Suvi I ja II: Pildikesi noorpõlvest. Oskar Luts

>Luts Oskar

      Suvi

      SUVI

      I

      I

      Ühel ilusal kevadisel päeval saavad Ülesoo omad kirja: nende poeg Joosep tuleb varsti koju, kuhu ta kauemaks ajaks tahab jääda, et tervist parandada. Kiri on, nagu postitemplist näha, kaua teel olnud; ka on suur sinine kirjaümbrik teel palju kannatanud, otsekui oleks ta tulles mõne jaamavahe jalgsi pidanud kõmpima.

      Ülesoo peremees loeb kirja läbi, vaatab veel mõnda kohta siit ja sealt, sügab siis kõrvatagust ja pomiseb viimaks:

      “Kes teab, mispärast ta siis just nüüd suurel töö ajal koha pealt ära tuleb? Ei tea, kas läks tülli või…?”

      Perenaine, Joosepi ema, kes seal lähedal on ja kellele kirja sisu juba tuttav, tähendab:

      “Ta ju kirjutab, et tuleb tervist parandama.”

      “Tervist…” vastab peremees, “tervist… Kudas see tervis tal siis nüüd nii järsku halvaks läks? Kuu aega tagasi kirjutas, et tervis väga hea ja et ta enne kolme aastat Venemaalt äratuleku peale ei mõtlegi. Ei tea, kõik võib ju olla, aga siin on vist mõni muu põhjus peale tervise. Ma tean endisest ajast, ta on vahel kaunis kärsitu, ja kui tal siis vahel mõni tuju pähe tuleb, siis ei jää ta enne rahule, kui selle täide saadab. Eks näe, eks näe… Tehku, nagu arvab; ta on ise täiskasvanud mees ja peab teadma, mis teha, mis tegemata jätta. Kahju oleks igatahes, kui ta koha hoopis käest ära annab. Kirjutas isegi alati ja ütles, et sarnased kohad, nagu temal, ei kasva puu otsas.”

      “No kuigi andis ära koha käest,” vastab perenaine, “mis sellestki. Eks teda ole koju ka tarvis. Ise jääme iga aastaga vanemaks, näe, vead isegi jalgu järel nagu kootisid, kui vähe vihmasem ilm. Lase tuleb ja toimetab, tema on noor; lase tuleb, seadib talugi vähe korda, tema ju teab nüüd kõiki neid uuemat moodi põlluharimisi ja karjakasvatust ja asju.”

      “Ega minul midagi selle vastu ei ole,” on vanamees nõus. “Kui tast aga saab talutöö tegija. Aga nemad seal Venemaal lähevad kõik niisugusteks suurteks härradeks, kes omaenese kätega enam midagi ei taha teha. Nemad on seal õppinud ainult teisi käskima ja juhatama. Siin aga pole kedagi käskida, siin pane ise käed külge ja tee, siis saab ära elada. Võlga on koha peal ka veel küll ja küll, kui nüüd veel saksa hakka mängima, siis läheb asi käest päris hukka. Eks näe, eks näe. Ega ei tea ette midagi ütelda. Kui tuleb, eks siis kuule ja näe, mis ta siin mõtleb teha. Aga tervis läks tal ikka küll väga järsku halvaks.”

      “Nooja-noh,” tähendab perenaine kambrisse minnes, “mis seal siis nii hädatseda. Küll teeb teine kõik, mis tarvis teha. Ega ta’s ometi terve eluaja härra pole olnud, käis teine väiksest peast ühe suve karjaski. Saaks teist vahel nähagi üle mitme aja. Kes teab, misuke ta peaks ka olema, ei tea, kas on endale juba habeme lasknud kasvada või…”

      Perenaine läheb kambrisse, peremees jääb õue ja loeb poja kirja veel kord läbi, otsekui otsiks ta mõningate sõnade salajast tähendust. Kiri käib järgmiselt:

Armsat vannembat!

      Mina põle nüüt teile enamb kaua aega kirjutata saanut, sest et kibe viljamahategemineoli. Hommikuvara läksime väljale ja tulime hilljaõhdul tagasi. Siis olin nii väsinut ja roidunut, et sulepia käest mahakukus, kui kirjutama hakasin. Ka oli tervis väga halb sellest ilmastilmani tampimisest mööda põldusid. Nüüt on vili maas ja on natuke vabamb see olek. Aga nüüt mõtlen varsti kauembaks ajaks kodumaale tulla tervist parantama, sest tervis on kõigekallim vara maailmapial. Soovin teile palju tervist ja rõõmust jällenägemist kalli kodumaa pinna pial.

Teie poeg Joosep.

      II

      See rõõmus jällenägemine “kodumaa pinna pial” tuleb varemini, kui oodati. Juba teisel päeval pärast kirja sammub sirge noormees vaksalist Ülesoo poole. Ta astub ruttu ja rõõmsalt, nagu inimene kunagi, kes kodunt kaua ära olnud ja nüüd armsa kodukoha poole tõttab. Ta on pisut pikem kui keskmise kasvuga, ta rõugearmiline nägu on väga vähe muutunud; ainuke muutus, mis esialgu silma puutub, on väikesed punakad vurrud, mis ta ülemist mokka ehivad. Ümmargused öökullisilmad vaatavad endise rahutusega ja näivad olevat alati valvel. Noormehe pead ja valkjaskollakaid juuksesalke katab roheline viltkübar, mida ehib mingisuguse linnu kirju sulg. See sulg liigub käies ja lehvib edasi-tagasi, nagu tahaks ta lugeda kübara peremehe samme. Seljas on noormehel roheline spordi- või jahikuub kahe suure rinnataskuga, vööga ja põõnaga selja taga. Kitsad, põlvede kohalt iseäranis kitsad ratsapüksid on hallist sametist, nahkse istekohaga. Jalas kannab noormees pruunist nahast ratsasaapaid.

      Sumadani ja pakid on noormees vaksalisse jätnud, praegu on tal kaasas ainult ratsapiits, millega ta käies õhus vibutab ja aeg-ajalt oma ratsasaabaste sääri peksab, nagu sunniks ta end seega kiiremale käigule. Niisugune välimus laseb aimata, et sel noormehel midagi peab olema ühist mõisaga; nii näikse käivat mõisavalitsejate abilisi, mõisakirjutajaid, karjaravitsejaid ja üldse inimesi, kes on mõisaga mingisuguses ühenduses.

      Kui Ülesoo talumaja katusehari paistma hakkab, jääb noormees ivakeseks seisatama ja ohkab.

      “Sind teretan ma, vanemate kodu!” ütleb ta pühalikult, võtab kübara peast ja äigab käega üle otsaesise. Paneb siis kübara pähe, lööb ratsapiitsaga korra vastu saapasäärt ja astub kiirendatud käigul edasi.

      Roobastee kõrval, sirelite juures peatub ta uuesti, murrab enesele paar lille ja vaatab taeva poole.

      “Sind teretan ma, kodumaa päike!” ütleb ta. “Siin, kodumaal, paistad sa teise läikega. Teile aga, õrnad õied, ütlen südamest: tere tulemast!”

      Sel silmapilgul satub ta jälle pühalikku meeleollu; aga parajasti, kui ta end tunneb väga liigutatuna, tuleb talle meelde, et õiguse pärast mitte tema see ei ole, kes tere tulemast ütleb, vaid õigemini kodumaa õrnad õied seda temale peaksid ütlema; sest tulija on tema ise, mitte õrnad õied.

      “See on üleüldse üks segane värk,” pomiseb ta tasa eneseette ja sammub edasi. Õieti ei lähe talle niihästi päike kui kodumaa ühes oma õrnade õitega suuremat korda, aga nii on ta raamatust lugenud hüüdvat neid, kes võõrsilt koju tulevad; ülbe komme oleks nüüd seda tegemata jätta, mida teised ees teinud.

      Kodu lähedal muutub noormehe käik märksa aeglasemaks. Õue astudes tekib tal silmi väsinud ilme, ta palged langevad järsku lohku, ja peale selle näib veel, nagu poleks asi tema parema jalaga kõigiti korras. Seda rõõmsat ja kindla sammuga noormeest, kes vaksalist kodu poole ruttas, pole Ülesool enam äragi tunda.

      Lauda juurest jookseb must karjakoer ja haugub võõra peale.

      “Ära haugu, ära haugu, koerukene,” ütleb tulija murtud häälel, “näed isegi, kui väsinud ja haige ma olen. Ära haugu mu peale, ma olen rändaja ja tulen kaugelt.”

      Öeldud sõnad ei suuda koera kohusetruudust suuremat vähendada ja võõras peab ratsapiitsaga mõne ägeda liigutuse tegema, et lahkuseta vastutulijat tarvilikus kauguses hoida.

      “Kui sa ainult teaksid, kes ma olen,” sõnab noormees uuesti koerale, “siis ei teeks sa niisugust kära, vaid tuleksid mulle vastu, paneksid omad käpad mu õlule ja vaataksid mulle sõbralikult näkku, nagu tegi kadunud… kadunud vooster, kui koolist koju tulin. Aga vooster on surnud, sina oled võõras ja ei tea isegi, mis teed. Igatahes on mul see ratsapiits, ja –”

      Siis käib kambri uks ja lävele ilmub Ülesoo peremees.

      “Sina, Joosep!” hüüab ta. “Nii ruttu! Alles eila tuli kiri, meie ei teadnud sind oodatagi nii ruttu.”

      “Jah!” vastab Joosep tasa ja laseb oma pea rinnale langeda. “Tere, isa!”

      “Tere, tere! No kudas… kudas… Kas tervis tõesti nii paha on, et koju pidid tulema?”

      “Jah,” ütleb poeg, “tervis on väga paha. See… see parem jalg, see viib mu enneaegu hauda.”

      “Valutab?”

      “Valutab mis hirmus ja kisub krampi. Selgete ilmadega pole asi nii hull, siis võib veel kannatada, aga vihmaga, siis koguvad kõik maailma valud sinna kokku ja valutavad üksteise võidu. Vahel ajavad koguni siia üles, siia puusa ja purevad nagu koerad.”

      Joosep katsub oma paremat jalga ja puusa ja teeb näo, nagu kannataks ta iga silmapilk põrgulikku piina.

      “See