Uhkus ja nauding. Sylvia Day

otsusele, et sellest saab mu viimane seltskonna hooaeg. Ma leppisin onuga ammu kokku, et ta ei palu mult rohkemat kui kuut hooaega … aga ma kõhklesin, kas lasta tal sellest lubadusest kinni pidada. Lõppude lõpuks palub ta minult ju nii vähe.“

      „Ma saan aru.“ Sel juhul ei peaks ta tundma mingit süüd naist nautides. Ta ei rikuks Elizat ära, kui ta jääb kindlalt vanatüdrukuks.

      „Ja nii ma olen ka otsustanud kasutada teie teenuseid kõigi kuue nädala jooksul, mis on jäänud selle hooaja lõpuni, hr Bond. Kui te annate mulle teada summa, mida on vaja teie teenuste tagamiseks nii pikaks ajaks, siis ma hoolitsen, et teile saaks makstud homse päeva lõpuks.“

      Jasper nõjatus tooli seljatoele, kaaludes asja. Midagi selles, kuidas naine teda vaatles, käivitas vaikse häirekella. Ta hindas seda, kui talle maksti pakutud teenuste eest – nagu ka kõik teised –, kuid mõtles, kas naist motiveeris midagi enamat kui kohustuse täitmine ja tasakaal arvepidamises. Jasper oli kokku puutunud aadlikega, kes tundsid, et maksmine näitas talle koha kätte. Kui Jasper oli raha vastu võtnud, ei olnud ta enam ärimees, vaid kaup, mille üle neil oli õigus ja võim. Enamikel juhtudel ei hoolinud ta üldse, mida kliendid enda uhkuse kergitamiseks mõtlesid. Praegusel juhul aga ei lubaks ta Elizal arvata, et naine võiks teda oma rahaga kontrollida.

      „Meil on kokkulepe,“ ütles Jasper kergelt naeratades, et pehmendada oma jäika seisukohta selles küsimuses. „Kaks nädalat palgata. Kui te siis olete minuga rahul, võite tagasiulatuvalt maksta.“

      Naise sinistes silmades välgatas ettevaatlikkus. See oli korraks seal ja oli siis läinud. „Aga ma ei kavatse teid välja vahetada.“

      „Suurepärane. Ma ei kavatse saada välja vahetatud.“ Jasper hoidis nimekirja kõrgel. „Kas te, ehk reastasite need kõige kahtlasemast kõige vähem tõenäolisemani?“

      „Jah, muidugi.“ Eliza tõusis ja kõndis ümber laua.

      Jasper tõusis kiiresti püsti, vaadates üllatunult, kuidas naine sättis end toolile tema kõrval. Ta nõjatus üle käetoe ja viipas, et mees istuks. „Kui teil on küsimusi, siis ma olen valmis neile vastama nii hästi kui oskan.“

      Kui Jasper laskus tagasi toolile, hingas ta sisse Eliza üsna eksootilise lõhnaga parfüümi, imetledes, kui erinev see oli naise tagasihoidliku tegumoega kleidist. Ta oli täis vastuolusid, alates välimusest kuni hääle ja käekirjani. „Miks on krahv Montague nii lõpus?“

      Eliza kallutas pea viltu, et saaks paremini näha, kuhu mees osutas. Nii lähedal polnud nad teineteisele veel olnud, see andis Jasperile võimaluse märgata heledaid tedretähne naise ninaseljal. „Miks ei peaks ta olema „kõige vähem tõenäolisemate” hulgas? Lord on nägus ja sarmikas ja … “

      „Lootusetult võlgades.“ Ainult tahte varal õnnestus tal mitte katki rebida paberit enda käes. Seda loomulikku tõmmet, mida Jasper naise vastu tundis, suurendas omanditunne. Neetud, kui Montague saaks oma käed Eliza või tema raha taha.

      „Jah. Ma tean. Aga nii on veel mitmed mehed nimekirjas. Need, kes ei ole võlgades, on piiratud vahenditega.“ Eliza nägi, kuidas mehe kulmud kerkisid, ja teine kerge naeratus kaardus tema huultel. „Ma olen lähemalt uurinud asjaolusid iga härrasmehe puhul, kes mulle kosja tuleb, isegi nende omi, kelle motiivid on kohe selged.“

      „Ja kuidas see teil õnnestus?“

      „Mul ei pruugi olla raamatupidajat, hr Bond …“

      „Jasper,“ parandas ta, veel kord.

      Naise õlad läksid tagasi. „Selline familiaarsus on äritehingute juures kohatu.“

      „Sugugi mitte.“ Selgus, et tal oli õigus – naine soovib hoida distantsi. „Ja eriti antud juhul. Te peaksite olema minusse rohkem kui natuke kiindunud. Ma saan aru, et teil on raske sedasi mõelda, sest ma ei ole teie tüüpi mees, kuid eesnimede kasutamine ja minu seltsis veedetud aeg aitab vähendada mis tahes ebamugavust, mida te võite tunda, luues usutavama esitluse.“

      „Te ütlesite, et ma jätaksin selle aspekti plaanist teie hooleks.“

      „Päris õige. Mina juhin, teie tulge järele.“ Jasper kasutas hääletooni, mis suutis alati veenda teisi nõus olema. Ta teadis, et kui annaks Elizale vähimagi võimaluse, sõidaks naine temast lihtsalt üle. „Nii, kuidas te siis oma andmed hankisite … ?“

      Eliza prunditas huuli. Ilmselgelt polnud ta naine, kes oli harjunud, et teda ohjeldati. Tollel on lubatud amokki joosta, oli Lynd öelnud. Jasper ei muudaks seda naise juures, isegi kui antaks võimalus, kuid ta ei laseks end ka kontrollida.

      „Mul on üks asjaajaja,“ ütles naine, „kes teeb minu jaoks diskreetseid järelepärimisi, kui vaja. Ei saa olla liiga ettevaatlik.“

      Jasper nõjatus toolile, võttes mugavama asendi, et vestlust paremini nautida. „Ja millist infot te neist päringutest saite? Kas te teadsite lord Montague’i võlgade täit ulatust?“

      „Ma tean piisavalt, et olla ettevaatlik.“

      „Aga miks te siis panite ta oma nimekirjas nii kõrgele positsioonile?“

      „Nagu ma ütlesin, on ta sarmikas ja võiks kindlasti saada paremad kosjad kui minuga. Ma arvan, et ta kasutab mind, et teha teisi naisi kadedaks. Mu ema tavatses öelda, et pole midagi nii atraktiivset kui mees, kes kuulub teisele naisele. Montague võib olla rahalistes raskustes, kuid vähesed teavad seda. Ta on suutnud seda hästi varjata. Ja ta on piisavalt kena, mis katab mõne naise silmis paljud vead.“ Eliza pilk ahenes ja ta silmitses Jasperit pealaest jalatallani. „Tegelikult, te kaks olete pikkuselt ja jumelt sarnased. Kehaehituselt ka, kuigi ta ei ole kaugeltki nii … turske.“

      Jasper pidi kõvasti püüdma, et mitte minna pingesse ja reeta oma rahutust naise läbinägelikkuse suhtes. „Ja siiski te väitsite, et kui teised mind näevad, teavad nad kohe, et ma pole üldse selline nagu teie teised kosilased.“

      „Teil on hämmastavalt hea mälu, hr Bond.“

      „Jasper.“

      Eliza hingas sügavalt sisse. „Teie terav mälu on kiiduväärt … Jasper.“

      „Aitäh, Eliza.“ Mees hoidis tagasi rahulolevat naeratust väikese edusammu üle. „Ma olen leidnud, et see oskus on üsna kasulik. Aga ma tunnistan, teie vastuolulised avaldused hämmastavad mind.“

      „Ma ütlesin, et on sarnasusi, kuid need ei ole liiga ilmsed.“ Eliza ei olnud plaaninud, et see tutvumine mehe välimusega nii ergastav on, kuid päris kindlasti oli. „Ta on nägus, jah. Nagu teiegi olete. Aga teie olete selline toretseva välimusega. See on imekspandav, tõesti, kuidas esimene pilk teile vangistab aju. Iga kord, kui ma algselt teid silman, siis läheb hetk aega, et ma suudaks oma mõtteid koondada.“

      „Ma olen rõõmus, et leiate, et olen külgetõmbav.“ Ja kergendust tundev, et vennalikud sarnasused, mida naine oli märganud, lükati nii kiiresti kõrvale.

      1

      Hullumaja