Heliseb-kõliseb. Teet Kallas

allas

      Heliseb-kõliseb

      Emale

      1

      Ma tõmbasin lahti kirjutuslaua keskmise sahtli, võtsin selle tagasopist välja ümmarguse plekist kompvekikarbi, silmitsesin kõhklevalt selle naiivset, kulunud ja kriimulist ornamenti, astusin siis üle toa teise seina äärde, tirisin parajalt pungil ruudulise reisikoti tõmbluku lahti ja libistasin karbikese riiete alla, vastu koti põhja. Seejärel panin mantli selga ja ruttasin välja.

      Kartsin, et jõuan kohale viimasel minutil, kui aga bussijaama jõudsin, oli mul veel kuusteist või seitseteist minutit aega. Läksin siis puhvetisse. Astusin järjekorda, põrnitsesin märgi mantliselgi, silmitsesin kehvi võileibu vitriiniklaasi taga ja mõtlesin jumal teab millele. Müüja pidi mind kaks korda kõnetama, enne kui taipasin, et olen järjekorras esimene. Ma kohmetusin ja ütlesin seepärast nõudlikult: „Palun mulle üks pudel Sitrot1.” Pudelit vastu võttes naeratasin napilt ja rangelt, aga ikkagi arvestusega, et müüja mõistaks, et mina olen talle andestanud. Mitte ei saa aru, millest see tuleb, et ma ennast mõnikord nii lollisti ülal pean.

      Jõin klaasi januga tühjaks ja kallasin aegamisi uue. Mul oli veel kaheksa või üheksa minutit aega. Sõrmed ümber teeklaasi mitte just kõige puhtamate tahkude, vaatasin ma välja. Terve külgsein oli klaasist ja mööda seda nõrgusid alla veenired. Märjal asfaltväljakul seisis umbes viisteist autobussi, hoburauakujulise varikatuse all ümber väljaku seisid või jalutasid reisijad, kõikjal oli kohvreid, nahk- ja tekstiilkotte ning muid kompse; põiki üle väljaku tulid busside vahelt läbi noored naised, vihmavarjud pea kohal – üks, kaks, kolm noort naist, taamal tossas ühe tehase korsten… Muidugi oli seal väljas veel palju muudki, mida vaadata, mulle aga meenus äkki, kuidas ma siinsamas väljakul paljude aastate eest – olin siis neljanda või viienda klassi õpilane – seisin ühe narmendavas ja pragulises kummimantlis mehe ees. Tol ajal polnud ehtsaid ribaalbumeid kusagilt saada, kummimantlis mees aga pakkus seda koos väikese, ent väga värvirikka kollektsiooniga Aafrika fauna teemalistest markidest. „Mis see ka maksab?” küsisin ma murduva häälega. „Kümme rubla,”2 vastas mees. Minul oli aga ainult kuus rubla kaheksakümmend neli kopikat, mis, muide, oli säästetud nädalasest söögirahast koolis. Mees oli joodik ja küllap raske kaatriseisundi tõttu oli ta määranud selle uskumatult madala hinna. Vähem küsida ka enam ei võinud. Kui ta oleks selle albumi ja nende koloniaalmarkide eest nõudnud vähem kui kümme rubla, poleks teda lihtsalt usutud. Ta kaup oleks kahtluse alla langenud. Peale selle oli tol mehel ka oma au. Ja see maksis siiski kümme rubla. Hulk aega seisime me teineteist silmitsedes, mõlemad õnnetud. Pärast läksin ma kinno ja vaatasin kaks seanssi järjest trofeefilmi „Kuninganna piraadid”. Tol kaugel ajal asus siin väljakul täika.

      Noored naised jõudsid varikatuse alla, tõmbasid oma kirevad vihmavarjud kokku ja astusid siis minu poole. Minu meelest olid kõik kolm väga ilusad, neil olid jahedad selged silmad ja kindel suu, neil olid seljas lühikesed nailonmantlid, mille varrukad olid veidi üle randme keeratud. Noored naised tulid tõsistena, neil olid päevitunud käed, ühel helkis vasakus käes sõrmus, mind valdas äkki mingi absoluutselt seletamatu tunne, ma lükkasin limonaadiklaasi eemale, sellele oli jäänud mu pöidla higine jälg, nemad kolmekesi aga aina tulid, ma ei teadnud, mida teha või kuidas olla. Kui nad minuga kohakuti jõudsid, noogutasin ma vaevumärgatavalt. Üks noortest naistest vaatas mulle otsa, ta silmad olid tõsihallid, ta noogutas mulle äratundvalt ja rahulikult vastu, ta põsel oli vihmapiisk nagu hea rahulik pisar, olin valmis uskuma, et ma teda tunnen, mõtlesin, et sirutan käe välja ja me tervitame ja tal on vihmast jahe kitsas käsi ja ma ütlen talle, et ma sõidan nelja minuti pärast minema ja et küll me ikka veel kohtume. Aga siis hakkasid need naised naerma. Nägin, kuidas nad pilke vahetasid ja suud avasid. Päid kokku pistes läksid nad eemale. See oli veider hääletu naer, sest jah, siiski – meie vahel oli klaasist sein. Tundsin, et mu püksipõlved olid niisked. Limonaadi ma enam ei tahtnud.

      Võtsin oma ruudulise reisikoti, panin pähe ruudulise soni ja läksin välja. Kolme noort naist ei märganud ma enam kusagil.

      Aga miks nad siis naersid?

      Astusin bussi, näitasin pileti ette, istusin oma kohale, pöörasin näo akna poole ja sõitsin Rakverre.

      2

      „Kahju, et telekas täna õhtul „Horoskoopi”3 pole,” ütles kellegi noor hääl, kui ma Rakveres bussist välja astusin.

      Pead õlgade vahele tõmmates astusin vihma kätte. Sadu oli tihenenud. Kesklinna viiv tänav oli inimtühi. Sadas, muudkui sadas. Püksipõlved olid täiesti märjad. Rakveresse suhtusin ma umbusklikult, alati olin ma seal märjaks saanud. Kokku olin Rakveres olnud kolm korda. Viimati pritsis üks bensiinitsistern mind silmini pori täis. Ja mis „Horoskoobist” siin räägitakse, mõtlesin ma üle lompide hüpates ja kotiga vehkides, isegi minusugune võhik teab, et reedeti pole televiisoris mingit „Horoskoopi”. Ja äkki tundus mulle, et ma polnud näinud bussijaamas ühtki inimest, kes võinuks seda ütelda. Vaatasin üle õla tagasi ja see, mis ma nägin, sundis mind peatuma. Õigemini, ma ei näinud bussijaamas üldse kedagi või midagi. Buss, mis mind Tallinnast siia tõi, oli kadunud. Samuti ei näinud ma kogu tänava ulatuses ühtki inimest, kes olid minuga koos Rakverre sõitnud. Väga ebameeldiv tunne oli.

      Vangutasin pead ja läksin edasi. Vihm tihenes. Nad oleksid võinud mulle auto vastu saata.

      Varsti jõudsin peatänavale. Seal polnud näha kedagi peale ühe mustaks ligunenud hobuse kummiratastega vankri ees. Kõhklesin veidi ja pöörasin siis paremale, raudteejaama poole. Postihoone räästast tilkus mu varrukale raskeid roostekarva piisku. Läksin edasi, seisatasin, kõhklesin jälle, tänaval polnud ühtki inimest, kellelt oleksin võinud teed küsida, niisiis läksin muudkui otse, pöörasin siis hea õnne peale paremale ja olingi varsti kohal. Lugesin igaks juhuks läbi sildi kolmekorruselise kivihoone uksel, hõõrusin kingatallad vastu resti hoolega puhtaks, kuivatasin taskurätiga otsmikku, astusin sisse, uks langes raskelt paukudes mu selja taga kinni, ma läksin teisele korrusele, pöörasin vasakule ja ütlesin: „Tere!”

      Mind võeti vastu rõõmsalt ja pealiskaudselt. Rajoonikomitee sekretär oli poisipea ja poisihäälega neiu, ta torkas mulle oma sitke käe pihku ja kadus kohe seejärel kuhugi ära. Vähe aja pärast keksles tuppa, kuhu mind jäeti, teine tüdruk, tema oli blond ja seda nägu, nagu jooks hommikuti rõõska koort. Ta ütles: „Oi, istuge siis ometi! Meil on siin, te vabandage meid…” ja kadus. Läks veel umbes nelikümmend viis sekundit, ja ma ei üllatunud enam üldse, kui kolmas tüdruk ust paugutades sisse lendas: „Ah, tere, teie oletegi siis teie? Eks ole, ilm on maruvilets? On ju, jah? Ju jah? Teate, tehke olemine mugavaks, jah? Me sõidame välja umbes tunni aja pärast…” See neiu kandis punast pearätti.

      Siis jäin ma jälle omapead.

      Mulle meeldis see operatiivstaabi moodi elamine-olemine päris hästi. Tasakesi muheldes astusin nagi juurde ja võtsin riideid vähemaks. Reisikoti panin nurka ja mantli riputasin nagisse. Siis tõmbasin ühe laua alt tooli lagedale, võtsin istet, pistsin sigareti huulte vahele, tõmbasin tikku ja tegin olemise mugavaks. Nii-nii-nii, ütlesin ma endamisi mõtlikult.

      Siis märkasin enda ees laual värskeid ajalehti. Avasin rajoonilehe Punane Täht ja lugesin selle teiselt küljelt:

      „Jätkuvad noorte suvepäevad looduslikult kauni Porkuni järve kaldal. Päeval peavad noored elluastujad tuliseid palliheitlusi, lõkkeõhtul aga kuulavad noore teadlase Kaaro Neeme muljeid viimasest teaduslikust ümbermaailmaekspeditsioonist mootorlaeval Jenissei-III.” 4

      Kaaro Neem, see olin mina. Silusin oma niiskeid püksipõlvi ja lugesin sõnumi veel kord tähelepanelikult läbi. Nii-nii-nii, ütlesin ma endamisi. Panin ajalehe kõrvale, kavatsedes seda hiljem endale mälestuseks küsida. Pean tunnistama, et sõnum meeldis mulle. Selline asjalik.

      Uue ja hindava pilguga vaatasin ruumi, milles viibisin. Akna all seisis rohelise paberiga kaetud suur kirjutuslaud, selle kõrval nurgas klaasustega kappriiul. Siis veel paar väiksemat lauda, üheksa või kümme tavalist tooli, ühe riigijuhi portree seinal, ajalehtede kaustad. Suurel kirjutuslaual mitu tordikarpi. Laual, mille taga mina istusin, märkasin veel aukirjablankette. Lehvivate lippude, tammelehtede ja paraadilusas šriftis maalitud

1

[] Sitro – Populaarne limonaadimark pooleliitrises pudelis 1960. aastail. Ega valik suur olnudki, kõige rohkem pool tosinat nimetust. – Siin ja edaspidi autori kommentaarid.

2

[] 10 rubla, mida 1950. aastate algul küsiti väikeselt Kaarolt Tallinna täikal ribaalbumi ja Aafrika markide eest, muutus pärast 1961. aasta rahareformi 1 rublaks.

3

[] „Horoskoop” – ETV ülipopulaarne levilaulusaade, milles esitati menukaid Lääne šlaagreid. Selles esinesid Uno Loop, Kalmer Tennosaar, Heli Lääts, Tiiu Varik, Helgi Sallo jt toonased staarid.

4

[] Noorte suvepäevad – Lühike selgitus, et mitte teema juurde tagasi pöörduda. Rahvasuus nimetati juunikuus toimunud keskkooliealiste noorte suvelaagreid ENSV rajoonides ilmalikuks leeriks. Küllap oli ateistlikel kaalutlustel tõesti mingi roll säärase traditsiooni loomisel, rohkem peeti siiski silmas nn kommunistlikku kasvatust. Aga tegelikkuses kujunesid need uljasteks ja mölluküllasteks suhtlusväljadeks, millel polnud mingit pistmist võitleva ateismi või näiteks kommunismiehitaja moraaliga. Samasugune saatus ootas edaspidi ka komsomoli egiidi all loodud üliõpilaste (EÜE) ja koolilaste (EÕM) ehitusmalevaid.