Sa pead suudlema Silvat. Birk Rohelend

ema Silvat

      Mäletades oma vanemaid

      ja kõiki neid inimesi,

      kes teadsid, mis meie kodus toimub,

      kuid ei võtnud kunagi midagi ette

      0

      Midagi on valesti.

      On valge, väga valge. Eterniitkatus, mis on aja käes mustendama hakanud, lõikab valgusesse üksiku tumeda teravate servadega laigu. Vana kivimaja seina külge klammerdub üksik niitjate jalgadega ämblik. Trepi kõrval kasvavad nõgesed turritavad vihaselt taeva poole. On kohutavalt valge ja sinine, pilvitu päev, selline päev, mil teadmatusest õhkuv hirm käekarvad püsti lükkab. Kostab imelikku häält. Nutt, aga mitte lapse oma.

      Rohelises südamekujulise ukseauguga välikemmergus nutab imelikul kõõksuval häälel suur alasti mees. Silmad tema rohekas näos on pahupidi pöördunud ning karvane, paiguti valendav tagumik väriseb. Valkjas mass valgub ta suust alla ja kleepub rinnaesisele, kui ta öökides puuplaati raiutud augu kohale kummardub. Ta krigistab hambaid ja peksab oma suure loperguse peaga vastu puust seina. Lühikesed jässakad sõrmed klammerduvad istmeplaadi külge, nagu otsiksid nad sellelt isemoodi altarilt lunastust ja armu. Nüüd rebib ta vetsupaberirullist pikki ribasid ja kraabib küüntega oma kõri.

      Tuulehoog kangutab irvakil ukse lahti: väljas on suur suvi. Must muld aurab lõõskavas päikeses, kärbsed sumisevad ja pääsukesed lendavad vilkalt ja nõtkelt sinitaeva taustal, vidistades rõõmsalt. Ristikhein sirutab oma roosakaid ja valgeid nutte päikese poole, mesilased korjavad õietolmu. Mees kemmergus ei tea sellest kõigest midagi. Ta rabeleb, rabeleb hullupööra, koriseb ja kõõksub, müdistab, nii et seinad vappuvad. Tema reitel joonistuvad teravate joontena välja lihaskiud ning rasvane punetav selg jõnksub rütmiliselt nagu nähtamatu dirigendi takti mööda. Siis virutab tuul ukse uuesti kinni.

      Pääsukesed jäävad äkitselt vait. Mehe keha läbib värin. Tema pundunud pea vajub allapoole, kuni kaob üleni istme serva varju, jalad tõukavad paar korda kehast eemale, nagu tahaksid joosta veel viimaseid meetreid. Uks vajub aeglaselt lahti; jalad vajuvad majakesest välja nagu kaks roosakat jämedat köit. Ajapikku kaob punetus kehalt, mees muutub aeglaselt valgeks, just nii valgeks kui lina.

      Siis hakkavad pääsukesed uuesti laulma.

      1

      „Millal te viimati korralikult magasite?”

      Esmalt valdab Silvat tunne, et see küsimus on suunatud kellelegi teisele. Ta pöörab pilgu naisele ja naeratab lõbustatult. Magasin? Naine meenutab, libistades silmadega üle kabineti. Valge laud, rohelised rulood. Õrnlillakas kunstorhidee riiulil, erinevate meditsiiniliste köidete värvilised seljad. Steriilne ruum, milles pole midagi, mis reedaks siin töötava inimese elust ainsatki isiklikku seika.

      „Ma ei tea. Ma arvan, et… kolm aastat tagasi. Ehk. Miks te küsite?”

      Doktor Rosenbaumi enamasti heatahtlikus pilgus vilksatab tüdimuse helk.

      „Ja teil ei ole selle aja jooksul kordagi pähe tulnud, et magamatus võiks olla üks põhjustest, miks te tajute, et teie mälu on halvenenud?”

      „Me ei tulnud siia ju minust rääkima.” Silva väristab õlgu. Tal on korraga jäiselt külm. „Palun, kas te võiksite selle akna kinni panna?”

      Arst tõuseb. Tema veidi liiga lühikese seeliku alt välgatavad sihvakad jalad. „Ah jaa – palju õnne! Ma kuulsin, et te saite aasta ajakirjaniku preemia. See on väga suur saavutus. Mis teema see oligi, mida te käsitlesite?”

      „Ma kirjutasin artiklisarja põgenikest,” ütleb Silva väsinult.

      „Tõesti?” Arst põrnitseb teda üle kuldsete prilliraamide. „Ma loodan väga, et te ei ole selle poolt, et meile siia riiki igasugused elama koliksid.”

      Silva ohkab ja vaatab nurga poole, kus istub tema poeg. Robin on võtnud kätte Transformeri ja taob sellega vastu põrandat. „Robin, ära tee. Lõpeta ära. Robin! Ära tee, palun.”

      „Ja kui tohib küsida, siis – miks te sellise teemaga tegelete? Teil on ju väike laps. Kas tõesti ei leidu sobivamaid teemasid?”

      „Mulle lihtsalt tundus, et see teema väärib sügavamat käsitlust.” Silva ohkab uuesti. „Sildistada on lihtne, aga selleks, et millestki päriselt aru saada, tuleb kulutada väga palju aega ja tähelepanu.”

      „Ma näen, et te armastate oma tööd,” ütleb arst ja kirjutab midagi märkmikusse.

      Transformer teeb poisi käes kaeblikku häält. Silva tõuseb ja kiirustab lapse juurde, et teda takistada. Nüüd ärritub poiss veelgi enam. Põranda löömise asemel hakkab ta taguma oma ema. „Lõpeta ära! Ma võtan selle sinu käest ära, kui sa mind lööd. Ma saan ju haiget. Robin!” Ta katsub poisi sõrmi mänguasja küljest lahti kangutada. Poiss peksab teda jalgadega. Doktor Rosenbaumi roosad küüned klõbisevad klaviatuuril.

      „Palun! Tule, vaata, siin on nii ilusad värvilised pliiatsid. Tule, joonistame nendega. Vaata, missugune tore jänku! Joonistame koos ühe jänese!”

      See toimib. Transformer kolksatab vastu maad, kui Robin jänese juurde tormab. Doktor Rosenbaumi laual lebav telefon piniseb, kui sellesse sõnum saabub.

      „Mida ma tegema peaksin?”

      Arst tõstab vastumeelselt sõnumi kohalt silmad. Värskelt näole tärganud naeratus vaibub ühe hetkega. „Ma arvan, et te peaksite ennast korralikult välja magama. Kas te ei saa oma last mõneks ööks kellegi teise juurde jätta? Ema juurde?”

      „Mu ema elab välismaal.” Silva neelatab. „Ma tahan teada, mida ma saaksin Robini heaks teha. Kas see… süveneb kuidagi? Kas ma teen midagi valesti?”

      „Ärge muretsege, praegu on liiga vara, et midagi kindlat otsustada. See on loomulik, et tema vanuses on lapsed väga aktiivsed. Ta võib sellest” – viimane sõna on öeldud erilise rõhuga – „veel välja kasvada.” Hetkeks silmitseb dr Rosenbaum teda murelikult. „Kas te tahate, et ma suunan teid mõne spetsialisti juurde? Mul on väga hea kolleeg, kes tegeleb justnimelt unehäiretega. Ma võin teile tema kontakti anda.”

      Silva tõuseb püsti. „Tänan teid, aga mul ei ole unehäireid. Tule, Robin. Lähme nüüd.”

      Hetk hiljem vinnab ta vastupunniva röökiva lapse endale sülle, olles enne kiskunud tema pisikestest pihkudest välja kollase ja punase mänguklotsi. Kui kabinetiuks tema järel sulgub, tunneb ta, kuidas ooteruumis langeb talle selga hukkamõistvate pilkude laviin.

      Õnneks jääb Robin autos viie minutiga magama. Silva helistab Ingmarile. „Ta ütles, et hetkel on liiga vara midagi arvata. Et sellest võib välja kasvada.”

      „Ahah.”

      Silva ootab veel mõned sekundid. „Ma ei tea, mida me siis…”

      „Mul on praegu kiire. Räägime sellest hiljem.”

      Telefon klõpsatab, kui Ingmar kõne katkestab. Foor näitab punast tuld. Muidugi, Ingmaril on kiire, teisipäev on tähtsate koosolekute päev. See ei ole hoolimatus, ta lihtsalt ei saa praegu selle teemaga tegeleda, ütleb Silva iseendale. Tegelikult ta ju muretseb.

      Vihma tibutab ja porilompide mustendavatelt peegelpindadelt säravad vastu linnatuled. Suurte tumedate vihmapilvede embuses tõmbuvad tänavad halliks. See suvi on pime ja külm. Pealegi on suvi Silvale alati kõige vähem meeldinud. Hommikud on lõikavalt valged, õhtuti imbub ebamäärane rõskus visalt läbi kõikide riidekihtide. Valgusmüra tapab ööd, heledus kumendab alati akna taga. Linnas on parem, vähemalt pole siin sääski.

      Vihane signaliseerimine äratab ta üles. Fooris hakkab roheline juba vilkuma. Kiiruga vajutab ta gaasipedaali ja sõidab üle ristmiku, kannul ärritunud Volkswageni juht, kes kihutab temast kõrval reas mööda ning kaob siis ligi kaheksakümnekilomeetrise tunnikiirusega pimedusse. Siin linnas on kõigil alati kiire. Autod kihutavad, inimesed tormavad mööda kõnniteid ja rabavad tööd teha. Isegi lapsed, isegi tagumisel istmel tukkuv Robin ei mängi, vaid tuuseldab mänguasju sellise põletava kärsitusega, nagu libiseksid tema lühikese elu sekundid kohutava hooga käest. Neljakuuselt ta roomas, seitsmekuuselt kõndis, kümnekuuselt, kui enamik temavanuseid alles esimesi samme tegi, meeldis talle juba ringi joosta. Kuuekuuselt tulid esimesed sõnad, pooleteiseselt suutis ta meelde jätta ja järele korrata keerulistest tehnilistest