Suvi I ja II: Pildikesi noorpõlvest. Oskar Luts

suur klaasmuna, mis aednikud vahel lillepeenarde keskele üles seavad. Otsaesisele lükatud prilliklaasid aitavad seda sarnasust oma säraga aina suurendada.

      Jälle seisatab Toots mõne silmapilgu, otsekui püüaks ta midagi meelde tuletada möödaläinud ajast, astub siis mõne sammu lähemale ja teretab.

      “Tere, tere!” vastab kikkhabe ruttu ja lahkelt. Seejuures kummardab ta viisakalt võõra poole ja paneb käed rinnale alandlikult kokku, nagu ootaks ta tulijalt mingisugust käsku. Toots vaatab lahkele mehele korra otse näkku ja siis tuleb talle järsku midagi meelde: kui mitte muud, neid silmi on ta kindlasti kunagi ennemini näinud. See vaade… lahke ja naeratav… Ah jaa, õigus! Nüüd sai ta kätte: ükskord juhtus niisugune imelik lugu ja siis vaatasid need silmad tema, Tootsi peale väga, väga kurjasti. Jaa, jaa… hmh-hmh-hmh…

      Toots saab tärkava naeru üle võidu, hävitab selle nõndaütelda juureni ja küsib siis:

      “Kas ma võiks Aadnieliga kokku saada?”

      “Aadnieliga,” kordab kikkhabe, “Aadnieliga – miks mitte. Olge nii lahke, astuge sisse. Või soovite, et ma ta välja kutsun?”

      “Jaa,” vastab Toots peale lühikest arupidamist, “kutsuge ta parem välja.”

      “Silmapilk.”

      Lahke mees tahab kambrisse minna, pöördub aga lävelt ümber, vaatab korra Tootsile uurivalt näkku ja küsib siis viisaka naeratusega:

      “Lubage küsida: kas te mitte pole härra Toots?”

      “Jaa,” vastab Toots, peaga nokutades, “see ma olen. Ja kui ma ei eksi, siis on mul vist au härra rätsepmeister Kiirega kõnelda.”

      “Jaa, jaa – väga õige!” rõõmustab meister. “Oo, siis oleme ju vanad tuttavad. Kus sellega!”

      Viimaste sõnadega teevad vanad tuttavad mõne sammu ja raputavad kaua teineteise kätt.

      “No aga,” ütleb meister, “siis peate juba sisse tulema; Aadniel saab väga rõõmustama koolisõpra nähes. Olge nii lahke.”

      Ütleja laseb võõra viisakalt ees minna ja sammub ise järele, eeskoja korratu seisukorra pärast vabandust tehes. Seejuures silmitseb ta asjatundja pilguga võõra kuube ja leiab oma tundmata ametivenna töö juurest paar viga… missuguseid tema, meister Kiir, iialgi poleks teinud.

      Toas, suurel töölaual istuvad kaks punase peaga noormeest ja õmblevad virgasti. Võõra ilmumisel vaatavad mõlemad ukse poole ja püüavad mõttes välja arvata, umbes missugust kehakatet võiks niisugune peenike isand nende juures tellida. Kolmas toasolija, arvatavasti õpipoiss, soojendab pliidi all triikrauda.

      “Aadniel!” hüüab meister. “Sulle tuli külaline. Vaata terasesti, võib-olla tunned, kes see on.”

      Hüütav läheb kõrvuni punaseks, tunnistab paar silmapilku võõrast ja hüüab siis:

      “Toots! Joosep!”

      Ta paneb õmmeldava riidetüki kõrvale, ronib laualt kähku maha, tuleb Tootsi juurde ja pigistab truult selle kätt.

      “Noh,” ütleb ta, “kudas te… sa ka siia saite? Teid… sind… teid pole peale kooliaega enam näha olnud. Olite kõik aeg Venemaal?”

      “Venemaal ikke,” vastab Toots, paberossikarpi taskust võttes. “Teeme suitsu!”

      “Eei!” vastab Aadniel ja tõmbab pea õlgade vahele. “Mina ei suitseta. Pole veel õppinud.”

      “Ega meie ei suitseta siin keegi,” seletab meister, pilku üle töökoja heites.

      “Kõik aeg Venemaal!” imestab Aadniel, otsekui näeks ta ses võimatut asja, et inimene nii kaua Venemaal võib elada.

      “Kõik aeg Venemaal!” kordab Toots, suitsu ühes sõnadega suust välja lastes. “Pole midagi teha: kõik ei mahu kodumaale, mõned peavad kaugemal leiba teenima.”

      “See on õigus, see on õigus!” kinnitab meister.

      Tootsile pakutakse istet ja tutvustatakse teise noormehega, kes, nagu selgub, mitte enam pole ega vähem kui Aadnieli lihane vend. Tootsi pilk peatub kõige nooremal ja nagu udust kerkivad ta meelde kaks nime: Kolumbus ja Krisostomus. Kas see poisijõmps viimati seesama ei olegi, kelle ristjatsil nad… Hmh-hmh-hmh… Vein… Grammofon…

      “Minu soov oleks ju ka,” algab meister juttu, “et minu pojad ka läheksid natuke ilma vaatama; vaatama, kudas väljas elatakse. Kui sest muud kasu ei oleks, siis täiendaksid nad endid vähemalt omas ametis. Nüüd tekivad iga päevaga uued moodid, võimata on neid siin kõrvalises nurgas kõiki tundma õppida. Kõige parema tahtmise juures on see võimata. Igatahes käib meil üks moodisurnaal, aga seda on ikkagi vähe.”

      Meister läheb teise tuppa ja toob rasvaplekkidega kaetud moeajakirja, mille ta viisaka naeratusega Tootsi kätte ulatab.

      “Igatahes,” vestab ta edasi, “leidub siingi midagi, aga siiski… peab käima ja vaatama ja õppima. Ja see oleks just minu soov, et nad läheksid mõneks ajaks kuhugi, aga… Nad ei taha minna.”

      “Kas sa ei taha minuga ühes Venemaale tulla, Aadniel?” küsib Toots, paremat jalga pahemale põlvele tõstes.

      Aadniel vaatab häbelikult koolivenna poole ja raputab siis naerdes pead.

      “Seal on!” tähendab meister naerdes. “Nad on maaeluga nii harjunud, et linn neid sugugi ei meelita. Igatahes oleks Aadnielil nüüd väga hea juhtumine koolivennaga ühes minna. Härra Toots on ilmas juba palju käinud ja mõndagi näinud, ta võiks Aadnielile suureks abiks olla.”

      “Igatahes,” vastab Toots. “Lähme, Aadniel!”

      “Ei,” raputab tedretähniline mehike uuesti oma punast pead.

      “Kas mõtlete kauaks kodumaale jääda, härra Toots?” küsib meister peale mõningat vaikust.

      “Ei tea veel kindlasti,” arvab küsitav. “Võib olla, mõneks nädalaks. See on selle järele, kudas tervis lubab.”

      “Tervis?” kohkub meister. “Kas te siis haige olete, härra Toots? Teil on ju üsna priske väljanägemine?”

      “Mul on ishias paremas jalas. Sellepärast ma õieti kodumaale tulingi. Ma võtan iga päev vannisid.”

      “Aa,” ütleb meister kahetsevalt, “kui kahju!”

      “Kui kahju!” ütleb ka Aadniel kurvalt.

      “Jaa,” vastab Toots märgatava irooniaga, “pole midagi teha. See on see mitmeaastase hoolsa teenistuse palk. Töötad, töötad ja jooksed ümber nagu narr ja ühel heal päeval on sul ishias jalas ja siis pole muud, kui lase sellesama haige jalaga kodu poole ja võta vannisid. Nii on asjad. Pole midagi teha. Jaa, maksetakse ju tõesti, see on õigus, aga siiski…”

      “Kui palju maksetakse teile seal palka, kui küsida tohin?” uudishimutseb meister.

      “Palka…” kordab Toots pead pisut selga lükates. “Ei või just nuriseda. Viimase aastaga hakkasin saama peale kahe tuhande rubla aastas ja prii ülespidamise.”

      Paar silmapilku on meister ja ta kolm poega päris keeletud, siis vaatavad nad päid raputades üksteisele otsa ja hüüavad peaaegu ühest suust:

      “Oi-oi-oi!”

      “Vaat see on alles palk!” ütleb meister, kui esimene imestushoog möödas. “Niisuguse palga eest võib juba teenida. Meie nõelume siin kolme mehega, aga hea, kui me kõik kokku poole sellest summast teenime. Ei, härra Toots, siis ei tohi te oma elujärje peale sugugi nuriseda. Niisugune koht… ei, see on juba midagi… Igatahes, jaa… raskusi võib ju olla, aga… ei, ei, ei…”

      “Jaa… see… see… on juba,” pomiseb Aadniel keskmise venna poole, kes umbes needsamad sõnad nooremale vennale imestavate pealiigutuste saatel edasi annab.

      Parajasti, kui Toots nendele märkustele midagi tahab vastata, tuleb teisest toast pereema ja toob jutusse pöörde. Õiguse pärast ei teki see pööre sugugi jutusse, vaid