Sa pead suudlema Silvat. Birk Rohelend

on kahjuks tavaline naine.Ei, tal ei ole unehäireid. Tal lihtsalt ei lasta magada. See on tema igapäevane põrgu.

      Kui ta täie jõuga piduripedaalile vajutab, ei saa ta esimesel hetkel isegi aru, kas see kõik juhtub unes või ilmsi. Justkui eikuskilt on esitulede valgusvihku äkitselt ilmunud blond naisterahvas tumedas vihmamantlis. Pidurid krigisevad meeleheitlikult ja pori pritsib, kui vana punane Toyota mööda märga asfalti kummide vilinal edasi libiseb. Naine tõstab käed ja sirutab need otsekui kaitseks enda ette. Möödub mitu tohutult pikka sekundit, enne kui auto seisma jääb. Kostab tuhm plaksatus, kui naise peopesad kapotile maanduvad. Silva pigistab silmad automaatselt kinni.

      Kas ma sõitsin talle otsa?

      Klaasipuhastid kaabivad märga klaasi. Silva võpatab ja teeb silmad lahti. Ühe hetke vältel vaatavad nad pingsalt teineteisele otsa. Võõra naise pikad heledad juuksed on vihmast märjad. Ta on kohutavalt kõhn, tema põsed on auku vajunud ja silmade ümber tumedad rõngad. Silvat haarab äkitselt metsik hirm. Jumal küll. See pole võimalik. Tohutu iivelduslaine valgub talle peale ja tal on tunne, et ta minestab.

      See nägu. See unustamatu nägu, mis sunnib ennast vaatama jääma. Piklikud rohelised silmad, sirge kõrk ninaselg, alaliselt veidi muigvel huuled. See tuli, mis alati selle pehme naha all hõõgus.

      Siis pistab Robin täiest kõrist karjuma ja Silva vaatab taha.

      Hetk hiljem, kui ta põlvede nõtkudes autost välja ronib, ei näe ta sõiduteel enam mitte kedagi. Pole ainsatki märki sellest, et keegi on hetk tagasi seal seisnud. Silva kükitab auto ette maha ja püüab ennast koguda. Kuidagi suudab ta helistada politseisse. Kui ta püsti tõuseb, virvendavad sinised vilkurid porilompidel.

      „Kas teie helistasite ja teatasite avariist?” Noor punase poisipeaga naispolitseinik vaatab talle ootavalt otsa. „Tretjakova,” teatab hõbedaste servadega nimesilt tumesinisel mundril.

      „Jah, mina…”

      „Teie nimi, palun. Juhiload.”

      „Silva Stökel.” Kiiruga otsib ta load rahakoti vahelt välja.

      „Mis juhtus? Autodokumendid, palun.” Naise kätte ilmub väike tahvelarvuti, kuhu ta asub hoolikalt märkmeid tegema.

      „See naine… Ta astus mulle otse tee peale ette. Ma pidurdasin, aga liiga hilja. Ma ei näinud teda õigeaegselt. Tee oli libe ja…”

      „Naine?” Politseinik vaatas ringi.

      „Jah… Ta oli siin.”

      „Kuidas ta välja nägi?”

      Silva neelatab ja sunnib ennast rahulikuks. See ei ole lihtsalt võimalik. „Umbes minuvanune, heledate juustega…”

      „Kehaehitus? Mis tal seljas oli?”

      „Kõhn… Midagi tumedat, vist vihmamantel… Lahtised heledad juuksed… Mulle tundus, et… Võib-olla see oli lihtsalt valgus, aga…” Ta peatub. Ta ei ole milleski kindel.

      „Või nii.” Kirjutuspulk politseiniku käes peatub hetkeks. „Kas ta kandis helkurit?”

      „Helkurit? Ei. Ei, ma ei mäleta, et ta oleks helkurit kandnud.”

      Politseinik astub talle lähemale. „Kas te olete joonud?”

      „Muidugi mitte.”

      Naine vaatab talle tähelepanelikult otsa. Silva lööb pilgu maha. „Ma… mul on probleeme magamisega.”

      Autost kostab prõmmimist. See on Robin, kes jalgadega kõigest jõust vastu eesistet taob. Tretjakova vaatab korraks auto poole, seejärel jälle Silvale otsa.

      „Ma saan aru.” Politseinik keskendub uuesti arvutile. „Meile ei ole ühtegi kaebust esitatud. Pole ka pealtnägijaid. Kui haiglast teatatakse, et mõni kirjeldusele vastav isik on välja ilmunud, siis võtame uuesti ühendust. Aga ma ei usu, et see juhtub. Lõppude lõpuks, inimesi on igasuguseid. Võib-olla ta astus mingi kavatsusega teie ette teele, ja siis, kui see kavatsus mingil põhjusel luhtus, jooksis minema. Te ei kujuta ettegi, milleks inimesed võimelised on. Teie vaimse trauma pärast sellised inimesed ei muretse.” Politseinik lõpetab raporti ja pistab arvuti ära kotti. Ta pöördub minekule.

      „Vabandage?”

      „Jah?” Nüüd kõlab hääles kerge kärsituse noot.

      „Ma… Mul on tunne, et võib-olla ma… tundsin seda naist.”

      „Tundsite?” Tahvel hüppab jälle välja.

      „Kas te saate meile tema nime öelda?”

      „Jah, või ei… vist mitte… Vaadake, mulle tundus, et ta on ühe minu lapsepõlvesõbranna moodi. Tema nimi oli Helena Holm.”

      „Oodake natuke,” ütleb naine midagi kiiruga tahvlisse toksides. „Helena… Kuidas see perekonnanimi oligi?”

      „Holm.” Silva neelatab. „Ainult et asi on selles, et ta läks juba kakskümmend aastat tagasi kaduma, ja… Ega ma ausalt öeldes ei kujuta ettegi, milline ta võiks praegu välja näha.”

      Politseinik peatub, hingab sügavalt välja ja topib siis arvuti uuesti kotti. „Praegu on pime, tee on märg ja nähtavus väga halb. Valgus mängib igasuguseid trikke. See võis teile ainult niimoodi tunduda.” Nüüd silmitseb noor naine teda kaastundlikult. „Katsuge veidi puhata. Selline asi võib igaühe rööpast välja lüüa.” Ta viipab hüvastijätuks ja kõnnib patrullauto juurde. Hetke pärast võtab sinivalge Škoda paigalt.

      Robin peksab väsimatult jalgadega vastu eesistet. Punane auto tundub hämaruses peaaegu mustana. Silva seisab ja tunneb, kuidas vihmapiisad talle krae vahele valguvad ning aeglaselt mööda selga allapoole jooksevad. Helena… Millal see oli, kui ma teda viimast korda nägin? Aastate hall kardin langeb talle peale nagu müür ja tal on tunne, nagu oleks Helenat tundnud mõni teine Silva, mõnes teises elus. Hingetorus kipitab ja süda peksab vastu roideid, käed värisevad ja tal on tunne, et ta tahaks kuhugi põgeneda, kuid ta ei tea, kuhu või miks.

      Jumal küll! Helena!

      Äkitselt märkab ta kapotil midagi imelikku. Valgus. See langeb valesti. Silva sirutab käe välja. Sõrmed värisevad, kui ta kapotti puudutab. Seejärel kobab ta mobiiltelefoni järele ja lülitab taskulambi sisse. Kui ta sõrmed valguse kätte tõstab, jääb tal hing kinni.

      Tema kahvatutel sõrmeotstel helendab midagi punast.

*

      Uks kääksatab ja laelambi halogeenpirnid plõnksatavad suminaga põlema, kui Miko Anderson oma kabinetti sisse astub. Ta ei jõudnud öösel koju ning tema telefoni uputavad nördinud, vihased ja hüsteerilised sõnumid. „Kell on kuus. Kus sa oled?” küsib üks. „Mida sa teed? Sa pidid täna varem koju tulema,” meenutab teine. „Palun helista mulle, ma ei saa midagi aru,” ahastab kolmas. Kell pool neli hommikul, kui ta parasjagu saapaid jalga tõmbas, piiksatas viimane: „Seda sa veel kahetsed!”

      Ja see on tõsi. Miko kahetseb tõepoolest, iga jumala päev viimase kümne aasta jooksul. Tema abielu Johannaga – see, mis oli algul tundunud nii suurepärase mõttena – on ammu läbi saanud. Võib ka olla, et see pole kunagi üldse alanud. Ainus häda on selles, et see muudkui kestab ja kestab.

      „Kas sa hommikust Väikelinna Kuulutajat juba nägid?” pistab Marina, tüsedapoolne vanem naisterahvas oma kohevad pruunid lokid ukse vahelt sisse.

      „Ei. Mis siis sellest?”

      Marina pilutab silmi. „Sul oli eile seesama kampsun seljas.”

      „Mul on neid kaks. Need on täpselt ühesugused.” Miko teab väga hästi, et habemetüügas paistab kaugele, aga tõtt tunnistada tundub samuti kuidagi lame. „Sa tahtsid midagi Kuulutaja kohta öelda?”

      „Siin on kirjas, et Riigiraudtee kavatseb uut trassi rajada. Nii palju kui ma aru saan, peaks see minema otse üle Holmide krundi. Ma mõtlesin, et sind huvitaks.”

      „Anna siia.” Kavatsemata naise ilmselgele uudishimule vastu tulla, rabab Miko lehe tal käest ja sulgeb ukse. Ettevaatuse mõttes keerab ta selle isegi