „Ah, raisk, mina olin siin esimene plika, kui osakond avati.” Ta kirjutab kogu aeg musta-valgekirjusse kaustikusse; ta ei käi kunagi rühmas. Enamik tüdrukuid kannab joogapükse ja T-särke, lohvakaid riideid, aga Louisa lööb end iga päev üles: mustad sukad ja läikivad libikud, kaltsukast pärit glamuursed neljakümnendate kleidid, juuksed alati mingisse dramaatilisse soengusse sätitud. Tal on kohvritäite kaupa salle, õhulisi öösärke, jumestuskreeme, veripunaseid huulepulki. Louisa on nagu külaline, kes ei kavatsegi ära minna.

      Ta ütleb, et laulab ühes bändis. „Aga minu närvilisus,” ütleb ta vaikselt, „minu probleem takistab.”

      Louisa kõhul on kontsentriliste ringidena põletusarmid. Tema käsivarte sisekülgedel jooksevad juuresarnased jooned. Tema jalgadele on põletatud ja lõigatud täpseid selgeid mustreid. Tema selg on täis tätoveeritud.

      Louisal saab ruum otsa.

___

      Casper alustab rühma iga kord ühtemoodi. Akordioniharjutus, hingamine, kaelavenitused, varvaste puudutamine. Casper on tilluke ja pehme naine. Tal on jalas kontsapehmendusega puukingad nagu päkapikul. Kõigil teistel arstidel on terava kõlaga kõpskingad, mis teevad isegi mööda vaipa käies valju häält. Casper on kahvatu. Tema silmad on hiiglasuured, ümmargused ja väga sinised. Casperil ei ole ühtegi teravat nurka.

      Ta vaatab