Sa pead suudlema Silvat. Birk Rohelend

kulmu. Lollus. Siin pole keegi selleks valmis. Mis veelgi halvem, ka tema pole selleks valmis. On vaja ilmtingimata midagi ette võtta, ja kiirelt. Aga mida?

      Ta kägardab ajalehe vihaga kokku ja viskab selle prügiämbrisse.

      Perse. Perse, perse, perse.

*

      Ester tõmbab rehaga aeglaselt läbi liiva, nii et kollakasse pinnasesse tekivad ühtlased, korrapärased triibud. Tervel surnuaial pole ühtegi inimest. Tuul ei puhu, ükski leheke ei liigu, elu ja surm toimetavad ühtviisi rahulikult siinsamas maa all. Tühi koht haua paremas servas tuletab meelde, et varsti, küllaltki varsti ühineb ka tema nendega, kes on maa all, ja igavikulist liiva tema pea kohal siluvad kellegi teise käed. Ester noogutab mõtlikult. Sedapsi. Kõik on jälle just nii, nagu peab. Mitte ükski jälg Sigmari haual ei anna aimu sellest, et siin on käinud keegi teine peale tema. Nüüd on see jälle puhas, korras, lihtne platsike. Siin on küünal, ema käega haua serva pehme liiva sisse torgatud, põlema süüdatud ja ettevaatlikult kaanega kaetud. Paar kollakat krüsanteemi, korjatud omaenese akna alt peenrast – sealtsamast, kust Sigmar veel kakskümmend aastat tagasi mööda kõndis. Vana naine pigistab reha puust vart oma töntside, ent tugevate sõrmedega ja raputab pead.

      Kui kiirelt lendab aeg, mõtleb Ester. Alles see oli: noor, rühikas mees, silmad rohelised kui sammal, juuksed krussis kui lambavill, täpipealt vanaisa Juliuse moodi. Kuidas ta tantsida armastas! Ja missugune kuldaväärt töörügaja oli tema sees peidus – ise sale nagu piitsavars, aga musklid kui traadist. Nii kui hommikul ärkas, kukkus kohe tööd murdma: varahommikust hilisõhtuni kaarutas heina, terve rehealusetäie puid lõhkus ühe päevaga valmis… Oleks Sigmaril vaid poeg olnud, kes oleks väärt materjali edasi kandnud! Aga ei, Silva oli vist rohkem emasse…

      Ester ohkab. Silva. Kui vana ta nüüd olema peakski? Ester arvutab mõttes. Mõelda vaid: Sigmar suri üheksakümne kuuendal, sellest on nüüd möödas kakskümmend aastat, tollal oli Silvakene viieteistkümnene. Ta kergitab üllatunult kulme. Kolmkümmend viis. Kes teab, ehk on ta isegi juba ema. Kui Eva ei oleks tookord ainult nii hirmsasti ärritunud, kes teab, kuidas siis oleksid nende elud edasi läinud… Ta sirutab selga. Puusad kipuvad kangeks jääma. Aga kui hästi mul on läinud, sa mu meie, teised minuvanused käivad ringi südameaparaadiga! Ta tõstab käe silmile ja vaatab kaugusesse. Nägemine on tal hea, ka mäluga pole probleeme. Kuigi selles vanuses kipuvad nimed ja näod segi minema. Alles paari päeva eest oli ta hoovi pealt tabanud poisikluti, kes püüdis puudelt õunu näpata. „Assa!” käratas Ester ja oleks juba pisikesele Andersonile köögirätikuga vastu sääri rehmanud, kui talle meenus, et naabrimehel pole lapsi ja see poiss ei saa kuidagi sellist nime kanda… Kuigi, kes teab… Siinkandis juhtub igasuguseid lugusid… Ta vangutab pead ja heidab esemele oma peos viimase pilgu.

      Jah, aeg möödub, aga on asju, mida ei saa ega tohi kunagi unustada. Ärritunult põrnitseb ta koltunud punast roosi oma peos. Surnuaiaväravast möödudes pistab ta lille vihaga prügiämbrisse ja surub oma suu tihedalt kokku, nii et huulte ümber tekib tillukeste kortsude rägastik.

*

      Kell on kaheksa, kui Silva viimaks Hugo juurde laboratooriumi jõuab. Robin oli pärast pikki proteste nõustunud isaga koos läpakast multikaid vaatama. Ingmar oli vaadanud naist ilmse pahameelega, aga ta lasi sõnalausumata naisel minna. Kui nüüd Silva autoga suure valge maja hoovi keerab, tunneb ta ootamatult, kuidas ta käed värisevad. Teda painavad tormavad, segased mõtted. See ei ole ometi võimalik. See ei saa võimalik olla. Pärast kõiki neid aastaid… See ei saa olla Helena. Helena on ju surnud. Aeg oli kustutanud ta peast küsimused, hävitanud viimasegi kahtluse ja asendanud lootusetuse, kurbuse ja põletava kaotusvalu rahuliku, igapäevase tuima leppimisega.

      Aga nüüd jookseb ta trepist üles, võttes mitu astet korraga nagu noor plika. Ta lihtsalt peab tõe teada saama, teisiti pole enam võimalik. Nõudlikult vajutab ta kella, üha uuesti ja uuesti, oodates kannatamatult ukse avamist. Paarikümne sekundi pärast avaneb klaasuks ja talle vaatab otsa blondi mehe veidi habetunud ja murelik nägu.

      „Hugo, jumal tänatud, sa oled siin. Sa pead mind aitama!”

      „Mis juhtus? Tule sisse.”

      Mööda heleda linoleumiga kaetud koridori kiirel sammul edasi astudes tunneb naine iga sammuga, kuidas ärevus vaid kasvab. Halogeenlampide valgus on talumatult ere ja seinte ääres seisvate külmkappide pikk rida võtab silme eest virvendama. Hugo silmitseb naist umbusklikult. Mõned hetked hiljem võtab ta naisel küünarnukist kinni ja peatab ta keset koridori. „Silva, kuhu sa lähed? Mis toimub? Ma ei saa midagi aru.”

      Naine peatub ja hingab sügavalt välja. „Sa ei kujuta ette, mis minuga juhtus… Ega siin kedagi enam ei ole?”

      „Ei, teised läksid juba minema. Ma pidin ise ka just minema hakkama, täna on mäng.”

      „Ei mingit korvpalli täna, Hugo, see on elu ja surma küsimus!”

      Ta vaatab paluvalt mehe silmadesse, teeb oma käekoti lahti ja võtab sellest väikese läbipaistva kilekoti. Kilekotis on midagi valget. Silva ulatab koti Hugole ja mehe nägu vajub pikaks.

      „Mis see on? Ma tõesti ei saa aru, mida sa teed.

      Kas sa oled segi läinud?”

      „Tee lahti.”

      Täielikku hämmeldusse sattunud mees avab koti ja toob nähtavale valge salvrätiku. Seda lahti voltides tema ilme selgineb – valge rätiku keskel laiutab punane plekk.

      „Kas see on veri?”

      Silva noogutab. „Ma vist… sõitsin täna ühele naisele otsa.”

      „Jumal küll! Kas sa politseile teatasid?”

      „Jah… aga ta põgenes sündmuskohalt. Kaebust ei esitatud, haiglatesse ei ilmunud ühtegi selliselt vigastatud inimest. Ma tegelikult isegi ei teadnud, et ta haavatud oli.”

      „Miks sa siis sellega üldse tegeled? Kas see on tema veri või?”

      „Täpselt nii.” Silva paneb käe paluvalt mehe rohelisele kitlivarrukale. „Hugo, mul on vaja, et sa eraldaksid tema DNA.”

      „Milleks? See on kasutu. Mul pole seda mitte millegagi võrrelda.”

      „Ma… Mul on üks idee.” Silva vaatab rahutult ringi. „Kas me võiksime ühe tassi teed teha? Mul on külm.”

      „Ma vaatan jah, et sa lausa värised.” Hugo ohkab, keerab ringi ja hakkab koridori teise otsa poole minema.

      Kui esimene lonks kanget musta magusat teed talle makku jõuab, tunneb Silva, et ta hakkab vaikselt rahunema. Evolutsioonigeneetika labori pisikeses heleroheliste seintega kööginurgas pole midagi ebatavalist. Ei ühtegi luukeret, kahe peaga nirgitopist ega haruldasi olendeid klaaspurkides nagu mõnes telesarjas. Ainult üks kahvatu pilt karikakardest, mis ei leevenda sugugi köögi ebamugavust.

      „Asi on selles, et ma arvan, et ma tunnen seda naist. Tundsin, tähendab. Kunagi ammu. Lapsepõlves… Maal vanaema juures oli mul sõbranna. Tema nimi oli Helena. Helena Holm. Ta oli väga ilus. Ja siis…” Silva jääb vait ja põrnitseb pead vangutades teetassi, „…ühel päeval teda enam ei olnud.”

      „Mis mõttes – ei olnud?” Hugo vaatab naist umbusklikult.

      „Lihtsalt ei olnud ja kõik. Läksin ühel hommikul tema juurde, nagu alati, ja tema isa ütles, et Helena ei ole koju tulnud. Isa arvas, et ta jooksis mõne poisiga ära. Ja rohkem ma temast ei kuulnud.”

      „Millal see oli?”

      „Oh – ammu…” Ta mõtleb. „Kakskümmend aastat tagasi.”

      „No aga siis ei saanud see ju kuidagi seesama tüdruk olla. Ta oleks ju nüüd hoopis teistsugune. Tõenäoliselt sa ei tunneks teda äragi.”

      Hugo silmad uitavad mööda pisikest kööki ringi, justkui otsides kõigilt neilt tavalistelt asjadelt kinnitust, et ta seda kõike päriselt kuuleb.

      „Ma tean, sellepärast ma selle sulle tõingi.” Silva tõstab pilgu ja vaatab mehele paluvalt otsa. „Hugo, ma pean