Uhkus ja nauding. Sylvia Day

lisas naine, käed puusadel. „Kas te mõistate, elu suures plaanis vaadatuna, kui vähe aega inimene on voodis, võrreldes teiste tegevustega?“

      Jasperi pilk langes naise puusadele. Naeratus muutus laiaks irveks. „See tõesti oleneb, kes veel selles voodis on.“

      „Armas taevas.“ Eliza värises selle pilgu all, millega Jasper Bond teda vaatas. See oli … ootusrikas. Mingil teadmata, neetud moel oli ta suutnud Bondi saatanliku meheliku uhkuse tegudele kehutada.

      „Andke mulle nädal,“ pakkus ta. „Üks nädal tõestada nii asja mõtet kui ka minu kompetentsi. Kui, lõpuks, ei veena teid üks ega teine, siis ma ei võta osutatud teenuste eest tasu.“

      „Suurepärane ettepanek,“ ütles krahv. „Ei ole võimalust midagi kaotada.“

      „Pole tõsi,“ väitis Eliza. „Kuidas ma selgitan hr Bondi kiiret lahkumist?“

      „Siis kaks nädalat,“ tegi Bond paranduse.

      „Te ei saa probleemist aru. Ma ei ole näitleja, sir. See on kõigile selge, et ma pole „võrgutatud“.“

      Jasperi irve muutus, seda toetas kuum värelus tema tumedates silmades. „Jätke see plaani osa minu hooleks. Pealegi, selle eest mulle ju makstakse.“

      „Ja mis siis, kui te ebaõnnestute? Kui te loobute, olen mina sunnitud leidma teile vabandusi ja kaasama teise vargapüüdja, kes teie asemel tegutseks. Kogu afäär on liiga kahtlane.“

      „Kas teil on olnud samad kosilased kuus aastat, preili Martin?“

      „See pole …“

      „Kas te mitte äsja ei esitanud mitmeid põhjuseid, miks te tunnete, et ma ei ole teie jaoks sobiv kosilane? Kas te ei saaks lihtsalt korrata neid punkte vastusena küsimustele minu lahkumise kohta?“

      „Te olete väga järjekindel, hr Bond.“

      „Üsnagi,“ noogutas mees, „ja sellepärast saan ma teada, kes on vastutav nende kahetsusväärsete sündmuste eest, mis teid ahistavad, ja mis kasu nad lootsid saada.“

      Eliza ristas käed. „Ma ei ole veendunud.“

      „Usaldage mind. See on tõepoolest õnnelik juhus, et hr Lynd viis meid kokku. Kui ma ei taba süüdlast, julgen väita, et teda ei saagi tabada.“ Jasperi käed tõmbusid jalutuskepi peal rusikasse. „Kliendi rahulolu on uhkuse küsimus, preili Martin. Selleks ajaks, kui olen lõpetanud, ma garanteerin, et olete minu soorituse üle väga rõõmus.“

      Peatükk 2

      „Mõnikord avaldab mu enda meisterlikkus mulle muljet,“ kraaksatas Thomas Lynd, kui astus, müts käes, Jasperi kabinetti.

      Lyndi puhul võis alati kindel olla, et ta vältis ametliku ülemteenri teenuseid. Ta eelistas lakeisid teenistujatele, kelle väljaõpe käitumises ületas teda ennast.

      Jasper nõjatus vastu tooli seljatuge ja naeratas tervituseks. „Sa oled end seekord ületanud.“

      Nagu tavaliselt, oli Lyndi rõivaste stiil liialdatud ja need ei istunud talle hästi. See oli selle tulemus kui vaesele rätsepale anda kätte kallis materjal, aga tal puudusid teadmised, kuidas seda kõige paremini kasutada. Sellest hoolimata oli Lyndil märgatavalt peenem välimus kui teistel sama elukutse esindajatel. Ta otsis tasakaalu, mis võimaldas tal jääda lugupeetuks ja teretulnuks madalama klassi seas, samas esitledes ennast viisil, milles aadelkond ei näinud ohtu.

      Lynd kukutas end ühte kahest toolist, mis oli seatud laua ette. „Sel hetkel, kui ta mainis Montague’i, polnud mul kahtlust.“

      Kuigi Lynd käis Jasperil kodus sageli külas, silmitses ta tuba, nagu nähes seda esmakordselt. Tema pilk peatus mahagonist raamaturiiulitel, mis ääristasid kaugemat seina, ja safiirikarva sametist kardinatel, mis raamistasid vastas olevaid aknaid. „Pealegi, ta tahtis neetud sülekoera, ja ükski meie tuttav ei suuda sinu sugupuuga võistelda.“

      „Olla sohilaps pole igas olukorras eeliseks.“ Jasper laveeris alal, kus Lynd astus kindlal sammul, ja see töötas – üllatavalt – Jasperi kasuks. Bondi palkasid sageli need, kes tahtsid, et tema teenused jääksid märkamatuks, ning olid võimelised maksma lisakulusid, mida selline salatsemine nõudis. See tendents võimaldas Jasperil töötada Eliza Martiniga, sest tema nägu ei tuntud eriti.

      „Selles on.“ Lynd tõmbas käega läbi pruunide juuste, mis olid veel puutumata vanusega kaasnevast hallinemisest. „On vaja kasvatust, et kannatada neid ülespuhutud eesleid, kellega Melville’i õetütar ootab, et sa hästi läbi saaksid, ja sa oled palju vähem märgatavam sündmustel, kuhu ta sind osalema ootab, kui keegi teine, keda ma tean.“

      Jasper tõusis püsti ja liikus konsoollaua juurde akna all, kus ootasid karahvinid alkoholiga ja kristallklaasid. Lynd oli üks väheseid isikuid, kes oli teadlik Jasperi sugupuust. Jasper usaldas teda, sest mees oli kord näidanud Jasperi ema vastu üles headust, kui too seda meeleheitlikult vajas.

      Kui Jasper valas kaks portsu armanjakki, leidis tema pilk kaks ebausaldusväärse välimusega lakeid, kes ootasid väljas tänaval. Lyndi mehed.

      Jasperil oli kulunud mõni aeg, et leida soliidne naabruskond, mis sobituks ilma liigse pingeta tema tegevusega. Naabrid kannatasid välja tema meeskonna lõputud tulemised ja minemised, sest nad leidsid, et Bondi juuresolek on kasulik taskuvarguste minimeerimisel naabruskonnas. Jasper pidas oma teenuseid kogukonnale väikseks hinnaks selle eest, et vältida elamist aladel, mis ümbritsesid Fleet Streeti ja Strandi, kus Lynd ja paljud teised vargapüüdjad elasid. Oli peaaegu võimatu kannatada kanalisatsioonikraavi haisu, möödapääsmatut lõhna, mis oli imbunud ümbritsevate hoonete seintesse.

      Tulles tagasi oma kohale, asetas Jasper Lyndi klaasi laua servale. „Mul on kohtumine preili Martiniga täna pärastlõunal. Ma saan siis teada, kui tõsi taga on Montague’il tema käe võitmisega. Võib-olla on ta meeleheide kasvanud piisavalt suureks, et ta muutuks rumalaks.“

      „Pöörane,“ Lynd irvitas. „Kogu asi. Kui keegi on nii kindlalt otsustanud plikaga abielluda, peaks ta naiselt otse küsima. Aga samas, ma arvan, et väga paljud lootusrikkaid on hullud või mõistusevastaselt meeleheitel, et segada oma sugupuud Tremaine’idega. Naine peaks olema tänulik, et tema surnud isa varandus meelitab kosilasi. Tal oleks põrgulikult raske meest ilma selleta köita.“

      Jasper kergitas kulmu. Tema oli köidetud hetkest, kui naine oli oma suu avanud.

      „Tõesti,“ Lynd jätkas, „ta peaks lihtsalt vaese vennikese välja valima ja oleks asi lahendatud. Iga teine naine teeks seda. Tollel lubatakse amokki joosta. Ta otsustas ise kaasata vargapüüdja, et see sekkuks, ja lord on liiga hõivatud labürindiga oma peas, et teda ohjeldada. Kui ma Melville’i usutlesin, rääkis ta vaid iseendaga.“

      „Kas minu kliendi halvustamisel on mingi mõte?“

      „Ma vannun, et kuus nädalat tundub nagu terve eluaeg. Mitte mingi vaevatasu ei saa taastada sinu meelemõistuse kaotust. Ta on äärmuseni vastuoluline. Ebaloomulik naine. Tal oli jultumust mulle ülalt alla vaadata – see on saavutus, pean ma ütlema, kuna ma olen pikem – ja öelda, et ma peaks palkama korraliku rätsepa. Temas pole mingit peenust. Ma suutsin vaevu taluda seda pikka usutlust. Pani mu hambaid krigistama.“

      „Hea, et sa siis sellest tööst keeldusid,“ venitas Jasper. „On selge, et sinust poleks saanud veenvat kosilast.“

      „Kui sul see õnnestub, siis ma ütleksin, et sinu tõeline kutsumus peaks olema näitlemine.“

      „Nii kaua, kui Montague’il ei õnnestu saada raha, mida ta vajab, et saada tagasi minu käest oma võlakiri, võin ma teha seda, mida iganes vaja.“ Oli rõõmustav asjade käik, et parim viis nurjata Montague’i kosjad, oli ise kosida Eliza Martin.

      „Kättemaksul on komme sind nahka pista, mu poiss, nagu vähil. Parem pea seda meeles.“

      Jasper naeratas süngelt.

      Õlgu kehitades ütles Lynd: „Aga sa teed, nagu ise tahad, oled alati teinud.“

      Võlakiri, mida Jasper omas, oli leping maatükile Essexis,